/nginx/o/2018/06/21/7913415t1ha350.jpg)
/nginx/o/2018/06/21/7913415t1ha350.jpg)
Mõne nädala eest Reykjavíki tänavatel ringi uidates seisin silmitsi vajadusega langetada otsus. Kas minna edasi rahvusmuuseumi ja kulutada ülejäänud vihmane pärastlõuna viikinginäituse imetlemisele või minna tagasi Sundhöll Reykjavíkuri ja kasta ennast veel kord sooja vette?
Õhtupoolik oli hall, linna üritas vallutada pooltabamatu udu ning vett nirises alla kõigi nende imeliste, unelev-pastelselt kollakaks ja lõhekarva võõbatud hoonete laineplekist seintelt. Mu kampsun oli märjaks tõmbunud ja raske. Otsustasin muuseumi vahele jätta ja naasta Sundhöllinisse, nagu nad seda lühemalt nimetavad. See on Reykjaviki vanim avalik ujula. 1937. aastal uhkes art déco stiilis rajatud kompleks meenutab mulle väga Tallinnas Kalamajas paiknevat Kalma sauna.
Sundhöllinis on mitu kuumaveebasseini, mida, nagu ka mujal Islandil, kütab maapõueenergia. Esimeses ja kuumimas on vesi 42 kraadi. Teine on õige pisut jahedam: 39 kraadi. Mõlemad asuvad väljas, mõlemad on helesinist värvi. Nende kohale on kinnitatud mustade tähtedega silt «Soovitatav aeg: 15 minutit». Veetnud soovitatava aja 42-kraadises basseinis, libistasin ennast 39-kraadisesse basseini ja püüdsin lõdvestuda. Konverents oli kestnud kaua, ma olin joonud väga palju tasuta pakutud kohvi, teinud väga palju intervjuusid ja pidin tunnistama, et isegi pärast pikka jalutuskäiku ei olnud mul sugugi lihtne maha rahuneda.