«Äkitselt ilmus puude vahelt välja kuus Saksa valveohvitseri, Lugerid käes, ja hakkasid röökima...»

Avaldame katkendi Mary Ann Shafferi & Annie Barrowsi värskelt eesti keelde pandud raamatust «Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepirukaselts».

Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepirukaselts Foto: Pegasus

Dawseylt Julietile

31. jaanuar 1946

Hea Miss Ashton

                Teie raamat saabus eile! Te olete väga lahke ja ma tänan Teid kogu südamest.

                Mul on töökoht St. Peter Porti sadamas – laadin laevadelt kaupa maha ja saan teepauside ajal lugeda. On tõeline õnnistus, et on ehtsat teed ja võid leivale määrida, ja nüüd – Teie raamat. Mulle meeldib ka see, et raamatu kaaned on pehmed ja ma võin selle taskus igale poole kaasa võtta, kuigi jälgin hoolega, et see liiga kiiresti läbi ei saaks. Ning ma olen väga tänulik, et mul on pilt Charles Lambist – tal oli kena pea, eks ole?

                Mulle meeldiks väga Teiega kirju vahetada. Vastan Teie küsimustele nii hästi kui oskan. Kuigi nii mõnigi oskab minust paremini lugusid jutustada, räägin Teile meie seapraeõhtusöögist.

                Mul on väike maamaja ja farm, mille sain päranduseks oma isalt. Enne sõda pidasin sigu ning kasvatasin St. Peter Porti turgudele köögivilju ja Covent Gardenile lilli. Töötasin tihti ka puusepa ja katusepanijana.

                Sigu nüüd enam ei ole. Sakslased viisid nad minema, et mandril oma sõdureid toita, ja käskisid mul kartuleid kasvatada. Me pidime kasvatama vaid seda, mida nad käskisid, ja mitte midagi muud. Algul, kui ma ei tundnud sakslasi veel nii hästi kui hiljem, arvasin, et võin mõnda siga salaja edasi pidada – iseenda tarbeks. Aga põllumajandusohvitser sai neist teada ja viis nad minema. See oli küll löök, aga arvasin, et saan siiski kenasti hakkama, sest kartuleid ja naereid oli ohtralt ning tol ajal oli veel ka jahu. Aga see on veider, kuidas mõtted pöörduvad toidu juurde. Pärast seda, kui pool aastat oli söödud vaid naereid ja aeg-ajalt tükikese kõhre, oli mul raske mõelda millestki muust kui heast korralikust einest.

                Ühel pärastlõunal saatis mu naaber Mrs Maugery mulle kirjakese. Tule ruttu, seisis seal. Ja võta lihunikunuga kaasa. Ma püüdsin mitte liialt lootma hakata – kuid asutasin end suure kiiruga mõisahoone poole teele. Ja see oli tõsi! Tal oli siga, peidetud siga, ning ta kutsus mind koos enda ja oma sõpradega pidusööki jagama!

                Ma ei olnud lapsena kunagi suurem rääkija – ma kogelesin koledal kombel – ja ma ei olnud pidusöökidega harjunud. Tõtt-öelda oli Mrs Maugery õhtusöök esimene, kuhu mind on kunagi kutsutud. Jäin nõusse, kuna mõtlesin seapraele, kuid soovisin, et võiksin enda tüki koju kaasa võtta ja seda seal süüa.

                Minu õnneks see soov ei täitunud, kuna see oli Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepirukaseltsi esimene kohtumine, kuigi toona me seda ei teadnud. Too õhtusöök oli haruldane nauding, aga seltskond veelgi parem. Rääkides ja süües unustasime kellad ja keelutunnid, kuni Amelia (ehk siis Mrs Maugery) kuulis, kuidas kellad lõid üheksa – me olime tund aega hiljaks jäänud. Kuid hea toit oli meid vapraks teinud, ja kui Elizabeth McKenna ütles, et peaksime igaüks oma koju minema, mitte terveks ööks Amelia juurde redutama jääma, olime nõus. Aga keelutunni rikkumine oli kuritegu – olin kuulnud, et inimesi olla selle eest vangilaagrisse saadetud – ja seapidamine oli veel hullem kuritegu, mistõttu rääkisime sosinal ja hiilisime üle põldude nii vaikselt kui suutsime.

