Kui ma vaid saaksin öelda, et see juhtus nii nagu filmis. Teate küll, millest ma räägin. Kangelanna säilitab uhkuse, temast hoovab talitsetud raevu. Kinopublik tunneb rahuldust, kui ta kallimale laksuva kõrvakiilu annab. Ja siis lahkub ta dramaatiliselt, kuid samas väärikalt ekraanilt.
Avaldame katkendi uuest Helen Pollardi raamatust «Väike Prantsuse külalistemaja».
Aga uskuge mind, selles polnud mitte midagi väärikat. Ma seisin värisedes paigal, mu keha oli vallutanud marutõbise hurda koerana adrenaliin ja raev, mu suu plaksus abitult sõnu otsides – ükskõik milliseid sõnu – kinni ja lahti. Oleks piisanud isegi kõige lihtsamast viha ja šokki väljendavast häälest, aga mina sain esialgu suust üksnes haleda piuksatuse.
„Emmy, see pole üldse nii, nagu välja paistab,” podises Nathan, aga otse loomulikult ei saanud see olla midagi muud kui see, mis välja paistis. Pilt, mis mulle uksest ootamatult sisse astudes avanes, poleks saanud seda mitte kuidagi selgemalt väljendada. Isegi Nathan oleks pidanud mõistma, kui lamedalt tema sõnad kõlasid. Otsides kobamisi oma väärikust ja püksirihma, katsetas ta uuesti: „Me olime… see tähendab, et ma ei osanud sind oodata…”
Ründasin teda ebaõiglaselt koheldud naisele omase tiraadiga, just nagu oleksin mõne nigela seebiooperi stsenaariumist sõnu maha lugenud.
„Selles ma ei kahtlegi…” Kuskil mu kuklas kõmises ähmaselt häirekell, aga ma ei pööranud sellele tähelepanu. „Kuidas sa võisid seda teha? Sa igavene alatu kaabakas! Lihtsalt uskumatu …” Häirekella kõmin muutus valjemaks ja tungivamaks, liikudes mu teadvuses esiplaanile.
„Kurat!” Ehmusin ja tundsin kohe süümepiinu, kui mulle meenus ühtäkki, miks ma siia üles üldse olin roninud. „Gloria, helista kiirabisse. Mulle tundub, et Rupert sai infarkti.”
„Mida?” küsis kleiti kohendav Gloria seda ootamatut teemamuutust hämmeldunult tervitades.
„Rupert? Sinu abikaasa? Tuleb meelde? Infarkt… kiirabi.” Müksasin ta käevõrudega kaetud käsivart, et näha, kas ta aju funktsioneerib veel või oli seks minu poisiga olnud märksa parem, kui see minu kogemuste järgi võiks olla.
„Issand-issand-issand!” Lõpuks jõudsid mu sõnad ta ihast pudruste ajurakkudeni. „Kus ta on?”
„Köögis.” Sammusin trepi poole, aju õnneks taas tegelemas käsil oleva kriisiga, lükates teadvuse tagumistesse soppidesse pildi sellest, kuidas Nathan ja Gloria katuseterrassil amelesid. Hetkel oli märksa tõsisemaid asju, mille pärast muretseda.
„Mida sa öelda tahad? Infarkt!” karjus Gloria mulle järele. „Mille kuradi pärast sa siis kiirabi ei kutsunud?”
„Tahtsin kutsuda, aga mulle turgatas pähe, et ma ei tea numbrit, ja pealegi pole minu prantsuse keel nii hea,” hüüdsin üle õla. „Leidsin, et sinul läheks see kiiremini. Mul polnud aimugi, et sa oled nii hõivatud.”
„Issand küll, Emmy. Ta võib juba ju surnud olla!”
Tal oli õigus – võib juhtuda, et Rupert on tõesti surnud –, aga kui me kööki jõudsime, oli ta teadvusel ja toetus vastu seina nii, nagu oli ennist minust sinna jäänud. Olin andnud endast parima, aga ei osanud arvata, et kaotan ülemisel korrusel aset leidnud melodraama tõttu hinnalisi sekundeid. Ma ei kujutanud ettegi, mis tunne mul oleks olnud, kui Rupert poleks enam hinganud.
Koos Nathaniga eemalduvale kiirabiautole järele vaadates tundsin, kuidas paanika raugeb ja selle asemel trügivad ajus ettepoole taas need pildid kõigis oma ebameeldivates ja värvikates detailides.
Õhtusöök külalismajas, naerame neljakesi… Gloria palub vabandust, et „peab helistama”. Nathan lipsab „korraks vetsu” – „vabandust, kõht on pisut korrast ära”. Meie Rupertiga vaidleme veiniklaasi taga istudes minu lemmikfi lmide vooruste üle. Äkki hakkab Rupert õhku ahmima, ta nägu tõmbub kaameks ja halliks, ta haarab käega rinnust, veenid käeseljal välja joonistunud. Ta kummardub ettepoole ja kukub kõrgelt baaripukilt köögi kivipõrandale. Mu süda peksleb meeletuna, kui püüan ülepeakaela meelde tuletada mingeidki esmaabivõtteid… Ubin ta ähkides ja puhkides asendisse, mis on loodetavasti infarkti puhul õige.
