Siiri Sisaski meenutus: sõnum teispoolsusest, et lahkunud vanaemaga on kõik korras

Tallinn, 06.07.2017 Siiri Sisask FOTO: MIHKEL MARIPUU/POSTIMEES

FOTO: Mihkel Maripuu / PM/Scanpix Baltics

Kas sinu elus on olnud kummalist looduskogemust mõni aeg pärast lähedase surma? Nii küsib endalt ja lugejalt lauljatar Siiri Sisask, mõtiskledes selle üle, mis juhtus tema endaga pärast vanaema surma. Avaldame katkendi Siiri Sisaski raamatust «Hästijätt», kus Siiri jagab oma vanaema mälestuskilde ning on üles kirjutanud dialoogid, mis leidsid aset vanaema surivoodil.

FOTO: Petrone Print

Vanaema surmale järgneval päeval läksime koeraga oma tavapärast kodust metsarada kõndima. Ikka sedasama, mille ääres ka too tähenduslik kasepuu kasvab, millest oma eelmises raamatuski lähemalt juttu olin teinud, ja mille küljes ka too kuulus imeravim – must pässik – jõudu on kogumas. Möödusin kasest nagu ikka, sedapuhku Kasela, oma vanaema neiupõlve nime peale mõeldes. Nagu varem selle erilise puuga käitunud olin, plaanisin seegi kord talle jalutuselt naastes tervituseks ka väikse kummarduse teha, nagu tuttavale tervitades noogutatakse. Endal aga hing sees väreles… Oh, andku mets märku, kuis ikkagi vanaemaga on? Näidaku oma Metsasüdant, kui vanaemaga ikka kõik korras, lootsin…

Kõnnin ja kõnnin. Äkki! Just selle koha peal, kust tavaliselt alati koeraga tagasipöörde oleme teinud, lendab suur kakk ühe kaheharulise kase alt kaarega otse teepoolse haru otsa, alt kolmandale oksale! Sinna kõiges rahus maandununa sopsutab asjalikult oma tiibu ega tee meist väljagi! Ei minust ega koerast, kes paraja keskmise hundi mõõtu on. Kohe põrmugi ei näi meie seda imelindu häirivat. Hoopis ülalt uurib meid, oma ürgse peapöördega… Asutan end ettevaatlikult talle lähemale nihutama. Lind püsib paigal. Kogu pilt nagu seisaks. Koergi on tardunud otse poolelt sammult… Õhus on selgesti tajuda pinget.

Ma siis sõbralikult uurima: mida head meile ka ütlema tuldi?… Lind vakka! Vahib. Äkki käänab meeletu tiiruga oksalt minema, otse alla, nagu tahaks tee minema pühkida! Aga ei! Just enne maa puudutamist liugleb sujuvalt metsa veerde, teeveersesse padrikusse. Kuhu sealt edasi, ette ei kujuta… Sellise sööstuga peaks kaasnema oksaragin, aga no ei tuhkagi. Vaikus.

Ka koer ei oska midagi arvata, kõrvad ludus, keerab kodu poole…

Pean ütlema, sealsamas järele vaadanuna ma isegi eeldasin, et ehk see kakk kusagil veel maas kükitab, selles paigas on võsa ju tihe, nii vaikselt haihtuda ikka lihtne tegu ei ole! Aga ei olnudki teda enam, küllap tundis omi tuulekoridore. Nii et: nagu ta ilmunud oli, eiteakust, nii tagasi ta sinna ka kadus, eikusagile. Kakud on üldiselt väga pelglikud linnud, inimeste lähedusse naljalt nad ei satu, kui just pesa kaitsta ei tule. Ja pesakaitsest sel novembripäeval juttu teha ei saa… Küllap Metsasüda ta kase otsa lennutas, kui ju «kasela-kaasike» ise teda nii härdalt palunud oli.

Tagasi üles