Alumise korruse köögis istus Rupert terrassiuste ees tugitoolis, nägu sama pleekinud nagu tooli katteriie. Ta vahtis tühjal pilgul aeda, käed süles kõvasti kokku pigistatud, õlad kössis. Vaesekene.
«Kas ta lootis, et mul pole midagi selle vastu, kui ta jätab mu vähem kui nädal pärast puhkuse algust maha ja laseb ühe vananeva seksihullu abielurikkujaga jalga?»
23. juuni 2018, 18:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avaldame katkendi uuest Helen Pollardi raamatust «Väike Prantsuse külalistemaja».
Kui see tabas juba mind nagu välk selgest taevast, siis milline šokk see veel talle on. Mina teadsin vähemalt, et meie suhe on mäda, ja olin langenud hädaorust veelgi sügavamasse hädaorgu. Rupert oli aga lennutatud eeldatava abieluõnne kõrgustest täielikku reetmisse.
Tegin talle tassi teed.
„Kui inglisepärane sinust,” ütles ta. „Kriisihetkel tee… Suur tänu.” Ta patsutas mu käsivart. „Ära muretse, kullake, me saame hakkama.”
„Ma tean. Kuigi ei tea, kuidas.”
Rupert tegi mulle silma. „Kulla kallis Emmy, ma olen ettevõtja. Ma mõtlen alati midagi välja.”
Naeratasin paratamatult. „Parandamatu optimist.” Kõhklesin hetke, kuid küsisin siiski: „Oled sa väga õnnetu, Rupert?” Raputasin aga kohe pead. „Unusta see küsimus ära. See pole minu asi.”
Pidasin teda ettevaatlikult silmas, mõeldes, et ta võib mu peale vihastada, et ma topin oma nina tema asjadesse, aga tema lasi hoopis kuuldavale naeruturtsatuse.
„Mis siin naljakat on?” küsisin mina.
„Sina oled naljakas, kui ütled, et see pole sinu asi, sa rumal tüdruk. Su närukaelast poiss seksis otse meie nina all, minu katuse all minu naisega, ja kõigele lisaks plaanivad nad veel koos uttu ka tõmmata. Kui see ka pole sinu asi, siis mis üldse on sinu asi, taevas hoia!”
„Mul on nii kahju.”
„Mille kuradi pärast?”
„Nathani käitumise pärast. Sellepärast, et ma üldse selle pagana puhkuse siin korraldasin. Kui me poleks siia tulnud, poleks seda kõike juhtunud.”
„Sinuga võib-olla mitte, minuga aga oleks see ikka varem või hiljem juhtunud. Kui mitte sinu suurepärase kaasa, siis kellegi teise pärast. Mina peaksin hoopis sinu ees vabandama Gloria käitumise pärast.”
„Ära aja jama, Rupert. Sina ei vastuta ju oma naise käitumise eest.”
„Ei vastuta ja sina ei vastuta tema eest…” Ta osutas pöidlaga Nathani poole, kes tuli kohver käes trepist alla, vältides iga hinna eest silmsidet mehega, kelle naise ta röövis. „Tead, kullake, võib-olla on meil mõlemal lõppkokkuvõttes vedanud.”
Seisin suurt lahkumisstseeni oodates uksel ja vaatasin lavendliterivi aia teises servas ja ilusaid külalismajakesi, kus normaalsed inimesed ilmselt normaalset puhkust veedavad. Gloria polnud veel välja ilmunud. Küllap ta oli ametis disainerkäekottide ja -kingade valimisega ning oma ehete kokkukorjamisega, et Rupert ei saaks neid tagasi nõuda.
Jumal tänatud, et Hendersonid nautisid kuskil losside ilu, mida nad olid otsustanud sel päeval oma kohalolekuga austada. Kuna Ruperti tervisrike jättis nad juba niigi külmaks, siis ma ei kujutanud ette, mida nad võiksid sellest kohutavast spektaaklist arvata.
Nathan tõstis oma kohvri Gloria sportautosse ja tuli tagasi tema asjade järele. Oma õnnetule seisundile vaatamata oleks ma peaaegu naerma puhkenud, nähes, kuidas ta üritab kõike sinna ahtasse pagasiruumi toppida. Gloria ei osanud vähesega läbi ajada ja võib arvata, et ta võtab tavaliselt juba üksnes nädalavahetuse veetmiseks neli kohvrit kaasa, kuid praegu tundus, et ta oli pikemaks ajaks asjad kaasa pakkinud. Olin heitunud. Pöördusin Ruperti poole, kuid tema keeldus mulle silma vaatamast ja jälgis meie ees avanevat stseeni külma ükskõiksusega. Oli võimatu öelda, kas ta süda oli täiesti murdunud või kas tal oli hea meel, et Gloriast lahti saab.
Gloria tuli kontsaklõbinal kööki ja seisatas, just nagu tahaks Rupertile midagi öelda, kuid näis siis ümber mõtlevat. Ta kooberdas hoopis auto juurde ja istus kõrvalistmele, sosistanud enne midagi Nathanile. Armas taevas, kui romantiline – Gloria lubas Nathanil oma kallist kabrioletti juhtida.
Nathan tuli tagasi ja toksis kinganinaga kruusa. „Nojah, me siis nüüd läheme.”
Mida ta lootis? Medalit? Et ma patsutaksin teda õlale ja ütleksin, et mul pole midagi selle vastu, et ta jätab mu vähem kui nädal pärast puhkuse algust maha ja laseb ühe vananeva seksihullu abielurikkujaga jalga?
Võtsin endal tulutus katses sooja saada kahe käega ümbert kinni. Tundsin end täiesti tuimana ja mul oli nii külm, et ma ei saanud sõnagi suust.
„Gloria käskis Rupertile edasi öelda, et võtab oma ülejäänud asjadega seoses ühendust,” pomises Nathan, suutmata mulle silma vaadata.
„Ütlen talle edasi.”
Aga ta seisis ikka veel paigal. „Emmy…”
Ma tahtsin, et ta läheks juba ära. Ma ei tahtnud teda enam näha. Ega ka Gloriat.
„Mida sa tahad, et ma ütlen, Nathan? Bon voyage? Mine juba.”
Üürikese sekundi vältel tundus mulle, et nägin ta silmis kahetsust, võib-olla isegi meeleolumuutust. Aga siis andis see igavene kärsitu nõid Gloria signaali ja see hetkeline side oli kadunud. Nathan läks tagasi auto juurde, pressis end Gloria kõrvale, käivitas mootori ja sõitis õuest välja tänavale.
Vaatasin ust sulgedes Ruperti poole, aga minu arust polnud ta sellises meeleolus, et lasta end lohutada naisel, kelle poiss tema naisega just jalga lasi. Jätnud Ruperti rahule, läksin tuppa oma haavu lakkuma.
Loe järgmist katkendit samast raamatust juba homme!