Ja siis see kohutav hetk, kui mõistsin telefonitoru haarates, et mul pole aimugi, millist numbrit kiirabi kutsumiseks valida, ja mu ammu unarusse jäänud kooli ajal omandatud prantsuse keel ei küündinud selleni, et numbrit küsida. Kuidas ma hüüdsin Gloriat… ja sain vastuseks vaikuse. Ei mingit häält Gloria toast. Kuidas ma jooksin kummalise intuitiivse mõtte ajel ülemisele korrusele ja sealt katuseterrassile, arvates, et võib-olla ta räägib telefoniga al fresco… Ja siis see košmaarne vaatepilt. Gloria sääred Nathani piha ümber. Ülim reetmine.
Puhkuse algusest oli möödas kõigest neli päeva, meie majaperemees oli kiirabiga teel haiglasse ja mina olin leidnud oma poisi häbitult majaperenaisega seksimas.
/---/
Ma ei mäletanudki enam, millal Nathan ennast mulle majapidamistöödes appi pakkus, ja mu üliaktiivsel kujutlusvõimel polnud mingit raskust ette manada kujutluspilti, kuidas nad Gloriaga voodi tegemise asemel hoopis selle peal püherdavad.
„Tänan, Emmy.” Rupert naeratas tänulikult, kui ma talle teetassi ulatasin. Pärast paari lonksu ilmus ta põskedele taas jume. Ta oli pikka kasvu ja laiade õlgadega mees, aga praegu oli ta toolil kössi vajunud ja tema tavaline vitaalsus ning kelmikas säde silmis olid kadunud. „Kas sina tegid?” küsis ta.
„Hmm?”
Rupert osutas särama löödud köögile. „Koristaja on oma haigel õel külas ja Glorial puudub kodutööde geen, nii et eeldatavasti tegid sina köögi korda.”
„Ah, no jah. Ma tahtsin lihtsalt midagi teha.” Niipea kui olin need sõnad lausunud, oleksin hea meelega keelde hammustanud, ja nagu võiski arvata…
„Midagi teha? Kas sa oled siis juba nii tüdinenud? Te peaksite ju Nathaniga hoopis kuskil lõbutsema.” Rupert ei kahtlustanud midagi, nagu näha.
„Tahtsin lihtsalt veidi abiks olla,” täpsustasin kähku. „Ma teadsin, et Gloria pidi sulle järele sõitma, ja pärastpoole tulevad ju uued külastajad.”
„Noh, see on sinust väga kena, kullake, aga ma ei taha, et su puhkus saaks rikutud. Te olete Nathaniga mõlemad sellise näoga, nagu teil oleks vaja hinge tõmmata.”
Haa! Vaene mees, tal polnud asjast õrna aimugi. Soovides iga hinna eest jututeemat meie arvatavalt puhkuseõndsuselt mujale juhtida, osutasin ma tema jalale. „Kuidas sa hakkama saad, kui külastajaid veel juurde tuleb?”
Rupert kehitas kõigutamatult õlga. „Madame Dupont tuleb homme koristama ja aednik peaks ka nädala lõpuks tagasi olema.” Ta kulm läks kortsu. „Ainus probleem on söögitegemine. Gloria ei tea kahjuks söögitegemisest tuhkagi.”
Tema naer tuli mulle üllatusena. „Mis siin nii naljakat on?”
„Naljakas on see, Emmy, et kui ma Gloriaga kohtusin, oli ta ühe restorani juhataja. Peene Londoni restorani juhataja. Võiks ju arvata, et kõigi nende toitude keskel olles jäi talle midagi külge, aga ei. Ta ei oska isegi muna keeta. Külastajad, kes on broneerinud kolm gurmeeõhtusööki nädalas, ei lepi sellega, kui neile pakutakse külmi ube sütel grillitud leival.”
„Ära sa meie pärast küll muretse,” kiirustasin teda rahustama. „Meie Nathaniga võime vabalt väljas süüa.”
See oleks olnud väga hea juhus talle öelda, et meist pole peagi enam mingit tüli, kuna me kolime mujale, aga ta nägi nii haige välja, et mul polnud südant seda öelda. Ma ei tahtnud, et ta arvaks, nagu me läheksime sellepärast ära, et tema on rivist väljas. See oleks olnud sama mis lüüa maas lamavat meest.
„Kui kena sinust,” katkestas ta mu mõtted. „Ma tean, et teie tuleksite vastu, aga Hendersonidega on hoopis teine lugu.
