Margit Meikar: ei feminist ega perekonnakaitsja tule mulle ütlema, kuidas seksida!

Foto: Rene Türk, erakogu

Kõik minuealised naised ja mehedki on üles kasvanud teadmisega, mida korralikud tüdrukud teevad ja mida mitte: korralikud tüdrukud ei flirdi, ei väljenda oma seksuaalsust ja ideaalis leiavad endale ühe ja õige partneri esimesel korral. Kogu nooruse kuulsin, et korralikud tüdrukud peavad poistega enne intiimsuhte loomist pikalt käima ja süütust hoidma. Kuigi päriselu on paljudel hoopis teistsugune, siis selline «korralikkuse nõue» ei kao osa inimeste peast ka siis, kui vanus ületab 40 eluaastat, kirjutab blogija Margit Meikar oma blogis suhetest ja naiste seksuaalsusest.

Minu meelest on ka järjest rohkem neid ühiskonnagruppe, kes teavad täpselt, millised peaksid olema inimeste õigused ja vabadused abielu, monogaamia ning seksuaalpraktika osas. Äärmuslikumad näited on «traditsioonilise perekonna kaitsjad» ja vihased naised eri feministide gruppidest – ideena peaksid nad olema küll täiesti teine teisel pool rindejoont, aga ometigi ütlevad mõlemad, et nemad teavad, kuidas on õige armastada. Lugege nende kirjutisi (omal vastutusel, see pole soovitus), siis mõistate, millest räägin.

Ma ise pole üleliia korralik kunagi olnud. Ega ma vist seda eriti varjanudki, nooruses vaid natuke ema ja vanaema säästmiseks. Minu meelest pole üldse oluline, kellega ja kuidas seksida. Loevad vaid enda ootused, ihad ning emotsionaalne seisund, loeb see, kuidas ise ükskõik millise olukorraga toime tuled. Mina ei ütle kellelegi, missugused on õiged seksuaalpraktikad, ma tean vaid seda, mis sobib mulle. Kuid naljakal kombel on piisavalt neid, kellel minu, 46-aastase naise seksuaalsuse suhtes on kindlad veendumused ja seda peetakse vajalikuks ka väljendada: «selliste naistega minnakse voodisse, aga ei abielluta»; «seks ilma tunneteta on enda raiskamine»; «seksist vabalt rääkimine on piinlik»; «kõik, mis on seksuaalses mõttes tavapärasest erinev, on räpane ning perversne», «ise ristitud ning leeritatud, kuidas võib nii silmakirjalik olla» või tipp - «sa oled liiga vana, et oma seksuaalsust demonstreerida».

Sellist suhtumist evivad rohkem küll naised, aga alles hiljuti ütles mulle üks meestuttav, et kui peaksin mingil põhjusel üksi jääma, siis uut meest oleks mul jube raske leida. Ma olla liiga vabameelne, korralikud mehed minusugust ei taha!

Ma ei eita, et mingil määral olen tundud vajadust hinnanguandjatele põhjendada, miks ma just selline olen ja nii elan. Neil hetkedel olen kui uuesti see noor tüdruk, kellele kõige seksuaalset puudutava kohta öeldi – see ei ole sobilik, nii ei tehta.

Ausalt – äkki aitaks juba?

Kui palju on meie seas naisi, kes oma soovid on selle «korralikkuse» pärast maha matnud, kes põevad oma vanuse ja ihade pärast ning seda isegi nüüd, kui pool elu on möödas!

Me elame maailmas, kus on palju vägivalda, kuid me kuidagi lepime sellega. Aga kui asi puudutab keha, vagiinat ja peenist ning oh issand, seksi, siis hakkavad inimesed kartma. Tegelikult peaks ju vastupidi olema. Seksuaalsus on kõikehõlmav, seda ei saa kontrollida või välja lülitada, see on elu osa, me kõik oleme siin tänu seksile.

Seksuaalsus ei kao ka küpsedes ja vananedes. See lihtsalt maetakse lähikonna ning ühiskonna survel sügavale endasse, seda teemat ei puututa, ei avalikult ega paraku tihti ka salamisi.

Ma ei suuda leppida levinud stereotüübiga, et naised (ka keskealised ja vanemad naised) tegelikult ei taha seksi, see pole enamikul juhtudel absoluutselt tõsi. Jah, on küll naisi ja mehi, kel puuduvad igasugused seksuaalsed soovid, aga need on erandid.

Ma tahaks elada maailmas, kus iga naise isiklikud seksuaalfantaasiad on sama palju väärt kui meeste omad ning kõigil on õigus nii seksist keelduda kui ka seda soovida. Maailmas, kus kellelegi pole vaja ette kirjutada, milleks nad oma keha kasutada võivad ja millised nende ihad olla võivad. Nii palju, kui on erinevaid naisi, on erinevaid seksuaalseid soove, naised ei ütle seda ainult välja. Aga võiksid ja peaksid!

Kui me saame iseenda seksuaalse olemise tundmisega hakkama, siis leiame tee ka teiste inimesteni. See annab alguspunkti, kust edasi liikuda ja avardab võimalusi, mida teha. See ei peagi tähendama midagi ülimat pöördelist magamistoas, vaid annab lihtsalt väe avastada enda ja oma kallima(te) seksuaalsust. Ja ma tean, mida räägin – see võti on igal naisel olemas, laske see vaid välja võtta.

Ma tahaks, et naistel, kui soovite, siis minuealistel naistel, oleks piisavalt eneseteadlikkust, julgust elada ja ise tahta. Et naised lubaksid endale olla päris nemad ise, ka oma seksuaalsuses. Isegi siis, kui seda ei mõisteta, kõikide eelarvamuste ja hoiakute kiuste.

Artiklis on tehtud parandus 13.06 kell 15.05 ning asendatud konkreetse väljaande nimi üldisema terminiga, mis vastab täpsemalt autori peamisele mõttele.