Sille-Kadri Simer: kui mu elu oleks täiuslik, siis vaevalt ma selle pudeli viskit oleksin kõrist alla lasknud...

Sille-Kadri Simer

FOTO: Erakodu

Lõpuks ometi on inimkond jõudnud nii kaugele, et elame täielikus utoopias. Ma olen ausalt öeldes isegi ekstaatilises seisundis, et absoluutselt kõikidel mu tuttavatel läheb imeliselt: täiuslikud puhkused, põnevad uued töökohad, idüllilised suhted. Seda kõike tuleb muidugi vaadata läbi Instagrami filtri. Sõbranna portaalis alustab uus kolumnist - kunstnik, koomik ja luuletaja Sille-Kadri Simer.

Kohtasin Telliskivis hiljuti ühte tuttavat, kellega ma igapäevaselt kokku ei puutu. Ta suhtus minusse kuidagi ülistavalt, mis oli väga veider ja harjumatu. Ma ei ole tagasihoidlik inimene, ent ei oska kuidagi reageerida, kui mulle öeldakse, et ma olen kellegi silmis superedukas, äge, töökas ja tubli. Miks ta arvab seda? Kuidas ta on mu eluga kursis? Loomulikult ta jälgib mind sotsiaalmeedias. Tegelikult ta ei jälgi mind, vaid minu virtuaalkuvandit ja -elu. Tal on siiralt hea meel, et mu elus pole ühtegi probleemi, takistust, raskust, läbikukkumist - ainult üks edulugu teise järel. Kui see oleks tegelikkus, siis tõenäoliselt ei oleks ma samal õhtul pudel Jim Beam’i kõrist alla lasknud ja enda silmad paiste nutnud.

Hakkasin mõtlema, kas ma loon sotsiaalmeedia sisu endale või teistele? Üldjoontes inimesed kasutavad sotsiaalmeediakanaleid kahel põhjusel: jäädvustada oma elu või toota sisu, mis teistele võiks huvi pakkuda (lahutada meelt, harida, inspireerida jne). Ilmselt kuulun sinna teise kategooriasse, sest mu postitustel peab alati olema mingi põhjus, lugu või mõte. Ma loon sisu, mida pean lugeja või vaatleja seisukohast intrigeerivaks. Enamasti on need üdini optimistlikud ja headest emotsioonidest tulvil. Ma olen loonud endast idealistliku illusiooni teistele imetlmiseks, mis ei ole aus ja kindlasti on kaugel tegelikkusest.

Mul on Facebookis album, kus jagan hetki esinemistest erinevatel lavadel. Kuigi olen umbes 50 korda hoidnud mikrit, siis albumist võib leida ainult kümmekond pilti. Miks? Ma ei ole kordagi avalikult jaganud hetki, kus kõik ei läinud plaanipäraselt. Fakt on see, et enamikes asjades, millega olen algust teinud, olen rohkem läbikukkunud kui edukas olnud.

Ometi näiteks mu Instagramis seda ei kajastu. Ma olen kuulnud argumenti, et sotsiaalmeedias ei tohiks käsitleda isiklikul tasandil tõsiseid «elulisi» teemasid. Miks mitte? Minu meelest on pettumused, läbikukkumised ja langused sama olulised kui õnnestumised, edukus ja tõusud elus. Arvan, et ma ei peaks varjama ennast ja oma elukäiku - ükskõik millisel kujul see ka momendil ei oleks ja ükskõik millises kanalis.

Vaadates enda kirevat «everything is awesome» kuvandit internetis, siis ma hakkasin mõtlema, kus on mündi teine pool? Kus on lugu, kui mind koolist peaaegu välja visati? Kus on pilt sellest hetkest, kui ma mõistsin, et olen tööl läbipõlenud? Kus on check-in kohast, kus kahetsesin, et lavale ronisin? Need on olnud väga head õppetunnid ja vajalikud pidepunktid edasi liikumiseks.

Millised ohud võivad esineda selles, et elame enda loodud utoopia maailmas? Inimesed ei uuri enam, kuidas sul päriselt läheb. Kõik teavad või vähemalt eeldavad, et su elu on suurepärane ja muretu. Ma olen ka ise sinna lõksu langenud: naiivselt uskunud näiteks, et sõprade suhted on idüllilised ja hiljem olnud šokeeritud, kui keegi lahutab. Edevuselaat ja meil-on-kõik-hästi-fasaad on mind kaugemaks teinud enda lähedastest. Harva jõuan kellegi juurde kohvile, et uurida, kuidas puhkus möödus või ülikooli lõpetamine. Ma juba tean. Kas ma ikka tean?

Me investeerime meeletu aja ja energia virtuaalmaailma ning usume seda kuvandit, mida teised loovad. Enamik meist on tõsised tehnoloogiasõltlased ja kulutame palju rohkem aega nutiseadmetes, kui «mingi uuring on seda tõestanud». Kaob arusaam, mis on reaalsus ja mis on fiktiivne. Sotsiaalmeedia «mina» on illusioon, mis võib tekitada vale arusaama tegeliku käekäigu kohta. Võiksime aeg-ajalt tunda huvi, mis reaalsuses toimub. Kui oleme eriti julged, võiksime ühe postituse teha ka enda kehvemast päevast, aga ma tean, et me ei tee seda. Lähme tagasi utoopiasse!