Sille-Kadri Simer: suuga teeb suure linna...

Sille-Kadri Simer

FOTO: Erakogu

Kas sul on kunagi olnud selline töökaaslane, kes iga vana-aasta õhtu lubab, et järgmisest aastast vahetab tööd ja seda juba viimased viis aastat järjest? Miks enamik uusaastalubadusi jäävadki ainult lubadusteks? Miks enda plaanide avalikustamine võib hoopis takistada nende elluviimist?

Ülikooliaastatel olin pidevalt hädas tähtaegadega. Esseed ja seminaritööd said alati valmis samal päeval või vahel isegi nädal pärast ettenähtud aega, kui õppejõud oli lahke. Ma kunagi ei alustanud kirjutamisega samal päeval, kui ülesanne kätte anti. Lohutasin ennast mõttega, et aega on piisavalt ja ma peaksin puhkama ning kooli peale mitte nii palju energiat kulutama.

Tulemus? Ma olin pidevalt stressis ja magamata, sest kohustused kuhjusid ning tulemused olid alla keskmise. Tagantjärele tarkus ei aidanud. Kuidagimoodi said ained läbitud ja kool lõpetatud, kuid mitte sellise tulemusega nagu ma seda endale ette kujutasin koolitee alguses. Märkasin endas korduvat käitumismustrit: räägin, aga ei tegutse.

Viimase minuti pinge

Oma unistustest, plaanidest, ideedest rääkimine võib põhjustada soovile vastupidise efekti - nende mitte elluviimine. Pidev jahvatamine oma tulevikuplaanidest tekitab võltsi tunde nagu juba oleksime poolel teel. Näiteks kaheksa kuud enne ülikooli lõppu rääkisin kõigile detailselt, mida ma oma lõputöös analüüsin, milliseid allikaid kasutan, millistele teooriatele toetun jne. Läbi selle toitsin oma ego, sisendades endale, et suur töö on juba tehtud. Tegelikkuses ei olnud ma ühtegi akadeemilist teost laenutanud raamatukogust, ega isegi mitte pealkirja välja mõelnud. Ma olin nii enesekindel enda võimetes, et alustasin töö kirjutamisega kolm nädalat enne esitamise lõppkuupäeva.

Juhendaja palus ühel hetkel, et saadaksin enda töö ülevaatamiseks, kuna viimased aasta aega olin konsultatsioonis erinevaid ideid igasse ilmakaarde pildunud. Tema üllatuseks ei olnud mul midagi ette näidata ja kuupäev oli lähenemas. Juhendaja soovitas mul lõpetamine edasi lükata, kuid ma ei olnud sellega nõus. Ma ei ole iseloomult allaandja.

Sain lõputöö esitatud viimasel minutil (sõna otseses mõttes) ja bakalaureusekraadi kätte, kuid mille arvelt? Need kolm nädalat olin ma paistes silmadega, magamata ja vaimselt psühhoosi äärel - koheselt murdumas iseendale tekitatud pingest. Sain tulemuseks «väga hea», mis oli arvestades asjaolusid suureks üllatuseks. Ma oleksin tulemuseks saanud «suurepärase», kui oleksin varem alustanud. Tegelikult oleksin võinud saada tulemuseks hoopis «puuduliku» ja läbi kukkuda. Miks? Vähemalt oleksin saanud väärtusliku õppetunni: ära seleta ja hakka tegutsema! Muidugi oleksid sel juhul mu silmad olnud veel kolm nädalat paistes pärast suurt pettumust.

Mul läks mitu aastat, et lahti saada halvast harjumusest teha kõike viimasel hetkel ja mitte olla pelgalt visionäär, kes räägib stiilis «homsest hakkan». Oma tulevikuplaanidest rääkimine tekitas illusiooni, et olen juba sellega alustanud ja kui hiljem küsiti, kui kaugel selleks hetkeks asjad on, siis viskasin pilgu maha. Tegelikult ma veel siiani tegelen enda parandamisega, sest olen endiselt näiteks krooniline hilineja. See on üks omadus, mis mind enda juures väga häirib. Mu sõbrannadel on antud luba mind karistada, kui ma ei jõua kokkulepitud kellaajaks kohale. Ausalt. Ma olen päris mitmeid lõunasööke välja teinud.

Väike, aga oluline muutus

Ühte asja ma siiski suutsin muuta enda käitumises: ma enam ei avalikusta oma plaane, unistusi ja ambitsioone. Kui mu elus on suuremat sorti muudatus käsil, siis ma vaikselt toimetan ja hiljem annan teada, kui õige aeg on käes. Seda tehes olen saavutanud viimase poole aastaga rohkem kui eelneva viie aastaga.

Minu soovitus neile, kes tunnevad, et ei saavuta endale seatuid eesmärke elus: alusta, tee ära ja alles siis kuuluta. Soovid töökohta vahetada? Ootad, et unistuste töökohast saadetakse keegi lepinguga ukse taha ja sind ostetakse üle? See on võimalik, aga vähetõenäoline. Pigem peaksid hakkama ise tööturgu uurima, kirjutama valmis CV, kandideerima, täiendkoolitusel käima ja/või tuttavate kaudu abi paluma. See on algus. Kui on uus koht olemas ja minek, siis võiksid anda märku enda töökaaslastele, et sind ootab ees uus väljakutse ja mitte vice versa!

Mis iganes see ka ei oleks, millest oled pikalt rääkinud teistele: kooliminek, kodu ostmine, ümbermaailmareis, raamatu kirjutamine, enda brändi loomine, näitlejaks hakkamine vms. Lõpeta rääkimine ja alusta sellega! Usu mind, et need asjad võtavad rohkem aega, kui sa eeldad ja suure tõenäosusega rohkem, kui kolm nädalat.

Tagasi üles