Riigivanem Friedrich Akeli tütar Asta: särava seltskonnatähe hinge ja elu murdis juuniküüditamine

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

REPRO.Aasta 1957.Kirovi oblast, Molotovski rajoon, Perevozi küla.Asta Treude hoiab süles hõberebaseid. ap/Foto AIN PROTSIN POSTIMEES

FOTO: AIN PROTSIN / PM/EMF/Scanpix

Asta Akel oli nooruses särav seltskonnatäht, diplomaadi ja riigivanema Friedrich Akeli tütar. Ta abiellus suure tulevikuga välisministeeriumi töötajaga, kelle ees terendas jätkuv karjäär. Kuni 1941. aasta 14. juuni öö purustas kõik.

Friedrich Akeli pere

Friedrich Karl Akel sündis Pärnumaal Hallistes Hendrikmõisa karjamõisa omaniku pojana ja jäi tema ainukeseks lapseks. Teadmistejanust ajendatuna jättis Friedrich pärast kreiskooli lõpetamist kodupõllud ja astus Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Lõpetanud edukalt kõrgkooli ja töötanud mõnda aega assistendina Riia silmakliinikus, seadis Friedrich Akel lõpuks sisse oma erapraksise Tallinnas.

Friedrich Akel sõjaväearstina Poolas 1899.

FOTO: Fotis

1902. aasta septembrikuus kohtus noor silmaarst Tartus endast 13 aastat noorema neiu Adele Karoline Tenziga, kes pärines Emajõelinna sadulsepa kadakasakslikust perekonnast. Tärganud sümpaatiast kasvas tihe kirjavahetus ning juba 1903. aasta detsembris teatati kihlusest. Paraku tuli pulmi edasi lükata, sest Akel saadeti tagalaarstina Vene-Jaapani sõtta.

Noorpaar laulatati Hallistes 1906. aasta märtsikuus. Päritud karjamõisa müügist saadud raha eest soetati kodu Tallinnasse Roosikrantsi 10, kuhu dr Akel rajas ka oma silmakliiniku. Maja arhitektid olid Armas Lindgren ja Wivi Lönn. Sündisid lapsed Vilma (1906), Asta, Friedrich (1910) ja Lia (1918). Asta sündis 27. detsembril 1907. aastal.

Roosikrantsi 10 ja 10 a aadressil asuv elamu ja kliinik (ehitatud 1912)

FOTO: Fotis

Poliitiline tegevus viis Friedrich Akeli Tallinna linnavolikogu esimeheks. Huvi jalgrattasõidu, uisutamise ja tennise vastu aga spordiseltsi Kalev juhatusse. Peale Estonia seltsi ning Tallinna Krediidiühisuse jõudis ta tegelda veel paljude ühiskondlike ülesannetega. Ta oligi igati härrasmees, bibliofiil, kollektsionäär ja sirgjooneline rahvusluse kandja.

Asta Akeli lapsepõlv oli muretu ja päikesepaisteline. Kui lapsed veel kooliealised olid, ostis isa neile väikese ponihobuse, mis seisis nende Roosikrantsi maja kõrval tallis. «Papa ostis veel vankri ja siis me sõitsime, kõik neljakesi istusime peal, punased mütsid peas, Kadriorgu. Kadriorus sõitsime ringtee peal oma väikese poniga,» on Asta hiljem meenutanud.

Kommertskoolis oli Asta suur sporditüdruk: agar kergejõustiklane, siis suur tennisist, autosportlane, ratsasportlane. Ta oli väga sale, aga tahtis veel saledam olla. Kui isa teda piirama hakkas, siis leidis ta kavaluse: «Meil oli ikka üks tore koduloom kodus – üks tore koer. Mina olin see, kes posti alt teenri käest vastu võttis ja papale voodisse viis. Siis võtsin oma koera ja tegin loomaaias Tiergartenis suured ringid ära, tulin siis ilmsüütult koju, nagu oleksin voodist tulnud.» Lastest oli just Astal isaga kõige lähedasem suhe.

«Detsembrikuumus»

1922 sai Friedrich Akelist saadik Soomes, seejärel välisminister ja märtsis 1924 riigivanem. Viimane amet tähendas perekonnale kolimist riigipea residentsi - Nevski kiriku tagusesse vanasse aadlipaleesse.

1. detsembri hommikul väga vara, kui väljas oli veel pime, nõudsid püssidega mehed sisselaskmist. Need olid kommunistidest riigipöörajad, kes ei soovinud midagi enamat kui vaid riigivanem ära tappa. Sissetungijad tormasid üles, kuid ei suutnud hästi orienteeruda tubade rägastikus.

Ajaleht Kaja kirjutas paar päeva hiljem neist sündmustest: «Selle aja sees, kui mässulised läbiotsimisega üles jõudsid, läks riigivanem järgmisesse tuppa ja lukustas ukse. Kinnise ukse taha jõudes võtnud sissetungijad röövlid ühe kunstnik Adamsoni valmistatud pronksist kuju ja purustanud sellega ukse. Edasi pääsenud nad riigivanema abikaasa tuppa. Kohe kuulutatud proua Akel arreteerituks ja nõutud, et ta näitaks riigivanema asukoha. Samal ajal kutsunud riigivanema poeg õue peal majas elavad teenijad üles. Riigivanema majas olnud sel korral juhtumisi endine riigivanema adjutant leitnant Schönberg /…/. Schönbergile teatatud, et kommunistid sissetunginud on, seda kuuldes karanud leitnant Schönberg poolikult riietatult aknast välja ja jooksnud Pikalt jalalt alla, et abi otsida. Tema järel avatud äge püssi- ja revolvrituli, mis aga õnneks ei tabanud.»

