Riigikohus tühistas eile kahes madalamas kohtuastmes kasutütre vägistamises süüdi mõistetud mehe karistuse. Põhjendus, mis riigikohus tõi, on nõnda vastik, et sõrmed isegi keelduvad seda trükkimast: nimelt selgub, et 14-aastase kerge vaimse alaarenguga tüdruku võime vastu panna teda vägistada püüdnud kasuisale polnud «objektiivselt lootusetu»*.

On raske ette kujutada, milline võis olla selle noore neiu igapäev. Kasuisa, kes talle pidevalt lähenes, käsi aluspükstesse ajas ja sõrmi tuppe toppis, rindu katsus ning seksuaalse tooniga lähedust peale surus. Tüdruk püüdis end kaitsta, jah - ühel korral õnnestus tal saata kasuisa vastu koerad, mille peale mees lähenemiskatse lõpetas.

Paistab, et just see on põhjendus riigikohtu otsuse taga - kuna sel ühel korral tüdrukul ju õnnestus vastu hakata, siis järelikult polnud asi, noh, teate küll, «objektiivselt lootusetu».

Õnneks ei tea enamik meist, milline õudus võib selline elu olla, kuid need inimesed, kes puutuvad kokku ohvritega, kes on ise ohvriks sattunud või kelle lähedastega on midagi nii jubedat korda saadetud - nemad teavad. Ning isegi, kui sina pole see inimene, kes on olnud selles olukorras, oled sa loodetavasti inimene, keda selline kohtulahend õigustatult raevu ajab.

Kui ma seda juhtumit lugesin, võttis mul silme eest mustaks, ma oleksin tahtnud karjuda ning samas vajusid käed jõuetult rüppe. Kui tõsta asi #metoo ehk #minaka liikumise valgusse ning mõelda, kui levinud on Eestis ohvrisüüdistamine, muutub asi veel küünilisemaks. Miks te siis ometi vastu ei hakka? Miks te lasete endaga nii teha? Miks te ei pöördu politseisse, miks te ei lähe kohtusse? Need ja mitmed teised on küsimused, millele seksuaalselt väärkoheldud inimesed peavad pidevalt vastama.

Ja siin on üks vastus, miks peaks kõik kokku võtma: isegi siis, kui sa hakkad vastu (sest olukord pole ju objektiivselt lootusetu!); isegi siis, kui sa püüad teha kõik, et end kaitsta; isegi, kui seadus peaks olema igati sinu poolel - ka siis võib meie õigusriigis juhtuda, et vägistaja süü pole piisavalt tõendatud. Ja see, et sa korra vastu hakkasid - uskumatu, see võib olla miski, mis töötab kohtus, meie Eesti õigusriigi kohtus sinu vastu.

Ma nii väga loodan, et see konkreetne monstrum saab karistatud. Ma loodan, et kõik teised ebardid, kes julgevad ära kasutada lapsi, naisi ja mehi, noori ja vanu - et nad kõik saavad karistatud.

Sest ohvri olukord on liiga sageli tegelikult «objektiivselt lootusetu». Ja ilma jutumärkideta paistab olevat objektiivselt lootusetu tegelikult lõplikult ka Eestis õiglus jalule seada.

*Riigikohtu esindaja täpsustas, et liidis on tegemist eksliku järeldusega. Riigikohus ei tühistanud otsust sel põhjendusel, vaid seetõttu, et maa- ja ringkonnakohtu põhjendused oli puudulikud.

Kommenteerib Riigikohtu kommunikatsiooniosakonna juhataja Merje Talvik:

«Vastab tõele, et Riigikohus tühistas alaealise kasutütre vägistamises süüdi mõistetud mehe I ja II astme kohtuotsused, kuid seda põhjusel, et kohtud on rikkunud seadusest tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Asi saadeti uueks arutamiseks maakohtule. Riigikohus ei välistanud süüdistatava süüditunnistamist vägistamises, kuid leidis, et nende põhjenduste alusel, mis kohtud esitanud olid, seda teha ei saa. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb kohtutel otsust nõuetekohaselt põhjendada, nii nagu seda näeb ette kriminaalmenetluse seadustik.

Riigikohus juhtis lahendis tähelepanu põhjendamisvigadele ja selgitas mh kohtuasja käigus kogutud ütluste eripäradele tuginedes, mida tuleb kriminaalasja lahendaval kohtul asja uuel arutamisel süüdistatava süüküsimust lahendades arvestada (ehk et need on need artiklis refereeritud väljavõtted ütlustest).

 Seda, kas süüdistatav tuleb süüdi tunnistada siiski vägistamises või muus seksuaalkuriteos, hindab kohus uue arutamise käigus. Asja uus arutamine ei tähenda, et kohtute järeldus karistuse osas tingimata kergeneks.»