Kuidas Hard Rock Laagri turvad mind taga ajasid ehk Blond plika rokikarudega möllamas

FOTO: Konstantin Sednev / PM / Scanpix Baltics

Meelelahutustoimetuses suvereporterina tegutsedes võib elu viia nii mõnigi kord huvitavatele radadele. Lõppenud nädalavahetusel leidsin end Vana-Vigalas Hard Rock Laagris rokkmuusikafänne küsitlemas. Festivali esimesel päeval olin vaatleva ajakirjaniku rollis, kuid teisel päeval lasin enda hinges elava looma vabaks ja sulandusin rahva sekka rokkima.  

Jalutan mööda traadist aeda Vana-Vigalas toimuva Hard Rock Laager festivali sissepääsu poole. Vasakul pool on suur telkimisala, kuhu on püsti pandud vägevad elamised. 

Esimesel päeval jälgin rokimehi tagasihoidlikult. Nii doom metal'it viljeleva Eesti artisti Taaki, Läti metal-poiste Blinded Memory kui Eesti bändi Bestia esitused panevad südame võbisema. 

 «Sina, blondide lokkis juustega tütarlaps, kas selline muusika ei hirmuta sind?» Mina vastan, et hoopis vastupidi on. «Ma väga naudin seda!»

Seltskond on üsna kirju: rokistiilis riietatud lapsed, paar vanaema ja muidugi vanad rokikarud. Keskmisteks festivallase märksõnadeks on: nahktagi, tanksaapad, pead visates muusikale kaasaelamine (headbanging) ja õllesort Saku Rock.

Õhtul, enne festivalilt lahkumist astub minu juurde üks eelpool kirjeldatud stiilis meesterahvas, ja küsib: «Sina, blondide lokkis juustega tütarlaps, kas see muusika ei hirmuta sind?» Mina vastan, et hoopis vastupidi on – ma väga naudin seda! Selle peale jääb mees kohmetuks. Stereotüübid.

Sõidan veidi nukrana õhtul Vana-Vigalast tagasi Tallinnasse mõttega, et selleks aastaks on minu jaoks üritus läbi, kuid miski jääb südamesse kripeldama.

Pesemisvõimaluse kasutamise hind on festivali teisel päeval kahekordistunud.

Järgmisel (rokkfestivali teisel) päeval võtab minuga ühendust rokientusiastist sõber ning paarikümne minuti pärast olen taas teel Vana-Vigalasse. Lähen eilset vaoshoitud kuvandit purustama, võtan kaasa nahktagi, plaanin end vabaks lasta ja metal-muusikal enda üle võimust võtta. 

Festivali piletijärjekorras seistes märkan, et pesemisvõimaluse kasutamise hind on laagri teisel päeval kahekordistunud. Sõber ütleb, et vihmaga saab festivali alast suur porimülgas. Tuleb loota, et ilm püsib kuiv. Asume kontserti kuulama. Seisame kallaku peal, kus on raske püsti püsida. Testime jalalihaste tugevust, ja proovime headbang'ides mitte pikali kukkuda.

Moshpit: kes lööb, see armastab!

Kontsert läbi, liigume kohe järgmisele. Rahvast hakkab hullutama USA artist Crowbar. Liigun lava ette, mis on piiratud metallaiaga. Selle taga on paar rida fänne, ja fännide taga on ring rahvahulgaga, kus algab moshpit

Moshpit on vägivaldne tants, kus toimub rüselus, üksteise lükkamine ja tõmbamine, kuid tahtlikult kellelegi haiget ei tehta. Siiski tuleb seda rüseluse käigus ette. Põhireegel on aga, et üksteise eest peab moshpit'i ajal hoolt kandma, ning kui keegi rüseluses pikali kukub, tuleb ta jalule aidata. 

Saan küünarnukkidega korduvalt vastu nina, kuid see mind ei heiduta. Kes lööb, see armastab!

Võtan pea ainsa naisterahvana osa moshpit'ist, mis kestab terve kontserdi aja. Käiku läheb taas jalgade tugevuse katsetamine, sest rüseluses püsti püsimine on paras pähkel. Pikali lennates võib aga teiste jalge alla jääda. Teen esimese katse, kukun (mitte tahtlikult) pikali, kuid kohe haaratakse mul kratist kinni ning tõmmatakse püsti. Lendan moshpit'i-ringi ühest otsast teise ja naudin seda. Saan küünarnukkidega korduvalt vastu nina, kuid see mind ei heiduta. Kes lööb, see armastab!

Ühtäkki tehakse mulle pätti – ulatatakse jala alla toetuseks käed, et saaksin kõrgustesse tõusta. Tõusen taeva poole, et crowd surfing'ut teha, kuid rahvas ei võta vedu (ilmselt kommunikatsiooni puudulikkuse tõttu) – keegi mind kätel kandma ei hakka. Kukun ninali maha. 

Teine katse, seekord on rokimeestega eelnevalt läbi räägitud: mulle tehakse taas pätti ja järsku kantakse mind kätel. Liigun selili üle rokkarite peade lava ette, ning mind tõstetakse üle turvavärava artisti alale. Minu poole liigub rutates turvameeskond, kellel on peas näod, ilmetega «kust kurat sina siia said». Minu mõlemal küljel on üks meeskonnaliige ja nii liigume joostes lavaesiselt alalt tagasi rahva sekka. Jätkan moshpit'imist kontserdi lõpuni.

Artistid pakivad selleks aastaks pillid kotti, kuid laagriliste pidu jätkub. Valges suitsu täis lämbes telgis toimub festivali järelpidu. See kujutab endast õudus- ja gooti-stiilis elektroonilise muusika diskot. Selline temaatika meelitab kokku huvilisi, kellele tavaline elektrooniline muusika ei sümpatiseeri. Ma eeldan, et rahvast on diskole üksjagu kogunenud, kuid vilkuva valguse ja paksu tossu keskel on inimkujusid raske eristada.  

Hommikul telgis ärgates on mul juba vajalik päevane liikumine (10 000 sammu) ööga tehtud, hääl käre, käed ja jalad sinikaid täis, riided mudased, ja kaela ei anna headbang’imisest peaaegu liigutadagi.

Hommikul telgis ärgates on mul juba vajalik päevane liikumine (10 000 sammu) ööga tehtud, hääl käre, käed ja jalad sinikaid täis, riided mudased, ja kaela ei anna headbang'imisest peaaegu liigutadagi.

Hard Rock laagrile järgneval päeval oleks puhanu ja tervena ärgates midagi valesti tehtud. Ootan järgmist, paari nädala pärast toimuvat Guns N' Rosesi kontserdi, moshpit'i.