Psühholoogiadoktor Eva-Maria Kangro: kas laigid tõesti näitavad, kui hea inimene sa oled?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Лайк. Иллюстративное фото.

FOTO: Alexander kirch / PantherMedia / Alexander kirch/Scanpix

Kas mäletad, millal sina viimati päriselt head tegid? Aga ehk mäletad, millal vajutasid viimati mõnele ilusale teole like-nuppu sotsiaalmeedias? Laike jagades tegeleme ühtlasi muljekujundusega, kinnistades nii enda kui teiste silmis oma väärtusi ja meelepäraseid külgi.

Selgitan psühholoogilisi tagamaid, miks loodud kuvand sotsiaalmeedias võib minna teinekord vastuollu reaalse tegutsemisega. Mida laikide põhjal saab ja mida ei saa järeldada? Miks me üldse laigime ja šeerime?

Empaatia

Üks ühele võttes tähendab laikimine märkamist ja tagasisidet. Olgu tegu siis pooldava hoiaku ja imetluse väljanäitamisega, kaastunde avaldamise või pahameele demonstreerimisega. Ja sel aktiivsusel on õigupoolest ka suurem eesmärk, mida demonstreeris hiljuti ilmekalt California Ülikooli teadlastegrupp. Nimelt ergutab virtuaalse empaatia väljendamine empaatilist käitumist ka päriselus. Seega töötab sotsiaalmeedia otsekui harjutustandrina – virtuaalse ja samas tõelise mänguna, kus tõelisuse kriteeriumiks emotsioon, mitte tingimata üksühene tegutsemine.

Lihtsus

Sotsiaalmeedia võlu seisneb tema lihtsuses aju jaoks. Like on maailma kiireim viis väljendada nõustumist ja poolehoidu. Meil on võimalik jätta endast vaevata maha jälg, mis osutab suurele sisule ja toetab üllaid väärtusi, signaliseerides muuhulgas hoolimist ühiskonna valukohtadest või elu edendavatest ettevõtmistest. Enamikul juhtudel jääb aga laik laigiks ning sellele ei järgne reaalseid samme. Sest aju mõttes on heategu tehtud. Psüühika jaoks ei ole hetkes kuigi suurt vahet, kas tegeleda millegi elluviimisega mõtteliselt või päriselt. Reaalsus, mida oleme suutelised endale peas kiiresti looma, on igal juhul ehe. Ja see ongi peamine võti, miks head kavatsused kipuvad jääma vaid mõteteks. Kui elu just teistpidist meelde ei tuleta.

Siin jõuame ühe psüühika olemusliku dilemmani. Kui hoiaku väljendamine on hinnanguline ja emotsionaalne ning käib ülikähku, siis pärissammude astumine nõuab vähemalt teataval määral pingutust. Üks ei välista tingimata teist, kuid enamasti kiire (emotsionaalne) ja aeglane (kaalutlev) koos ei käi. Seega pole ime, et kampaaniad, mis kutsuvad üles tegema üllal eesmärgil rahalist annetust või panustama aega, teenivad küll hulgaliselt siirast poolehoidu, kuid mitte samaväärselt reaalseid tegusid.

Maine

Laike jagades tegeleme ühtlasi mainekujundusega, kinnistades nii enda kui teiste silmis oma väärtusi ja meelepäraseid külgi. Sotsiaalmeedias esitletakse end ikka valitud vaatest ja näidatakse üles aktiivsust, mis ühtib pildiga ideaalminast. See on psüühika poolt igati normaalne käik, sest mis mõtet oleks vastupidisel? Psühholoogiast on teada, et meid hoiab aktiivsena eelkõige edukogemus ja positiivne kinnitus ning sotsiaalsel keskkonnal on tagasiside andjana mängida suur roll.

Inimene kui sotsiaalne loom

Me vajame enda ümber teisi inimesi ja nende toetust, nii sügavamat kui pealiskaudsemat. Sestap kujundame päris aktiivselt oma psühholoogilist keskkonda, sättides samme vastavalt sotsiaalsetele normidele ja väärtustele. Näitame end eelkõige vastutustundlikust, empaatilisest ja humoorikast küljest, sest need käitumisviisid toimivad omamoodi sotsiaalse garantiina, annavad kütet koostoimimisele.

Evolutsioon on programmeerinud meisse soovi meeldida, olla aktsepteeritud. Sel nähtusel on muidugi omad äärmused, kus fassaadist saab eesmärk iseeneses või teiste tagasiside kujuneb eneseväärikuse mõõdupuuks. Kuid vajadust end kaasinimeste seas väärtuslikuna tunda ei saa mingil juhul alahinnata, see on niisama loomulik kui näiteks söömine. Niisiis saadamegi pidevalt – alateadlikult või sihilikult – laiali signaale, mis kinnitavad suhet teistega ja loovad häid emotsioone. Sotsiaalmeedia kujutab endast selleks mõistagi suurepärast (loe: kiiret ja mõjusat) keskkonda.

Ja on veel üks aspekt – vastastikkus. Inimene vajab tunnet, et ta läheb teistele korda, et temast on kasu. Andmisrõõm, tänutunne ja õnnetunne käivad käsikäes. Mitmest teadusuuringust on tulnud välja, et inimesed, kes mõtlevad iseenda heaolu kõrval ka teiste toetamise peale ning kogevad tänutunnet, on õnnelikumad ja aktiivsemad.

Nii et see hea, mida pakume teistele, toidab ringiga iseenda heaolu. Iseasi, kas alateadliku muljekujunduse teel taasloodav pilt iseendast reaalsete sammudega alati kooskõlas püsib.

Tagasi üles