                Ilma John Bookerita oleks kõik läinud hästi. Ta oli õhtusöögi ajal rohkem joonud kui söönud, ja kui maanteele jõudsime, unustas ta end ning hakkas laulma! Haarasin temast kinni, kuid oli juba liiga hilja: äkitselt ilmus puude vahelt välja kuus Saksa valveohvitseri, Lugerid käes, ja hakkasid röökima: Miks me pärast keelutundi väljas oleme? Kus me käisime? Kuhu me läheme?

                Ma ei teadnud, mida teha. Kui oleksin jooksu pistnud, oleksid nad mind maha lasknud. Seda ma juba teadsin. Mu suu oli kohutavalt kuiv ja pea tühi, seega hoidsin lihtsalt Bookerit püsti ja lootsin.

                Siis hingas Elizabeth sisse ja astus sammu ettepoole. Elizabeth ei ole pikk, nii et püstolid olid tal silmade kõrgusel, aga ta ei pilgutanud silmi. Ta käitus nii, nagu ei näekski mingeid püstoleid. Ta astus vastutava ohvitseri ette ja hakkas rääkima. Selliseid valesid pole enne kuuldud. Ta ütles, kui kahju tal on, et me keelutundi rikkusime. Kuidas me olime osalenud Guernsey kirjandusseltsi koosolekul, ja kuidas tolle õhtu vestlus raamatu „Elizabeth ja tema Saksa aed“ teemal oli olnud nii vaimustav, et me kõik kaotasime ajataju. Milline imeline raamat – oli ta seda lugenud?

                Mitte ükski meist ei taibanud tema lugu kinnitada, aga valveohvitser ei saanud sinna midagi parata – ta pidi Elizabethile naeratama. Elizabeth lihtsalt on selline. Ohvitser pani meie nimed kirja ja käskis meil väga viisakalt järgmisel hommikul komandandile raporteerima minna. Siis ta kummardas ja soovis meile head õhtut. Elizabeth noogutas ütlemata meeldivalt ja meie ülejäänud nihkusime eemale, püüdes mitte jänestena plehku panna. Ma jõudsin kiiresti koju, hoolimata isegi sellest, et pidin Bookerit kaasa lohistama.

                Selline oli meie seapraeõhtusöögi lugu.

                Ma sooviksin Teile ka ise ühe küsimuse esitada. St. Peter Porti sadamasse saabub iga päev laevu, et tuua meile asju, mida Guernsey endiselt vajab: toitu, rõivaid, seemneid, atru, loomasööta, tööriistu, ravimeid – ja mis kõige tähtsam, nüüd, kui meil on süüa, siis ka jalanõusid. Sõja lõpuks ei olnud vist kogu saarele jäänud ainumatki tervet paari.

                Mõned saadetised on pakitud vanadesse ajalehtedesse ja ajakirjadesse. Ma silun need koos oma sõbra Clovisega sirgeks ja me viime need lugemiseks koju – siis anname naabritele, kes, nagu me isegi, igatsevad ükskõik mis uudiseid selle kohta, mis mujal maailmas viimase viie aasta jooksul juhtunud on. Tegelikult mitte lihtsalt ükskõik mis uudiseid või pilte: Mrs Saussey tahab näha retsepte; Mme LePell soovib moeajakirju (ta on rätsep); Mr Brouard loeb järelehüüdeid (tal on oma salasoovid, aga ta ei paljasta neid); Claudia Rainey otsib Ronald Colmani pilte; Mr Tourtelle tahab näha iluduskuningannasid suplustrikoodes; ja mu sõbrale Isolale meeldib lugeda pulmade kohta.

                Me tahtsime sõja ajal nii palju teada, aga kirjad ja lehed Inglismaalt – ja kõikjalt mujalt – olid keelatud. 1942. aastal nõudsid sakslased sisse kõik raadioaparaadid – neid oli muidugi ka peidetuid, mida salaja kuulati, aga kui sellega vahele jäid, võidi sind laagrisse saata. Seetõttu ei mõista me nii paljutki sellest, mille kohta võime nüüd lugeda.

