Maria-Kristiina Soomre: kas naise koht on Veneetsia biennaalil?

Maria-Kristiina Soomre

FOTO: Erakogu

Juuni esimestel päevadel Veneetsias pidulikult avatud 54. kunstibiennaal on maailma vanim regulaarne suurnäitus, mille eripäraks on rahvuspaviljonide-põhine ülesehitus ja keskne rahvusvaheline kuraatorinäitus: seekord valgusele, valgustusele ja rahvustele viitava, pea tõlkimatu pealkirjaga «ILLUMInazioni».

Kunstimaailma eliidi suursündmus ning massiivne näituste ja eriürituste programm meelitas ka tänavu Itaalia turismimekasse ehmatava hordi kunstiinimesi, kollektsionääre, superstaare, administraatoreid, poliitikuid ja ametnikke.

Kõmupiltnike jaoks värvikaim külaline oli seekord ehk oma hiigeljahiga pool Giardini-esist kanaliäärt okupeerinud oligarh Roman Abramovitš, kuigi kunstiavalikkuse tähelepanu nautivaid staare ja staarikesi mahtus väiksematessegi veesõidukitesse ja linnakese kitsastele tänavatele.

Tänavuse biennaali peakuraator on hinnatud Šveitsi kunstiajaloolane, toimetaja ja -kriitik Bice Curiger. Esimest korda olid biennaali peakuraatoriteks naised 2005. aastal – hispaanlannad Maria de Corral ja Rosa Martinez.

Tundub, et naise kohana ei ole kunstimaailm veel ei kuraatoripositsiooni ega tihti ka esinduskunstniku rolli lõplikult tunnustanud. 2011. aasta läheb niisiis ajalukku mitte ainuüksi rekordiliselt suure osavõtuga – koguni 89 rahvuspaviljoni –, vaid ka senisest võrdõiguslikuma biennaaliga.

Kuraatorinäituse sooline tasakaal oli tänavu 32:51 naiste kahjuks, sama proportsioon kehtis noorte (alla 35-aastaste) ja vanemate kunstnike puhul. Viimaste hulka liigitub ilmselt ka 1594. aastal surnud Veneetsia klassik Tintoretto, kelle kolm maali ehtisid üht peanäituse avasaali. Omajagu sümboolsed arvud on needki, eriti kui näitusestatistikat feministlikust vaatenurgast lugeda (diskursus, mida kuraator ega tema valikud siiski ei esinda).

Eestit on sel kaasaegse kunsti esindusparaadil naiskunstnik esindanud kaheksast osalemiskorrast kolmel, seega on meie statistiline lävend päris viisakas, kuigi biennaalikunstnike koguarvus panevad mehed naistele ka meil veel pika puuga ära (10:3). Aga aitab arvudest, räägime kunstist.

Liina Siibi, seekordse Eesti paviljoni esinduskunstniku projekt kannab kirjeldatud kontekstis kõnekat pealkirja «Naine võtab vähe ruumi». Tegemist on jätkuga kunstniku aastaid vältavale uurimusele naiselikkusest ja naise representatsioonidest meie ühiskonnas.

Eesti paviljoni pikaajalist asukohta Palazzo Malipieros on asjatundjate seas ka kritiseeritud endisest korterist kujundatud galerii ruumiprogrammi pärast, Siibi naiselike ruumide analüüs sobib sellesse konteksti igal juhul nagu valatult.

Näituse nimiteos «Naine võtab vähe ruumi» (2007–2011) on fotoseeria naistest töökohtadel: ühise nimetajana pigem piiratud ruum ja selle poolt pigem alla surutud naine (kujutatud on väga erineva sotsiaalse staatuse ja positsiooniga naisi väga erinevates keskkondades, teiste seas ka kunstnik ise oma ateljees).

