Eesti Muusikaauhinnad 2020

Väsinud ema: üks on alles tita, juba ootan uut – tahaks alla anda ja ära joosta

FOTO: Philipp Raspe / PantherMedia / Scanpix

«Olen pea 1,5-aastase poja ema ning nüüd sain teada, et ootan uut last. See laps oli küll planeeritud, kuid me ei osanud ette näha, et ta nii kiiresti tuleb, kuna esimese lapsega läks rohkem aega. Väga raske on tunnistada, et ma pole selle raseduse üle kordagi õnnelik olnud, pigem olen mõelnud, et millest kõigest ma jälle mõneks ajaks ilma jään,» tunnistab raske südamega naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Ma ei tea, mida ma tahan, kas tahan seda last. Mul on tunne, et elu jookseb mu eest ära. Alles ju sain veidike vabadust tagasi, sest poiss on juba täitsa suur ja ma saan ka omi asju teha, aga nüüd algab kõik uuesti peale.

Lisaks sellele ei ole mul raseduse algus just kerge olnud, kogu aeg on paha olla ja väga raske on niimoodi oma lapsega päevasel ajal tegeleda. Elukaaslasega on ka suhted väga pingelised, sest mul lihtsalt ei ole jõudu temaga tegeleda.

Mida ma tegema peaks? Mul on tunne, et ma ei taha üldse kodus olla, ma ei jõua lapse ja mehega piisavalt tegeleda, sest kogu aeg on nii paha olla (iiveldab, olen väsinud jne). Vahel on tunne, et tahaks lihtsalt kuskile ära joosta ja kõik sinnapaika jätta. Olen väga rahulolematu.»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:

«Kuigi te soovisite teist last, ei suuda te nüüd uuesti lapseootele jäädes õnnelik olla. Teil on esimese lapsega möödas see aeg, mil olite temaga väga hõivatud ja lootsite nüüd vahepeal end vabamalt tunda. Kirjutate, et elu jookseks nagu teie eest ära. See on ilmselt tuttav tunne nii mõnelegi lastega kodus olevale noorele emale. Kuid see ongi tunne või suhtumine, mida igaüks iseendale kujundab. Võiksite selle tundega silmitsi olles mõelda, mida te nii väga teha tahate ja pole saanud? Kas see on sedavõrd väärtuslik, et varjutaks rõõmu laste ja pere üle? Võimalik, et teil on vaja lihtsalt veidi vaheldust, sõpradega koosolemisi, mõnd huvitavat tegevust, milles end teostada vms. Ja kõike on ilmselt võimalik kasvõi mingil määral endale pakkuda ka emana. Aega ja jaksu on kindlasti nüüd raskem leida, kuid siiski mitte võimatu. Lihtsalt on vaja, et teaksite ise selgemalt, mida õigupoolest vajate, et end hästi tunda. Sageli võib jääda soov elust rõõmu tunda millekski abstraktseks, kuid samas räägib enamasti konkreetsest rahulolematusest. 

Kirjutate, et suhted elukaaslasega on pingelised ja see koormab teid. Võimalik, et isegi rohkem kui emaks olemine. Kuigi pole tähtis, mis rohkem stressi põhjustab, on selge, et väikelastega peredel on suurem risk ka paarisuhete pingestumiseks. Just seetõttu, et teineteise jaoks jääb aega napiks. 

Praegu näib kõige olulisem panustada iseendale ja suhtele ning leida üles see, mis teile teeb nii raskeks end kodus hästi tunda. Loodetavasti läheb raseduse alguses olev iiveldustunne peagi üle. Pole aga usutav, et asi on vaid selles. Arvan, et olete sellest ise ka teadlik. 

Niisiis, arvestades hetkeolukorda, tuleks teil lihtsalt paluda mehelt toetust ja mõistmist, et saaksite rohkem puhata. Kuid paratamatult tekib oletus, et palju teie kurnatud enesetundest ja soovist põgeneda on seotud suhetega mehega. Kui suhe toimiks paremini, siis saaksite koos leida ka viise, kuidas väikeste lastega kergemini toime tulla ja nii, et tunneksite rõõmu nii vanemaks olemisest kui ka mees-naise suhtest. Ei hakka huupi oletama, mis teie suhetes või siis sügaval hinges toimub, kuid kindlasti saaksite midagi ette võtta, et end paremini tunda. Vahel on keeruline ise midagi ette võtta ja kasu võib olla neutraalsest spetsialistist. Soovitan pöörduda psühholoogi või paariterapeudi poole ja leida koos viise elust rõõmu tunda.»

Tagasi üles