Eesti naise lugu: olen armuke 20 aastat vanemale mehele, nüüd on meil salajane laps

FOTO: Bernd Jürgens / PantherMedia / Scanpix

«Minu lugu on üsna tavapärane, kuid samas ka keeruline. Olen 25-aastane noor naine, ema ja armuke ühele pea 20 aastat vanemale meeldivale mehele,» kurdab üks naine oma olukorda Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Meie lugu sai alguse kaks aastat tagasi, kui kohtusime esmakordselt ühisel koolitusel. Mina jäin talle kohe silma. Ta võttis minuga Facebooki teel ühendust ja nii meie suhtlus alguse sai. Alguses kirjutasime lihtsalt tööalastel teemadel, kuid mida päev edasi, seda soojemaks ta muutus. Korduvalt tegi ta mulle ettepanekuid koos lõunatada või õhtust süüa, aga keeldusin viisakalt – olin tol ajal suhtes ning elasin pea 120 km eemal.

Olin tol ajal suhtes mehega, kes ei olnud kindel, kas soovib minuga elu jätkata või ei. Ta süüdistas mind, alandas, keeldus (religiooni pärast) seksist ning oli osati vägivaldne ja keerutas paljuski suhet puudutavatel teemadel. Talusin seda kolm aastat, ning just kolmanda aasta lõpus hakkas selle uue mehe huvi minu vastu suurenema. Ta sõitis oma kodulinnast minu juurde, et koos einestada. Võtsin ta pakkumise vastu ja sealt asi alguse saigi.

Peagi kutsus ta mind enda suvekoju ja juba kolmandal kohtumisel seksisime. Mina petsin oma partnerit ja tema oma abikaasat. Aga kuidagi savi oli! Ma olin väsinud ootamast, et mees mulle abieluettepaneku teeks, minuga seksiks ja mind ei alandaks. Kahju oli ainult selle mehe naisest, aga samas lohutasin end, et mis siin ikka. Meie seksuaalelu klappis ideaalselt ja tundsin end jälle üle kolme aasta päris naisena. Mõni aeg hiljem lõpetasin suhte oma noormehega ja tunnistasin talle ausalt, et olen armunud teise ning tean ka tema naisest ja lastest.

Peagi rääkis uus mees, et tahab minuga ka poega, sest tal oli juba kaks tütart. Alguses olin üsna vastu, aga mida aeg edasi, seda rohkem ta rahustas mind, et aitab meil hakkama saada, toetab meid ning on nii palju olemas, kui teise pere kõrvalt saab. Nii me siis seksisime ilma kaitsevahenditeta ja peagi sain rasedustestil kahe triibu omanikuks.

Meie suhe oli terve raseduse ajal stabiilne. Beebi sündimisele mees tulla ei saanud, sest kuidas ta oleks seda oma naisele seletanud? Seega sünnitasin üksi ja kui laps sündinud oli, siis andsin mehele tema pojast teada. Mees oli väga õnnelik ja ülistas mind taevani.

Nüüd on meie poeg mõnekuune ilus väike beebi. Ta kannab minu nime ja seaduse silmis olen üksikvanem.

Mees käitub minuga endiselt viisakalt ja austavalt ringi ning peab meid üleval. Meil on kõik olemas – raha, kodu, auto, maksud on makstud… Aga mu süda on raske ja mul ei ole rahu. Vahel tahan selle suhte lõpetada ja tekib tunne, et ei suuda enam. Muretsen, et mis siis saab, kui mehe seaduslik pere meist teada saab? Ma ei taha kellelegi halba, aga paraku teen halba. Mees ootab, et oleksin ilus, vormis, rõõmsameelne ja muretu – seda ma siis üritangi olla.

Ma ei tea enam, mida teha, kes olen mina ja mida ma tahan. Mees on justkui domineeriv pool, kes küll käib harva, aga kontrollib (heas mõttes) mu elu. Aga ma ei tea enam. Tunnen end tühjana. Alguses mees ütles, et räägib peagi minust oma perele, aga mida aeg edasi, seda rohkem see edasi lükkub ja oma peret maha jätta ta ei saa. Ta ütleb, et tütred vajavad isa ja vähemalt 4-6 aastat peab ta veel kodus elama. Aga mida mina siis pean tegema? Kas pean teda kogu see aeg ootama?

Ma ei tunne ennast enam ära. Leian pidevalt end täitmast kindlat rolli, püüan temale meeldida ja meelepärane olla. Otsin võimalusi, kuidas ühist keelt leida ja kuidas teda mitte pahandada. Aga oma isiku olen kaduma lasknud. Olen nagu kinni makstud ilus, noor naine, kes talle poja sünnitas ning tema tahtmist teeb. Muidugi mulle meeldib hoolitsetud välja näha, trenni teha ja hea ema olla, aga tunnen mingit survet ja see murrab mind…

Kuidas peaksin edasi toimima? Ma lihtsalt ei jõua enam olla keegi, kelleks ma pole loodud. Kuidas kehtestada end nii, et ta ei arvaks, et ma jonnin? Või lõpetada suhe? Lisaks oleks minu küsimus, et kus on garantii, et mees jätab oma naise maha ja tuleb kunagi üldse meie juurde päriseks elama? Ta käib meie juures kuus 2-3 korda, paar tundi ning ülejäänud aja tegeleb oma pere, raha teenimise ja hobidega. Minule ütleb, et elame hetkes ja aeg näitab, mis saab. Kõigi arvamused on teretulnud, ka negatiivsed.»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:

«Teie pikast ja põhjalikust kirjas selgub, et teil on kaks erinevat suhtekogemust ja samas on neis ka midagi sarnast. Eelmises suhtes ei tundnud te end naisena hästi, talusite süüdistusi ja alandusi. Mees tõrjus lähedust ja suhe oli ebakindel. Teine algas küll romantiliselt, mees näitas initsiatiivi ja huvi teie vastu, kuid nüüd olete siiski olukorras, kus suhte tulevik on hämar, tunnete end kõrvalejäetuna. Teid seob küll laps, kuid ometi olete üksi. Mõlemat suhet iseloomustab ebakindlus ja üksindus, mees pole teie jaoks piisavalt olemas, eirab teie vajadusi ja hoiab kontroll teie üle. 

Praegu on nii, et mees küll pakub teile materiaalset kindlustatust, kuid mitte lähedust, emotsionaalset seotust, pole pühendumise turvalisust, mis on aga suhtes nii oluline osa. Te ei saa tema peale kindel olla. Isana jah, võib ta ju olla õnnelik poja üle ja teie emana samuti, kuid te ju vajate lisaks vanemalikule suhtele ka mees-naise suhet. Paralleelsuhetes on alati keegi õnnetu, sest ühe jaoks on suhe ikka ebapiisav. Ja tõepoolest, garantiid ei ole, et see muutuks. 

Nüüd siis küsite endalt, mida teha? Vajate kõigepealt selgust iseendas. Vastus on teis olemas ja paistab ka kirjast. Te kahtlete mehe armastuses, teil on raske teda usaldada ja teid ei rahulda suhtlemine paar korda kuus mõni tund korraga. Te olete kaotanud iseenda, peamine on meeldida mehele ja loobunud oma vajadustest. Tema aga pühendab end olulisel määral oma perele, hobidele jm. Teie suhe on ilmselgelt tasakaalust väljas. Samas tunnete teie end justkui süüdi, kui ei taha sellega leppida ja koguni kardate teda pahandada. Mul on hea meel, et tahate end kehtestada. Niisiis, mõelge enda jaoks läbi, mis on teile tähtis, millist suhet ise õigeks peate ja vajate. Teil on õigus oma vajadustele ja ootustele. Kui sellesse usute, siis saate nende eest ka kindlalt seista. Teie ei vastuta mehe võimaliku pahandamise pärast kui soovite suhet, mis teile rahulolu pakub. Teil on õigus ja vastutus seista sellise suhte eest, mis teid õnnelikuks teeb. Kui teie kindlus seista oma vajaduste eest peaks mees nimetama jonnimiseks, siis see ju räägiks veelkord ilmekalt, kuidas ta püüaks teie vajadusi tühistada, kirjutada teile ette, mida tohite tunda ja vajada ning seeläbi säilitada kontrolli teie üle.

Niisiis, kehtestamine õnnestub siis, kui ise usute sellesse, et teie ise teate kõige paremini, mida tunnete ja vajate ning seda ka väljendate selgelt (mina-sõnumina, st kuidas olete häiritud, milliseid vajadusi on katmata ning ei väida midagi teise kohta, ei süüdista ei anna hinnanguid teisele). 

Täiesti mõistetav, et kardate ka muutusi, sest olete ju vähemalt mingil määral materiaalselt sõltuvuses ja ilma toetuseta võite raskustesse sattuda. Kuid see võib vaid teha teie enesetunde veelgi raskemaks, sest te pole päris vaba otsustama vaid selle järgi, mida süda ütleb ja loobuma suhtest, millesse te ei usu. Kuid alati on ju võimalik säilitada hea vanemlik suhe ja teha selged kokkulepped. Kuid paari lähedussuhe saab toimida vaid siis, kui kaks inimest sellele pühenduvad, on teineteise jaoks olemas ja selles on usaldust. Kui suhe aga toetub vaid ühisele lapsele, materiaalsele toetusele, siis see on ebapiisav paarisuhte toimimise jaoks. 

Oluline vahet teha, et te ei ole kohustatud materiaalse toetuse saamiseks eirama oma vajadusi, keskenduma temale meeldimisele ja end maha suruma. Mehe toetus teile kui ühise lapse emale on õigustatud ja ei peaks andma võimalust teiega manipuleerida ega kohustama teid jätkama suhtega, millega te rahul ei ole. 

Kuid enne kui midagi otsustate, tahan julgustada mehega tõsiselt rääkima. Seni võib ju olla, et mees ei olegi teadlik sellest, kuidas end tunnete ja on saanud jätkata paralleelsuhteid vaid seetõttu, et talle on olnud niimoodi mugav. Ta saab jätkata senisel viisil vaid seni, kui te selle talle võimalikuks teete. Kui aga annate teada, et te ei lepi senisega, teil on ka oma «mina», siis võib olla ka põhjust teha selgemaid otsuseid.»

Loe ka neid

Tagasi üles