Milline võiks olla minu jaoks see õige? Prints või printsess, kallim, armsam, partner – kuidas iganes teda oma mõttes kutsuda. Seda küsimust keerutavad peas nii lapseohtu noored, kel endal lähisuhet pole veel olnudki, kui ka need, kes on juba oi kui palju kordi suhtes kõrvetada saanud.
Tegemist on väga mõistliku küsimusega. Oma piiride seadmine, arusaamine sellest, millise inimesega ma läheks hoolimata esmasest suurest kirest kohe kiiresti tülli, on kasulik. Kui olla aga nimekirja neist võimalikule kallimale esitatavatest ootustest kokku pannud, tasuks aga teha üks samm edasi ja mõelda, et… Kas ma ise vastan neile nõudmistele? Kui oodata midagi tulevikupartnerilt, peaksin endaga selles valdkonnas samuti tööd tegema. Ütlemine vastandite sobivusest ja tõmbumisest võib kõlada ju põnevalt, aga tegelikkuses kipuvad väga erinevate inimeste suhted paraku ikka keerulised olema.
Päris tihti näiteks soovitakse, et partner võiks olla vaimses mõttes «täiskasvanuks saanud». Ühelt poolt tähendab see vastutustunnet – kui lubab, siis teeb, ja kui teeb midagi valesti, tunnistab oma vigu. Aga see tähendab ka arusaamist, millised on kas päritoluperest või varasematest suhetest kaasa tulnud probleemseks kippuvad hoiakud või käitumismustrid, ja nende edukat muutmist. Kõik kõlab kenasti. Aga kuidas on lood sedasi soovija endaga? Vahel juhtub nii, et inimene on küll endasse vaadanud, aga midagi muutma pole hakanud – see kas tundub liiga keeruline või peetakse neid enda probleeme oluliseks.
Armastus kõigi puudustega?
Üks romantiline unistus on tihti, et kallim armastaks mind just sellisena, nagu ma olen. Koos kõigi puudustega. Aga kas ma ise armastan nii ja kas kõik puudused on ikka aktsepteeritavad? See eeldus tähendaks, et ei tehta kunagi vähimatki kriitikat, vingumisest ja õiendamisest – või vajaduse korral politsei kutsumisest – rääkimata.
Hästi toimivas paarisuhtes peaks suutma ja tahtma ennast vahel tagaplaanile jätta, osutada parasjagu vajalikul määral tähelepanu partnerile (ilma, et see peaks tähelepanu nuruma) – tema tegemistele, tunnetele, mõtetele, vajadustele. Partner võiks olla empaatiline, suudab ja soovib minule häälestuda. Kui ma seda nii väga oluliseks pean, kas ma ise ka olen valmis sama tegema ja teise huvisid tähtsamaks seadma? Või räägin kogu aeg, kuidas suhtes peavad enda vajadused aina esiplaanil ja «tass täis» olema? Võib-olla rõhutan sinna juurde, ikka partnerile viidates, et iga täiskasvanu peaks suutma oma emotsioonidega ise toime tulla?
Armsamalt oodatakse ka lojaalsust. Et ta on minu jaoks olemas, kui on raske, ja et ta mu peale keelt ei kannaks, taga ei räägiks. Väga mõistlik soov, aga milline olen ma ise? Kas varasemates suhetes olnud partneri jaoks keerulisel ajal olemas või arvanud, et ah, pole tal nii hull olla sugugi, saab ise hakkama, mul on olnud palju keerulisemaid muresid?
Või ega ole juhuslikult nii, et kallima puhul saaksin vihaseks, kui kuuleks, et ta minust oma vanemate või sõpradega mitte kõige suurema vaimustusega rääkis – aga ise pean loomulikuks, et mul on ka paarisuhtest väljaspool võimalus kõike arutada ja jagada? Olgu siis tegu sõprade või õdede-vendadega, või hoopis internetis oma tegemistest kirjutamisega.
Ja rääkides elustiilist...
Võib-olla olen mõelnud välja, millise elustiili ja elusihtidega partner oleks see õige. See on nagunii üksjagu riuklik teema, sest kas tegelikult ka ise tean, milline ma ise selles osas olen? Oletame, et kaaslaseks soovitakse kedagi, kes väärtustab väga suhet ja peret, on ühtaegu sportlik ja kultuurihuvidega – sest ennastki peetakse selliseks.
Kui aga ühe jaoks tähendab suhte väärtustamine näiteks kogu vaba aja veetmist kodus ja teine soovib pidutsemisega jätkata – ja pärast kodus puhata, ootab sealt rahu ja vaikust –, võib minna keeruliseks. Sportlik eluviis võib ühele tähendada igapäevaseid mitmetunniseid treeninguid, teisele vahel hea tuju korral jooksma või ujuma minekut. Kultuurihuviks võib üks pidada suurt raamatute lugemist, teine aga hoopis sagedasi kunstinäituse külastusi ja kolmanda meelest piisab selliseks tõdemuseks, kui kord suvel perega mõnd suvelavastust vaadata.
Väga mõistlik ootus on, et võimalik kallim saaks oma tunnete reguleerimisega hakkama. Oskaks oma emotsioonidest aru saada ja ei partsataks kõiki emotsioone valimatult välja ega – vastupidi – oleks pealtnäha nagu kivist, täiesti tundetu. Kui osavad olen emotsioonidega toimetulekul aga ise? Ega ma salajas oota, et tohin oma tundeid väljendada nii ehedalt, kui parasjagu tahan, või need hoopis välja lülitada, teine lihtsalt peaks suutma oma reaktsioone kontrollida, et minuga paremini toime tulla?
Või kui ootan, et partner räägiks avatult oma tunnetest, mõtetest ja soovidest, kas siis ise teen seda? Puudutagu see siis toidueelistusi või seksiga seotut. Ja üldse, mida see ootus tähendab, kas olen ikka päriselt valmis kuulma ka selliseid asju, mis mulle ei meeldi?
Nii kummaline kui see ka pole, isegi suhtevägivalla juures võivad ootused partnerile ja enda käitumine vastuolus olla. Kui partneri puhul on selge ja väga loogiline soov, et mingit füüsilist ega vaimset vägivalda tema poolt olla ei tohi, aga enda minevikus olevad seigad (olgu see kõrvakiil, uksel ees seismine, valusad solvangud või ähvardused ja manipuleerimine või muu) kirjutatakse hetkelise emotsiooni arvele, seda ei peeta olulisekski – on arvata, et plaanitav suhe võib minna väga koledaks.