João Lopes Marques: elagu meeste kehafetišid!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
João Lopes Marques
João Lopes Marques Foto: Erakogu

Üks võluvamaid tõsiasju siin elus on see, et kõik inimesed on erinevad. Olgu meil või mitu teisikut, inimolemus on nii nüansseeritud, et kvantanalüüsiga pole olulisi erinevusi raske leida. Pole vaja muud kui viitsida veidi kaevata. Lähemalt vaadata. See on hea uudis. Inimesed täiendavad üksteist.
 

Seda öelnuna tunnistan ausalt, et mul on üks veider fetiš – nimelt fetišite vastu. Kuidas seda põhjendada? Võib-olla on see kompenseerinud mu elus muude tõsiste obsessioonide puudumist. Olgem ausad: korralik fetiš on markantne idiosünkaasia.

Annab värvi. Avaldab muljet. See on miski, mida matustel järelehüüdes kindlasti mainimata ei jäeta: «Donald võis tunde järjest oma piipu popsutada», «Magnus ei jätnud elu jookul vist ühtegi FC Levadia matši vahele», «Ruslan jumaldas tähti ja planeete nii meeletult, et oma elu esimese palga eest ostis ta endale teleskoobi» jne.

Olen aga paraku ainult mündi ühte külge kirjeldanud. Üks levinumaid fetišeid on meestel seotud naise kehaga. Ja see on küllaltki normaalne. Naljakam on see, et naistel on meeste fetišite suhtes väga tugevad vastandlikud emotsioonid: ühest küljest on see nende meelest märk mehe primitiivsest mõtlemisest, teisest küljest annab see neile võimaluse oma sihtmärgiga manipuleerida (teda võrgutada).

Üldjoontes võib jagada mehed kolme väga erinevasse sugukonda:
• need, kellele on naise juures oluline harmooniline nägu ja imeilusad silmad;
• need, kes hindavad naise lopsakat büsti (kasutades eufemismi «suurte rindade» kohta);
• need, kes eelistavad vaadata naist tagantpoolt, kuna neid ajab pöördesse kena pepu.

Kuigi oma mõju on kindlasti rahvuslikel ja kultuurilisistel erinevustel, on ilus naine alati ilus. Mõõdikuid pole vaja, ainult meeli. Emotsioone. Empaatiat. Armastust. Paljud inimesed on aga uskumatult pirtsakad lihtsalt uskumatute asjade suhtes. Mulle meenub kord, kui mul käis Tallinnas külas mu sõber Xavi. Ta oli just lahutanud ja tahtis värskendust.

Ausalt öeldes ma kartsin, et olin Eestisse ühe järjekordse seksturisti meelitanud. Sest kõik mu sõbrad ja tuttavad, kes mul seni olid külas käinud, olid Eesti naistesse ära armunud – kusjuures mitte ainult meessoost sõbrad. Nad olid pannud mind uskuma, et Eesti naised on vaieldamatult maailma kõige ilusamad naised.

Aga mitte Xavi jaoks. Minu üllatuseks andis ta juba esimesel õhtul alla. Ta kaotas motivatsiooni. «Mis sulle ei meeldi?» küsisin temalt õhtul klubis. Teeseldes suurt väsimust, võttis ta sõõmu õlut ja vastas: «Eesti naised on minu jaoks liiga blondid.»

Sa pole ainus. Ka mina olin üllatunud, vaadates kõiki neid tõeliselt veetlevaid klubineide me ümber. Kuidas ta nii valiv sai olla?

See oli umbes neli aastat tagasi BonBonis, kui mu mälu mind ei peta. Mäletan, et samal ööl rääkisime Xaviga veel mõnda aega fetišitest. Kokkuvõttes järeldasime, et lisaks kolmele kõige levinumale meeste fetišile kummitab neid veel neli teisejärgulist fetišit:
• tõeliselt pikad sääred;
• kõht – kas väike trimmis või kõhutantsijate armas pontsakas kõhuke;
• nahapigmendid ja -tekstuur;
• müstiliselt elegantsed jalad.

Neid meeste fetišeid kaardistades saime ikka palju naerda. Igasugused ähmased kategooriad, nagu suured, noored ja küpsed naised, jätsime me targu kõrvale ja oma 3+4 süsteemi panime ainult kõige tõenäolismad anatoomilised kombinatsioonid.

Aga võta näpust, me ei olnud kõigele siiski mõelnud. Kui ma seni olin uskunud, et me teooria on päris adekvaatne, siis nädal hiljem tutvusin Tallinnas ühe sakslasega (austerlasega), kes fantaseeris hoopis muust…

«Naise keha juures on kõige olulisemad käed!» toonitas Manfred. Ja selle resoluutse väitega ta lõpetas.

Muljetavaldav. Manfredi ees võinuks olla kui tahes ilus neiu, aga tema tähelepanu oli kätel – ja ta ei otsinud sealt tingimata geelküüsi. Manfredil oli tema enda arvates lihtsalt tundlik hing ja kätel oli tema jaoks määrav tähtsus. Nii et kui naise käed ei sobinud, oli ta valikust väljas.

Sellise radikaalsuse seedimine võttis mul veel paar aastat. «Kuidas on võimalik, et inimestel on nii karmid ja ebaloogilised fetišid?» imestasin. Kuidas saavad detailid inimestele nii olulised olla, et nad tervikut ei hooma?

Ei, ma ei taha moraalitsejana kõlada ega Jeesuse sõna kuulutada. Kaugel sellest. Kahtlusehetkedel on mulle endalegi tuge pakkunud üks hispaania poliitiliselt ebakorrektne ütlus: «En la duda, la mas tetuda.» (tõlkes: «Kui kahtled, vali rinnakaim!»).

Ma tahan teile tunnistada, et – pärast järjekordset emotsioonide virvarri – olen ma leidnud enda juures ühe täiesti irratsionaalse fetiši. Lõpuks ometi. Õigemini nii-öelda antifetiši, mille üle ma tegelikult uhkust ei tunne: ma avastasin, et enamikul juhtudel ei sümpatiseeri mulle lühikeste pöialdega naised.

Freudilik? Pean kahjutundega tõdema, et liiga lühikeste pöialdega naised ei ole minu jaoks tõepoolest kohe üldse atraktiivsed. Mingil veidral põhjusel. Ja ma tean, et see on väga tobe. Nii et ära vaata oma pöidlaid!

*Valik João Lopes Marquesi arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».

Tõlkinud Teve Floren 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles