Väga tihe emotsionaalne ja füüsiline side lapsega on igati loomulik, kui laps on alla kolmeaastane. Aga kui 20-aastase mehe ema räägib oma järeltulijast ikka veel kui «kallist pojakesest» ja väidab, et ta «elab tema nimel», siis ei ole asjad korras, kirjutab psühhoterapeut Kersti-Triinu Lossmann ajakirjas Psühholoogia Sinule.
Kõrvaltvaatajale paistab ema selline käitumine armsa ja naljakana, kuid tegelikult peaks see hoopis nutma ajama. Miks? Sest emal ja lapsel on bioloogiliselt väga tugev side ning kui ema lapsel iseseisvuda ei lase, siis on lapsel endal seda väga raske teha. Ohjad on lapsevanema käes.
Jälgides loomariigi elu, näeme tõde väga üheselt ja selgelt. Kui ema oma poegi õigel ajal ise jahti pidama ei õpeta ja neid parajal momendil pesast välja ei viska, siis nad ei iseseisvugi. Nad ei oska looduses enda eest seista ja on hukule määratud.
Kaasaegses inimühiskonnas käivad asjad teisiti. Siin võib aastakümneid ema seelikusabast kinni hoida, ilma et sa nälga sureksid või et keegi sind ära sööks. Aga nii ei saa kunagi täiskasvanuks. Oma elu jääb elamata.
Selle «igavese nooruki» elu on pealtnäha ilus, kuid tema sees kripeldab sisemine sund areneda. Tahaks oma eluga edasi minna, aga ei saa. See tekitab sisekonflikti, alguses tugeva siseheitluse ja hiljem käegalöömise meeleolu ning masenduse. Nii jõuavad need täisealised iseseisvumata lapsed terapeuditooli ja rahustite ning antidepressantide maailma.
«Memmepoegade» spekter on üsna lai ja esmapilgul ei pruugi neid kõiki ära tunda. Neid leidub nii nohikute kui ka elupõletajate-naisteküttide seas. Osa neist askeldab töönarkomaanidena peaaegu ööpäev läbi kontorilaua taga, et tõestada oma emale, kui tublid nad on.
Teine seltskond aga looderdab päevast päeva ja elab jätkuvalt ema kulul nagu lapsepõlves. Neil kõigil on siiski üks ühine omadus – nad väldivad oluliste otsuste langetamist ja oma otsuste eest vastutamist. Vastutuse võtmine on teatavasti täiskasvanule omane ja selleks pole nad saanud.
Liigne kiindumussuhe tekib ka siis, kui laps peab üle võtma täiskasvanu rolli. See nõuab liiga varast täiskasvanute maailma sukeldumist ja vastutuse võtmist.
Tüüpiline näide sellisest olukorrast tekib poega kasvatava üksikema puhul. Ema kõrval on energeetiliselt tühi koht, mis peaks kuuluma partnerile. Poiss oma suures armastuses ema vastu täidab selle tühja koha ja temast saab ema partner, mitte poeg.
Ta tunneb juba maast madalast mehelikku vastutust ema eest ning täiskasvanuks saades ei söanda ta ema reeta ning oma teed minna.
Loe pikemalt ohumärkidest ema-lapse suhtes, vabaks laksmisest ja vabaks saamisest ajakirja Psühholoogia Sinule juuninumbrist.