                Mulle meeldivad sõjaaegsed pilkepildid, aga üks neist ajab mind segadusse. See oli 1944. aasta Punchis ja sellel on kujutatud umbes kümmet inimest mööda üht Londoni tänavat kõndimas. Peategelased on kaks kõvakübaraga meest, kes kannavad portfelli ja vihmavarju, ja üks mees ütleb teisele: „On naeruväärne öelda, et need putukavastsed on inimesi kuidagi mõjutanud.“ Mul läks mitu sekundit aega, enne kui märkasin, et kõikidel selle pildi inimestele oli üks tavalise suurusega kõrv ja teisel pool pead teine väga suur kõrv. Ehk võiksite seda mulle seletada.

Siiralt Teie

Dawsey Adams

Julietilt Dawseyle

3. veebruar 1946

Hea Mr Adams

                Rõõm kuulda, et Teile meeldivad Lambi kirjad ja tema portree. Tal oli just selline nägu, mida olin talle ette kujutanud, ja mul on hea meel, et Teie samamoodi arvasite.

                Suur aitäh, et mulle seapraest rääkisite, kuid ärge arvake, et ma ei märganud, et Te vastasite ainult ühele mu küsimustest. Ma sooviksin väga Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepirukaseltsi kohta rohkem teada saada, ja mitte pelgalt oma jõudeoleva uudishimu rahuldamiseks – nüüd on mul oma nina teiste asjadesse toppimiseks ka professionaalne kohustus.

                Kas ma mainisin Teile, et olen kirjanik? Ma kirjutasin sõja ajal Spectatorile iganädalast veergu ja kirjastus Stephens & Stark kogus need kõik kokku ja avaldas pealkirjaga „Izzy Bickerstaff läheb sõtta“. Autorinime Izzy valis mulle Spectator, ja nüüd, tänu jumalale, on see vaeseke maha maetud ja ma võin taas oma isikliku nime alt kirjutada. Ma tahaksin raamatut kirjutada, aga mul on raskusi teema leidmisega, millega võiksin rahumeeli mitu aastat elada.

                Samal ajal palus The Times, et ma kirjutaksin artikli nende kirjanduslisasse. Nad soovivad käsitleda lugemise praktilist, moraalset ja filosoofilist väärtust – see ilmub kolmes järjestikuses lehes ja kolme eri autori sulest. Mina peaksin kirjutama selle arutelu filosoofilisest küljest ja siiani on mu ainus mõte see, et lugemine aitab hulluksminemist ära hoida. Nagu näete, vajan abi.

                Mis Te arvate, kas teie kirjandusseltsil oleks midagi selle vastu, kui neid tollesse artiklisse kaasataks? Ma tean, et seltsi asutamise lugu tunduks The Timesi lugejatele väga põnev, ja tahaksin väga teie kohtumistest rohkem kuulda. Aga kui Te seda ei tahaks, siis ärge muretsege – ma saan mõlemal juhul aru, ja tahan mõlemal juhul Teist veel kuulda.

                Ma mäletan toda Punchi karikatuuri, millest kirjutasite, väga hästi, ja küllap ajas Teid segadusse sõna „putukavastne“. Selle nime võttis kasutusele teabeministeerium; see pidi kõlama vähem hirmutavalt kui „Hitleri V-1 raketid“ või „lendavad pommid“.

                Me kõik olime harjunud öiste pommireididega ja neile järgnenud vaatepiltidega, aga need erinesid kõikidest varem nähtud pommidest.

                Need tulid päevasel ajal, ja tulid nii kiiresti, et õhurünnaku sireenideks ega peituminekuks ei jäänud enam aega. Neid võis näha; need olid nagu peenikesed mustad viltused pliiatsid ning tekitasid sinu kohal tuhme spastilisi helisid – nagu auto, mille mootorikütus hakkab otsa saama. Kuni oli kuulda nende köhimist ja pupsumist, ei olnud sa veel ohus. Siis võis mõelda: „Jumal tänatud, see läheb minust mööda.“

                Aga kui müra lakkas, tähendas see, et on vaid kolmkümmend sekundit aega, kuni see alla langeb. Sestap tuli neid kuulata. Tuli tähelepanelikult kuulata, millal nende mootori helid vakatavad. Ma nägin kord putukavastset alla langemas. Ma olin päris kaugel, kui see maapinda tabas, ja ma viskusin rentslisse pikali ja surusin end teesillutise vastu. Ühes samal tänaval olnud kõrges kontorihoones läksid mõned naised ülemisele korrusele lahtise akna alla vaatama. Plahvatuse jõud paiskas nad majast välja.