Nad on siin varemgi käinud. Väga nõudlik paar. Räägivad, et
tulevad siia igal aastal üksnes söögi pärast. Jumal aidaku neid
sel aastal.”
„Aga kui sa selgitaksid neile olukorda, siis…”
„Sellel poleks mõtet.” Rupert patsutas mu kätt. „Küll ma leian mingi lahenduse, kui mu aju taas tööle hakkab. Praegu ei suuda ma muud teha kui silma korraks looja lasta.”
„Kas sa lõunasööki siis ei tahagi?”
Rupert raputas pead. „Ma olen praegu liiga väsinud… Kas sa teeksid mulle ühe teene, Emmy?”
„Muidugi.”
„Ole hea, ulata mulle pastakas ja see märkmik.”
Ulatasin talle need asjad ja ta asus kirjutama. „Vii see palun Gloriale. Ta peab poodi minema niipea, kui Hendersonide tuba on korras.”
Ta rebis märkmikust lehe ja ma pistsin selle taskusse. Aitasin ta toolilt jalule, ulatasin talle kargud ja me hakkasime mööda koridori tema toa poole astuma. Hea, et ta tuba on esimesel korrusel, sest trepist poleks ta küll üles saanud.
Püüdes tema eraköök-elutoast möödudes mitte uudishimulik olla, aitasin ta magamistuppa, mis kujutas endast roosades toonides lillelist jubedust, mida Glorial ei õnnestunud ilmselt mujal külalismajas ellu viia. Tuba nägi välja nii, nagu ta oleks suunanud kogu oma naiseliku sisekujundusliku frustratsiooni sellesse ühte ruumi. Ma ei saanud aru, kuidas Rupert sai magada selles pitskardinate, maitsetu voodikatte ja iiveldama ajavate hallikas-roosade seintega toas… Praegu aga vajusid selle vaese mehe silmad kinni niipea, kui ta oli pikali heitnud. Mõtlesin, et kui mina peaksin selles toas viibima, tahaksin samuti silmad kinni panna.
Tagasi halli jõudnud, võtsin kingad jalast, et teha võimalikult vähe häält, ja hiilisin trepist üles. Nathan ja Gloria olid olnud kahekesi märksa kauem, kui ma olin arvestanud. Tundes ennast, kingad näpuotsas, üsna totakalt, sammusin kikivarvul pomisevate häälte poole ja jäin uksel seisma.
Mõlemad olid riides ja tõesti ametis majapidamistöödega – nii et siiamaani oli kõik korras –, aga nad itsitasid, üritades laia tekki koti sisse toppida. Nii et siiski mitte nii väga korras.
Nad katkestasid oma tegevuse ja tõstsid pilgu.
„Emmy, miks sul kingad käes on?” Gloria kitkutud kulmud moodustasid kõrge kaare ja ta näol oli rahulolev ilme. Ta teadis paganama hästi miks ja tundis võidurõõmu, sest ma ei saanud asitõendeid, mida olin otsima tulnud.
„Need on uued kingad. Hõõrusid jala villi. Tulingi teisi kingi võtma.” Oli aeg pisut ärevust tekitada. „Rupert on tänase õhtusöögi pärast mures. Tundub, et sa pead selle enda õlule võtma.”
Gloria kangestus soolasambaks. „Aga ma… ma ei oska…
Rupert peab ise hakkama saama!”
„Ta ei suuda püsti seista ja kui suudakski, siis kukuks ta kurnatusest kokku. Ta ütleb, et Hendersonid eeldavad, et nad saavad siin süüa, nii et sa pead poodi minema ja siis õhtusöögi tegema.” Võtsin taskust poenimekirja, vehkisin sellega tema nina all ja panin öökapile.
Gloria kõikus kabuhirmu ja trotsi vahel. „Ei, see ei ole võimalik… See tähendab… mina küll nii ei arva.”
Ta vaatas tuge otsides Nathanile otsa ja mina vaatasin, kuidas Nathan niheles: ühest küljest palus Gloria temalt solidaarsust, teisalt mõistis ta, et kui ta minu ees nüüd Gloria poolele asub, siis pole see üldse hea mõte.
„Ehk on Nathan valmis sind aitama – ta on ju ühtäkki ootamatult nagunii majapidamistööde lainel.”
Lasin jalga… aga otsides oma toas pelgupaika ja vajunud voodile, tuhmus mu väiklane võidurõõm peagi. Selle asemel võttis maad külm tegelikkus: vähem kui kahekümne nelja tunniga olin ma laskunud igava, kuid siiski stabiilse suhte juurest nii madalale, et kogusin tühiseid punkte, et oma truudusetule poisile ja tema keskealisele üheöösuhtepartnerile ära teha!
Mida varem me sellest kohast lahkume, seda parem.
Loe järgmist katkendit samast raamatust juba homme!