Ka töö vormistus: väikeseformaadilistest portreedest moodustuv seinasuurune ruudustik viitab «vähe ruumi võtvale» objektile, kuigi kahtlemata vääriks iga portree eraldi ka palju võimsamat suurendust. Autor ei ole siinkohal lähenenud aga mitte niivõrd kunstinäituse, kuivõrd oma teemapõhise narratiivi loogikast, mille ahistus tungib «puuri» pildistatud naiste kaudu ka vaatajani.

Tinglikult «kabinetist» järgmine on näituseloogikas «elutuba», mida täidab ruumiinstallatsioon fotode ja videoga «A Room of One’s Own» (2011, viitega Virgina Woolfi samanimelisele kirjutisele). Siin jälgime naisi tegutsemas pealtnäha palju avaramates tingimustes: uusrajooni eramu ruumikas köök-elutoas askeldavale pereemale sekundeerivad linnaruumis lõbusalt tantsu löövad mammid.

Ka fotod selles ruumiinstallatsioonis analüüsivad naise «kohta» tänapäeva Eesti kõige ihaletumas kodumudelis.

Astudes edasi «salongi» (või alateadvuse peidetud buduaari) ja vajudes pehmesse diivanisse, jääb külastaja järgmiseks jälgima üht pimedat taksosõitu lumises Tallinna öös, helitaustaks sariintervjuu prostituutidega nende keha teemal («Vastumeelne keha», 2007). Ruumi muudavad helgemaks ja õdusamaks samade naiste joonistused oma lemmiklilledest, kuigi ka video ei ole tingimata ainult rusuv või kurb.

Väljudes ei saa mööda «korteri» vannitoast, kus annab häälekalt oma kohalolust aimu Mees («His Song», 2011), mehehääl on teadustajana kohal ka «köögis» (ruumijaotus kajastab siinkirjutaja tinglikku liigitust), kus kaksikvideos «Unsocial hours» (2011) näeme erinevate saiakeste elulugu konveierlikust valmimisest öises pagaritöökojas, müügist jaamahoone putkas söömiseni naiskollektiivi kohvipausil.

Elukeskkonna mõttes ehk ebaloogiliselt satub vaataja siit lõpuks «magamistuppa» – kahe kitsa voodi ja peenemat sorti klaaslühtriga glamuuriihade tagasihoidlikku kuningriiki, mille valitsejannaks on Liiza, vabameelne naine («Apartness» 2008–2011).

Aknast paistev fotosuurendus veneetslasest majaomaniku luuast («A Broom in the Courtyard», 2011) viib siinkohal liigagi kergelt ja kurjakuulutavalt mõtted nii naise rollile koduhoidjana kui palju hirmsamatele nõiajahtidele ja «liiga eriliste» naiste saatusele vaid mõni sajand tagasi.

Lõpetuseks võib küsida: kui kaugele me sellest ajast tegelikult arenenud oleme, kui suur on olnud meie progress? Asjaolu, et Liina Siibi näitus valiti välja teiste Ida-Euroopa esinduste seast Itaalia Unicrediti panga kunstiauhinna finaali, näitab, et ka läänemaailma heaoluühiskonnas on see vähemalt oluline teemapüstitus.

Eesti paviljonis on väikese põrandapinna peal koos väga palju naisi, kelletaolistest kunstihuviliste hordid Veneetsia tänavatel või hotellikoridorides kas või koristajakitli tõttu lihtsalt mööda ja läbi vaatavad.

On vähemalt ilus mõelda, et suurel jahil pooleldi barrikadeeritud Veneetsia tänavaäärsel oma privaatruumi nautinud Roman Abramovitš ja tema kunstihuviline elukaaslane Daša Žukova võisid Eesti paviljoni väikestes tubades kohtuda Eesti naiste Aljona, Erika, Jana, Kreete, Svetlana, Liisi, Jaanika, Olesja ja teistega. On hea teada, et kõik naised ei võta sama vähe ruumi, et kõik naised ei ole surutud samadesse raamidesse.

Naise koht on biennaalil, see on sedakorda igal juhul tõestatud. Nüüd jääb üle seda kohta hoida. Veneetsia biennaal jääb publikule avatuks 27. novembrini.