Paarisuhet võib analüüsida lõpmatuseni, eri viisidel ja pole inimest, kes plaanides suhet luua, suhtes olles või sealt lahkumist kaaludes poleks seda teinud. Millised on partneri head ja vead, milliseid meie vajadusi partner rahuldab, mis närvidele käib ja kuidas me üldse kokku sobime... Võimalikke vaatenurki on palju.
Ometi on üks lihtne küsimus, millele võiksid mõelda nii need, kes on hiljuti tõsisemat suhet alustanud, aga kohe kindlasti ka need, kes aastaid partneriga koos elanud. See kõlab järgmiselt: kas sa valiksid just selle inimese enda kõrvale ka praegu? Nüüd, kui sa kaaslast tunned, head omadused ja vead on teada – kas oled temaga endiselt põhjusel, et sa tahad koos olla just temaga?
See küsimus võib olla lihtne, aga võib ka olla väga ebamugav. Võime õlgugi kehitada, et miks sedasi vaja mõelda, elu on niimoodi läinud, mis seal enam. Ometi annab see küsimus tohutult infot nii suhte kui meie enda kohta. Kui me ei valiks seda inimest praegu, miks siis ometi jätkame temaga koos? Kas on selle taga mingi konkreetne kaaslase omadus – või hoopis meie enda kange soov lihtsalt suhtes olla, ilma ei oskaski? Võib-olla hoopis hirm, et me ise ei pruugigi kellelegi teisele meeldida – praegune kaaslane on aga ju meiega siiani koos, vastu pidanud? Võib-olla on see hoopis midagi meie varasematest põlvkondadest, kus pole oldud kas liiga valiv või on suhtes püsitud ka siis, kui tegelikult pole hoolimisest ja armastusest enam midagi järel, alles on vaid harjumus?
Ei, sellise küsimise mõte pole kohe kaaluda, kas peaks ehk lahku minema. Suurem siht – lisaks endast ja suhtest teadlikumaks saamisele – peaks olema see, et viltuseid asju võimalusel õigemaks seada. Kui miski paarisuhtes või partneri käitumises häirib, aga kui kõige aluseks olev hoolimine ja armastus on alles, on võimalik asju muuta.
Kui niimoodi küsimine aga mõttetu tundub, siis vahetaks perspektiivi... Kas meile meeldiks teadmine, et partner elab meiega koos küll, aga kui ta saaks, siis praegu enam meid enda kõrvale ei valiks? On meiega harjumusest, või mõtleb, et on ühine kinnisvara ja lapsed ja kogu aeg ju ei tülitse ka? Või kas meile meeldiks, et meie lastel oleks tulevikus selline suhe, võib-olla lausa pikki aastaid?