«Hetkeks oli mu häbi talumatu, aga ma võtsin end kokku...»

Foto: Pixabay

Tol õhtul jõime Rupertiga end maani täis. See oli ka ainus normaalne asi, mida teha. Me ei osanudki öelda, kas me tähistasime või leinasime – aga joonud ära mitu klaasi Beaujolais’ veini, ei tundunudki see enam oluline.

Väike Prantsuse külalistemaja Foto: Pegasus

Avaldame katkendi uuest Helen Pollardi raamatust «Väike Prantsuse külalistemaja».

Ilmutasin kahtlust, kas tal on arukas juua nii palju alkoholi hiljuti stenokardia raviks välja kirjutatud ravimite otsa, aga tema käskis mul vait olla ja seega jätsin ma selle sinnapaika.

„Mis siis homme peab tegema?” küsisin ma ettevaatlikult.

Ruperti õlad vajusid kössi. „Üks gīte värskendada, kaks koristada. Poes käia. Õhtusöök teha.” Tundus, et juba pelgalt sellele mõtlemine võttis temalt kogu energia, nii et ta suutis ainult ühesilbilisi vastuseid anda.

„Noh, sel juhul tuleks kohe helistada madame Dupontile. Uurida, kas ta teab kedagi, kes meid homme välja aitaks.”

„Meid?”

„Jah, meid. Sa ei saa ju ise hakkama. Isegi siis, kui madame Dupont siin on.”

„Seda küll, aga ma ei saa ju ometigi paluda, et sa…”

„Sa ei palugi. Mina pakun oma abi,” laususin karmilt. „Ja mul pole vähimatki kavatsust sel teemal vaielda. Olen selleks liiga väsinud ja võib arvata ka, et liiga täis.”

Järgnes paus. „Sellisel juhul olen ma tänulik,” lausus ta vaikselt. „Aga me peame tasu osas mingile kokkuleppele jõudma …”

„Mida ma vaidlemise kohta ütlesingi? Helista talle. Kui sa selle veel hiljemaks jätad, ei leia ta kedagi.”

Rupert noogutas ja tegi, nagu kästud. Kõne kestis märksa kauem, kui minu arust nii lihtsa küsimuse arutamiseks vajalik, aga ma kuulsin üksnes seda, mis Rupert rääkis, ja see kõik käis valguskiirusel prantsuse keeles, nii et ma ei saanud sellest ööd ega mütsi aru.

Ruperti kiirkõnes olid pikad pausid, mille kestel võis kuulda madame Duponti sugugi mitte mahedakõlalist vadinat, ja ma kirusin iga viimset kui luud Gloria kondises kehas. Hommikusöögi ajal, kui ta oli nii mesimagusalt kinnitanud, et nad saavad madame Dupontiga väga hästi hakkama, teadis ta ju juba, et ta pole järgmisel päeval siin. Ta oleks võinud lasta Rupertil siis helistada, kui too selle mõttega välja tuli – siis oli veel mingi võimalus. Aga isegi kui Rupert oleks leidnud kellegi, kes tema osa tööst oleks ära teinud, oleks ikka üks inimene puudu olnud pärast Gloria lahkumist. Aga ei, Gloriale ei sobinud selline asjaajamine. Ta pani meelega Ruperti sitta seisu. Mul oli tahtmine ta maha lüüa.

Kui Rupert toru käest pani, küsisin ta käest, kuidas on võimalik, et lihtne palve leida abijõudu võtab veerand tundi.

„Emmy, siinkandis käivad asjad teistmoodi,” selgitas ta kannatlikult. „Kõigepealt pidin uurima, kuidas madame Duponti tervis on, ja tema pidi küsima, kuidas minu tervis on; siis pidin üle küsima, kas ta ikka tuleb homme; siis pidin küsima, kas ta teab kedagi, kes võiks siia tulla appi. Siis pidi tema läbi käima iga viimse kui inimese kümne kilomeetri raadiuses, kes võiks ju muidugi sellega nõus olla, aga kahjuks ei saa siiski tulla, ning esitama ka põhjuse, miks ei saa. Ta tütar läks sõbrannale külla, õetütre abikaasa on üks igavene laisk siga, kes ei vaata laste järele, kuigi neile kuluks raha ära, ja see tüdruk, kes elab paar talu edasi, võiks tulla, aga ta käib laupäeviti linnas tabac’is tööl. Tal ei tulnud nii lühikese etteteatamisajaga kohe kedagi pähe. Siis ütles ta, et saab aru, et ma olen rivist väljas, ja ta on valmis tegema Gloria aitamiseks pikemad päevad, nii et mina pidin tunnistama, et Gloria pole kodus, aga sina oled valmis abistama, ja tema tahtis selle peale kuulda miks, ja kui ma talle rääkisin miks, siis pidi ta küsima iga viimset kui üksikasja ja mina vastasin talle nii vähe kui õnnestus. Ja lõpuks pidi tema tooma kuuldavale pika ja mürgise arvamusavalduse kogu selle õnnetu teema kohta. Mõistad nüüd?”

Mu suu vajus lahti. Kasutasin huulte paotatud seisundi ära selleks, et sealt veel veini sisse valada. „Sa rääkisid talle, et Gloria läks ära?”

„Mida ma talle siis pidin ütlema, kui ta küsis?”

„Oleks ju võinud mõne muu vabandusega välja tulla?”

„Ei viitsinud. Valetamine on liiga vaevarikas. Pealegi piisab sellest, kui kasvõi üks inimene satub Gloriat ja Nathanit koos autos märkama, ja see saladus on niigi kõigile teada.”

Olin ehmatusest kaame. „Sa siis rääkisid talle, et Nathan läks ära?”

„Mul ei jäänud muud üle. See oleks ju nagunii ilmselge olnud – homme aitad sa teda ja sinu rüütellikust mehest pole samas mingit märki… Ta on küll juba üsna eakas, aga see-eest väga terane.”

Hetkeks oli mu häbi talumatu, aga ma võtsin end kokku. Kui mina tundsin häbi, siis mida Rupert pidi veel tundma, teades, et kõik ta sõbrad ja naabrid saavad peagi teada, et tema naine lasi ühe külastajaga jalga?

Naeratasin talle hädiselt ja tõstsin klaasi. „Noh, võtame…” Aga mul ei tulnud pähe midagi, mille terviseks võtta.

Rupert katkestas mind joomaselt: „Kuidas oleks, kui võtaks selle terviseks, et me naerame kurjale saatusele vaatamata… Ja ootamatu sõpruse terviseks?”

Lõime klaasid kokku.