Krimikirjanik Katrin Pauts: minu kooli õpetajad talusid koolikiusamist kinnisilmi...

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Katrin Pauts

FOTO: TAIRO LUTTER / PM/SCANPIX BALTICS

Miskipärast kuulub koolikiusamine paljude hilisemas elus tuntuks või populaarseks saanud inimeste elulookirjeldusse – nii tihti, et see tundub kohustusliku stambina. Avaldame katkendi Katrin Pautsi värskest raamatust «Minu Muhumaa».

Minu Muhumaa

FOTO: Petrone Print

Seda on seletatud sooviga kiusajatele ära teha, neist parem ja edukam olla. Mulle aga tundub, et sellel tungil ei olegi isiksuse kujunemisel nii suur roll, kuivõrd see on tõrjutud laste unistuste ja kujutlusvõime jõud, mis on lihtsalt palju suurem nii-öelda normaalsete laste omast.

See on pidanud ületama nii palju rohkem takistusi, lendama meeletult kõrgele, et sind kaitsta ja päästa. Kujutlusvõime on barjäär. Mida julmem on elu, seda tugevamat barjääri vajad. Mida nooremana on sul olnud julm elu, seda vägevama kindluse endale ehitad.

Muidugi ei ole mündil ainult üks pool ja olin paljudes asjades ise ka süüdi.

Tundsin end juba lasteaias piki linoleumijoont oma vildakaid varbaid sirgeks kõndides nii suure ebardina, et hoidsin ka ise meelega teistest eemale. Ma ei käinud noorte kogunemistel. Vältisin kõike, kus pidi eakaaslastega kokku puutuma, kui see just kohustuslik polnud. Vihkasin kehalise kasvatuse tundi just meeskonnamängude pärast. Eriti vastik ja jõhker oli nõukaaegne populaarne rahvastepall. Tahaksin kogu südamest, et sellega enam kunagi kusagil lapsi ei piinata. Rahvastepalli jaoks jagati klass kaheks võistkonnaks – kaptenid pidid endale ise meeskonna valima. Mind kutsuti alati kõige viimasena.

Ning siis algab lahing. Vastane tuleb pallihoobiga rivist välja lüüa – virutada talle pall makku sellise hooga, et ta ei suuda seda kinni püüda. Näen oma pikka kõhetut ja kohmakat kogu pagemas nagu hirv jahimehe eest. Ma jooksen, põiklen, värisen hoopi oodates. Pall on kiusajate liidrite hulka kuuluva tüdruku pihus. Ta kütib mind, põrnitseb otsekui hüpnotiseerida püüdes oma kissis silmade vahelt, sihib ja virutab kogu jõust. Pall vihiseb. Mina jooksen. Vihin. Sööst. Vihin. Sööst. «Mida sa teed?! Püüa ometi!» karjuvad teised väljaku servalt. Nende hääl on õõnes, mingil põhjusel on neil hirm.

Ja mingil hetkel saan palliga pihta, sest ma ei jaksa enam põgeneda. Õhtuks on mu kõhul sinikad, nagu oleksin jalaga ribide alla saanud.

***

Enamasti veetsingi Liiva koolimajas aega üksi aknast välja vaadates ja unistades. Et mul reaalses maailmas sõpru polnud, pulbitses mu peas elav ja kirev paralleelmaailm. Mul olid väljamõeldud sõbrad. See oli mitmetasandiline, keeruline süsteem – nagu seebiooper. Lugude jutustamine on mulle praegu lihtne. Olen harjunud nägema, kuulma ja liigutama oma peas väljamõeldud inimesi.

Kõige tänulikum olen oma kiusajaile ja silmist pimedatele argpükslikele õpetajatele siiski hoopis selle eest, et ma ei suutnud enam kooli minna ja olin oma koolipõlve teises pooles paadunud popitegija. Hommikul tegin ema ees nägu, et asun kooliteele, aga tegelikult põikasin Mõisa mäe all kõrvale, silkasin, ranitsas rappumas kooliasjade asemel juturaamatud, üle heinamaa Soodla metsa. Seal ronisin suure lameda kivi otsa ning lugesin, kuni ema tööle läks ja võisin vahelejäämist kartmata koju tagasi minna. Hiilisin läbi heinamaa, end kiviaia varjus kummargil hoides, et naabri vanamemmed mind aknast ei näeks. Ükskord sügisel ehitasin endale kolhoosipõllul vedelevaist põhupakkidest maja – müürid ja diivani, et oleks mõnusam lugeda. Ja siis jäin vahele ühele külanaisele, kes ilmselt oli tulnud kolhoosi põhku oma loomadele allapanuks tuuri panema. Ehmusime mõlemad, pobisesime teineteisele mingeid mõttetusi ja läksime kumbki oma teed. Ei usu, et ta minust kellelegi rääkis. See oli, nagu oleks kaks metsavenda kokku saanud. Lugesin tänu popitegemisele palju raamatuid, millegagi pidi aega ju täitma. Ka valetama ja skeeme punuma õppisin just siis – krimikirjanikule hädavajalik oskus.

Kui ema töölt koju jõudis, jutustasin teeseldud õhinaga oma kooliseiklustest, mille mõtlesin käigupealt välja – vist üsna veenvalt. Koolis valetasin omakorda, mis kõik mul kodus juhtus, et tulla ei saanud. Jõudsin skeemitamisega üsna kaugele, kuni lõpuks pilt kokku pandi, et midagi on väga valesti. Paar puhku olen ema käekirja järele aimates iseendale puudumistõendeid kirjutanud.

***

Nii palju tuleb Muhu õpetajatele au anda, et kuigi nad olid nõus kinnisilmi taluma koolikiusamist (kui aus olla, siis ka mitut õpetajat kiusati ja mõnitati, paari neist lausa kambaka korras kogu klassiga – ei tehtud ka nende kaitsmiseks midagi), jõudis neile kohale, et kuigi ma ei tahtnud koolis käia ja mul ei jätkunud kiusajate vältimise logistikaga tegelemise kõrvalt aega õppida, olin andekas. Seda ei saanud ega söandanud nad maha salata.

Eriti keeltes ja kirjutamises. Kirjandid päästsid mind, kuigi reaalainetes olid tulemused pideva puudumise tõttu nullilähedased. See on Eestimaal püha – last, kes kirjutab häid ja erilisi kirjandeid, ei visata koolist välja, kui tal ka kõik muud hinded peaksid kahed olema.

Tagasi üles