                Praegu tundub võimatu ette kujutada, et keegi võis neist putukavastseist karikatuuri joonistada, ja et kõik, mina ise kaasa arvatud, võisid selle üle naerda. Aga me naersime. Vana mõttetera – huumor on parim vahend talumatu talutavaks muutmiseks – võib olla tõsi.

                Kas Mr Hasting on Teile juba Lucase biograafia leidnud?

Siiralt teie

Juliet Ashton

Dawseylt Julietile

7. veebruar 1946

Hea Miss Ashton

                Ma olen täiesti kindel, et Guernsey kirjandusselts tahaks meelsasti olla osa Teie The Timesile kirjutatud artiklist. Ma palusin Mrs Maugeryt, et ta kirjutaks Teile meie kohtumistest, kuna ta on haritud daam ja tema sõnad kõlaksid ühes artiklis loomulikumalt kui minu omad. Vaevalt me Londoni kirjandusseltsidega sarnaneme.

                Mr Hastings ei ole veel Lucase biograafiat leidnud, aga ta saatis mulle postkaardi, kus oli kirjas: „Ajan usinalt jälgi. Ärge kaotage lootust.“ Küll ta on lahke.

                Ma vean katusekive Crown Hoteli uue katuse jaoks. Omanikud loodavad, et ehk soovivad turistid sel suvel jälle siia tulla. Mul on töö üle hea meel, aga hakkan varsti rõõmuga jälle oma maalapil tööle.

                Väga meeldiv on õhtul koju tulles Teie kirja eest leida.

                Soovin Teile edu teema otsimisel, millest tahaksite raamatut kirjutada.

Siiralt Teie

Dawsey Adams

Amelia Maugerylt Julietile

8. veebruar 1946

Hea Miss Ashton

                Dawsey Adams käis mul just külas. Ma pole varem näinud, et ta millegi üle nii väga rõõmustaks kui Teie kingituse ja kirja üle. Ta veenis mind nii agaralt Teile juba järgmise postikogumise ajaks kirjutama, et unustas oma häbelikkuse. Ega ta ise vist seda tea, aga Dawseyl on haruldane anne inimesi veenda – ta ei palu kunagi midagi iseenda jaoks, nii et kõik on innukalt valmis tegema seda, mida ta teiste heaks palub.

                Ta rääkis mulle Teie artiklimõttest ja küsis, kas ma kirjutaksin Teile kirjandusseltsist, mille me moodustasime Saksa okupatsiooni ajal – ja selle tõttu. Ma teen seda meelsasti, kuid väikese hoiatusega.

                Üks sõber Inglismaalt saatis mulle raamatu „Izzy Bickerstaff läheb sõtta“. Me ei kuulnud viie aasta jooksul mujalt maailmast mingeid uudiseid, nii et võite ette kujutada, millist rahuldust pakkus teadasaamine, kuidas Inglismaa nood aastad üle elas. Teie raamat oli nii hariv kui ka meelt lahutav ja lõbus – kuid just tolle lõbusa tooni asjus pean arvamust avaldama.

                Saan väga hästi aru, et meie nimi, Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepirukaselts, on ebaharilik ning selle üle võiks hõlpsasti nalja visata. Kas lubaksite mulle, et Teil ei teki kiusatust seda teha? Seltsi liikmed on mulle väga kallid ja ma ei soovi, et Teie lugejad neid pilgete sihtmärgina näeksid.

                Kas avaldaksite mulle oma eesmärgid seoses selle artikliga ning ka midagi iseenda kohta? Kui mõistate mu küsimuste kaalukust, räägin Teile seltsist hea meelega. Loodan Teist varsti kuulda.

Siiralt Teie

Amelia Maugery