60+ KOLUMN Hedvig Hanson: siin ja säälpool olemisi …

Hedvig koos vanaemaga. Pilt fotoraamis olevast pildist. Foto: Erakogu

Kas teie usute kaitseinglitesse? Vahel saab seda esoteerikat tõesti liiga palju, iga teine paistab Eestis olema nõiaverd, meil on selgeltnägijate tuleproovid ja kaardimoorid, astrosensitiivid ja šamaanid. Einoh, eks me ju oleme metsa-poole-rahvas ka!

Ja ma usun, et iga inimene võikski endas lisaks loogikale leida üles ka taju ja tunnetuse, sest ainult ratsionaalsusega ei anna seda elu ära elada. Vahel oleks vaja tuge «ülevaltpoolt», kõrgemalt jõududelt.

Tagasi küsimuse juurde – kas te usute kaitseinglitesse? Mina küll usun. Need inglid ei ole mu jaoks tiibadega, pehmete laste moodi olevused, nagu neid tihti maalitakse ja kujusse raiutakse. Minu kaitseinglid on mu vanaemad.

Mu vanaemad ei tundnud teineteist ja oma isaema ma ei saanudki näha ega tema mind, sest ta lahkus elust nii varakult.

Küll aga usun ma, et energeetiliselt on meil tugev side. Mu isaema, Ellen Kaarma, kellest kirjutasin oma esimese raamatu «Jutustamata lugu», oli kuuldavasti väga minu moodi.

Minu «kontakt» temaga oli müstilist laadi. Ma ei teadnud temast midagi, isa ei rääkinud oma emast eriti. Teadsin vaid, et ta suri noorelt. Kui ma 19-aastaselt iseseisvat elu alustasin ja elasin isa korteris, siis see algas …

Kujutage ette, müstikat on võimalik kogeda ka Mustamäe korteris! Nimelt leidsin korteri keldrist vanaema albumid ja mõned päevikud. Tassisin need tuppa, panin mõned kenamad pildid raamidesse seinale. Ellen oli esinäitleja viie-kuuekümnendail teatris Vanemuine.

Kogu see jutustamata lugu tundus põnev ning hakkas mulle end ise jutustama. Kõigepealt unenägude kaudu. Vanaema hakkas mind unedes kummitama, justnagu tahtnuks midagi öelda. See oli ärev, alguses ma ei mõistnud ja kartsin neid unesid. Teadsin, et ta on maetud Viljandi Metsakalmistule. Kord suvel sinna jalutades leidsin ta haua, teadmata selle asukohta. Keegi justkui juhatas ise mind ta juurde.

Aga painajalikud unenäod ei lõppenud. Ta isegi ütles mulle kord unes kõrva: «Ärka!» Üks sensitiiv soovitas mul ära panna tema päevikud ja pildid seintelt, neist kiirguvat energiat. Palusin, et ta ei kummitaks mind enam ja aastaid oligi vaikus. Aga miski minus ei andnud rahu ja 27-aastaselt hakkasin tema lugu põhjalikumalt uurima. Mis ilmnes, sellest võib lugeda raamatust. Selle loo eest tänatakse mind siiani, võhivõõrad inimesed tänaval tulevad tänama. Üks kirjanik ütles ilusasti, et see on «südameverega kirjutatud».

Nii see oli. Painaja lõppes. Saabus rahu. Kord unes laulis mu isaema mulle. Rohkem pole ma teda unes näinud. Aga mulle on hoolitseda jäänud ta hauaplats. Seal ma käin ja räägin temaga alati. Ma tunnen, ta mõistab. Ja mina mõistan teda. Tõesõna, olen olnud päikseloojangu ajal põlvili ta hauakivi ees ja palunud vahel jõudu, vahel juhatust … Olen seda ikka saanud.

Ellen oli 45-aastane, kui ta suri. Olles nüüd ise 43-aastane, saan täielikult aru, mida tunneb loominguline naine, poja ema, kelle kooselu on lagunenud. Kes võib olla nii tugev ja ometigi nii õrn. Tundelised naised teavad, millest ma räägin. Mu isaema on üks mu kaitseinglitest.

Mu teine kaitseingel on mu emaema Anna. Naine, kes mind kasvatas. Kui tubli inimene ta oli! Vastukaaluks Elleni loomingulisele natuurile ja ülitundlikkusele, teatud boheemlusele oli mu emaema väga asjalik ja kohusetundlik inimene. Kaotanud varakult ema ning lahkunud oma kodust, kuna läbisaamine isa uue naisega polnud hea – sama kurb oli tegelikult ka Elleni perelugu – tuli mu karjalasoomlasest vanaema Venemaalt Eestisse elama 1949. aastal. Leidis siin tööd meditsiiniõena ja ämmaemandana, hiljem oli lastesõimes juhataja. Lisaks päevatööle rabasid inimesed tookord ka kodus tööd teha – põllumajandus, loomakasvatus! Et jätkuks toitu. Nii ka tema.

Kuna minu vanemad olid artistid, kes ei saa istuda kodus, et last kasvatada, siis nii läks. Ma jäin vanaemale. Tagantjärele on mul selle üle väga hea meel. Vanaema kasvatas minus töökust, ausust, puhtust, kohusetunnet.

Niipalju toredaid mälestusi nüüd, millele mõelda! Esimesena meenub ikkagi laupäevane saunaskäik. Ka külmal ajal kõndisime kaks kilomeetrit linnasauna – kuidas need vildid lumes krudisesid! Kuidas see kasukas oli raske kanda! Siis olid ju krõbedad külmad! Aga vanaema kirjus villakindas käsi andis sooja ja turvalise tunde.

Tookord ei osanud ma hinnata vanaema õpetussõnu, ma igatsesin ema ja teismeliseeas ikka võitlesin ka vanaemaga (andku vanaemad need jonnimised andeks – kasvuraskused, enesekehtestus).

Ei mina aru saanud, miks peab küürutama kogu ilusa suve seal peenarde vahel. Aga koos vanaemaga ujumas või kinos käia oli tore! Vanaema tegi lumepallisuppi ja kõige maitsvamat mannavahtu. Vanaema ütles, et kui enam tööd teha ei jaksa, siis pole mõtet elada. Üsna tüüpiline läänemeresoomlane. Vanaemaga käisime metsas seenel-marjul ning ta ütles oma erilise karjalasoome-eesti keelega ikka: «Metša ma armastasin eluaig!» Nii nagu väiksena istusin mina kännul, kui vanaema korjas ja ma olin väsinud, nii istus tema elu lõpus kännul, kui mina ta metsa viisin ja ise seeni korjasin …Eluring.

Just nii, nagu kandis vanaema kirjusid rätikud, nii kannan uhkusega minagi. Samuti tuulutan ma tema kombel õues tekke ja patju. Ja tema täiesti unikaalse keele ma omandasin ka.

Kui ta lahkus, alles siis sain päriselt aru, kui tähtis ta mulle oli. Sellist leina polnud ma oma elus tundnud. Aga ta lahkus väärikalt, ühel päikselisel veebruarihommikul. Jõudsin temaga hüvasti jätta, lauldes talle sõnatut unelaulu ja tema pani hüvastijätuks käe mu pea peale.

Sain lohutust tundest, et olin lõpuni temaga ja olen edaspidi. Kogemus, et võin temaga alati kohtuda, rääkida, on imeline. Kui kellelgi sureb lähedane ja ta on lohutamatu, püüan ma ikka öelda – aga ta on olemas, kui soovid, võid temaga alati kohtuda.

Minu jaoks olid siis nii toetavad Alliksaare read:

…tean, midagi maailmas pole kaduv

kõik naaseb kaudu kummalisi radu,

surm ainult olemisest teise retk.

Nii läbib inimhingki rännu pikkust

ja imades säält jumalikku rikkust

ta täiuslikumaks saab iga hetk.

Kui uskuda hinge, olla sügavamas ühenduses, ei ole lõppu. Vastupidi, on uutmoodi kohtumised. Kui soovin vanaemaga kohtuda, sulen silmad, hingan sügavalt ja rändan mõttes meeldivasse paika – seal ta tulebki mulle vastu, ma kuulen ta häält ja tunnen jälle seda paitust mu pea peal. Kui soovin, võin küsida temalt midagi ja tihti kuulen ka vastust. Viimati soovitas ta mulle: «Enne kui midagi ütled, mõtle, kas tasub öelda või mitte!» Nii ütles ta ka eluajal muidugi. Aga see tarkus mulle hetkel tõesti vastuseks sobiski.

Soovin teile kosutavat suhtlust siin- ja sealpoolsusega. Kui suudame endas ühendada maise ja taevase, saamegi olla paremas tasakaalus, saada targemaid vastuseid. Ei ole me seepärast ei nõiad ega pooletoobised, küll aga seesmiselt rikkamad ning on elulgi sügavam mõõde ja tähendus.

Tänan oma vanaemasid, et nad on mu kaitseinglid, ja tänan vanainimesi, kes mulle mu vanaema meelde tuletavad. Heldimusega vaatan neid tänaval, nende kortsulisi nägusid, tuhmunud silmakesi, soonilisi värisevaid käsi, kui nad kassa juures raha otsivad. Meeleldi aitan neid, kui nad abi vajavad. Olge terved ja hoitud!

Kes on Hedvig Hanson?

1975. aasta 22. aprillil Tartus sündinud Eesti laulja Hedvig Hanson päris oma ande emalt, tuntud lauljalt Novella Hansonilt ning isalt, laulvalt näitlejalt Tõnu Kilgaselt. Elu esimesed 12 aastat elas Hedvig Tõrvas vanaema Anna juures, seal kujunes temast lüürilise iseloomuga looduslaps.

Emotsionaalsust ja looduslähedust on tugevalt tunda kõigis tema lauludes. Kaheteistkümneselt kolis ta Tallinna ning asus esmalt õppima Tallinna 21. Keskkooli muusikaklassi. Hilisemad muusikaõpingud jätkusid Tallinna Muusikakooli klaveri erialal, mille ta 1992. aastal edukalt lõpetas. Kuigi lõpetanud keskkooli viitega, otsustas Hedvig edaspidi iseõppimise kasuks. Ta on välja andnud kümme muusikaalbumit. 2012. aastal valmis Hedvig Hansonil raamat «Jutustamata lugu», mis räägib tema traagilise saatusega vanaemast näitlejanna Ellen Kaarmast, kes suri, olles vaid 45-aastane. Apollo lugejad valisid selle oma lemmikuks. 2010. aasta sügisel anti Hedvig Hansonile särava loomingulise aasta eest Kultuurkapitali aastapreemia. Hedvigi teine raamat «Kirju mandrilt» (2016) räägib loomingulise naise tundeelust. Ta kirjutab kirju kevadest kevadeni ühele mehele saarel, need on õrna sõpruse kirjad, milles palju äratundmist just naistele. Muusika kõrvalt kirjutab Hedvig artikleid Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Hingele Pai ning internetiportaalile Edasi. Ta on andnud välja 13 muusikaalbumit, tema muusikat on korduvalt tunnustatud Eesti Muusikaauhindadega, niisamuti on Hedvigil kaks rahvusvahelist albumit.

Ometi valis ta 30-aastaselt lapsed Holgeri ja Danieli ning maaelu, et olla iseenda peremees ning elada looduse keskel.