Nõukogude ajal oli Astal selle õudse öö meenutusena «rõõm» lugeda ajalookirjandusest, kuidas tema isa olevat aluspesus Toompealt põgenenud…

Hirmunud lapsed olid käsutatud trepile, kus nad meeste vahel astmete peal istusid ja värisesid. Isa aga oli taganenud treppi pidi üles külalistetuppa, püstol taskus, valmis end enne kinnivõtmist maha laskma. Ja siis tuli abi. Tondilt jõudsid eesti sõdurid kohale ja mässajad panid jooksu.

Päev hiljem astus Friedrich Akel riigivanema kohalt tagasi – ta tundis ennast vastutavana, et ei olnud suutnud mässukatset ära hoida.

Diplomaadi särav tütar

Vastuvõtt Eesti Vabariigi välisministri Fr. Akeli juures.

FOTO: Fotis

1926. aastal sai Akel uuesti välisministriks ja aasta hiljem määrati Rootsi, Norra ja Taani suursaadikuks Stockholmi. Pere läks muidugi kaasa. Astast sai isa asendamatu abiline.

Ta on meenutanud: «Koos vaatasime ka posti läbi, kes mida kirjutas. Stockholmis oli meil ainult üks sekretär. Kõik papa aruanded kirjutasin mina, papa rääkis – mina kirjutasin masina peal. Seal tuli palju aidata, sest saatkonna personal oli väikene. Tal ei olnud kedagi. Ja auto oli meil ikka oma auto. /…/ Minul ikka õhtukleit seljas ja autosse ja õhtudineele. /…/ Papal oli väga palju austajaid just seltskonnadaamide hulgas. Mamma oli ka tore. Kui koju tulid vastuvõtult, siis papa silitas ema, ütles: «Küll ma olin uhke sinu üle!»»

Kuningapidudel sai Asta käia ka Norras ja Taanis. Ta sümpatiseeris väga tookordsele Norra kroonprintsile Olavile, kes abiellus Rootsi printsessiga. Rootsis aga oli Asta kuningas Gustav V pallipoiss: «Me mängisime samal staadionil tennist, mina oma sõbrannade ja sõpradega, tema oli väga suur tennisist.» Troonipärija Gustav Adolf pidurdas ikka oma sportautot, kui ta Astat tänaval kõndimas nägi.

1934. aastal andis Friedrich Akel oma saadikuvolikirjad üle Saksamaa presidendile Hindenburgile. Elupaigaks sai uhke Voldemar Puhki ostetud hoone Tiergarteni linnaosas. Saatkonnanõunikuna töötas sel ajal Georg Meri, Lennart Meri isa. Asta jõudis käia koos isa-emaga ka Hindenburgi matustel, Göringi laulatusel ja viibida Hitleriga koos ühel vastuvõtul. «Seltskonnas olen tantsinud Alfred Rosenbergiga. Kõnetasin teda. Teadsin, et ta Tallinna toomkooli poiss oli, küsisin saksa keeles, kas tal on ka igatsus Eesti järele. Ta nagu pidurdas, lükkas mind natuke eemale, ehmatas. Ei osanud kohe vastata, võib-olla ei teadnudki, et ma Eesti saadiku tütar olen…»

Damasius Treude

Asta oli selleks ajaks sirgunud silmapaistvaks kaunitariks. Talle hakkas silma heitma välisministeeriumis töötanud šarmantne noormees Damasius Treude. 12. oktoobril 1936 teatasid Eesti ajalehed Asta Akeli ning välisministeeriumi administratiivosakonna direktori Treude abiellumissoovist.

Välisminister Friedrich Akel saatjatega saabununa Rahvasteliidu Täiskogult Genfist 10.10.1936. Vasakult: pr. Akel, välisministeeriumi sekretär Kotsar, saadik B.Dailide, välisministri abi A. Rei, administratiivosakonna direktor D.Treude, välisminister dr. Fr. Akel, preili Asta Akel, protokolliülem E. Kirotar, preili Liia Akel

FOTO: Fotis

Damasius oli köstri poeg, sündinud Albu vallas Järvamaal ja lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Damasius oli olnud Stockholmi saatkonna asekonsul ja sealt oli alguse saanud tema tutvus Astaga. Pärast pulmi asuti elama Nõmmele, kapten Oskar Tiidemannile kuulunud majja Näituse tänaval. Maja ees oli purskkaev ja hoone külgseinu ehtisid valged skulptuurid. Kapten elas ise ülakorrusel, allkorrusel oli naabriks tulevane dirigent Gustav Ernesaks.

Portree Damasius Treudest.

FOTO: Fotis

Selles majas sündis abielupaar Treudel tütar Asta-Maria-Diana, keda hakati hüüdma Kullaks, ja poeg Jaan. Asta õde Lia abiellus jaanuaris 1940 Tallinna Toomkirikus Rootsi diplomaadi Erik von Sydow'ga ja reisis pärast laulatust kohe Jaapanisse.

Noore pere elu oleks võinud ju hiilgavalt jätkuda, kui poleks tulnud juunipööret. Treude minek Haagi oli just ukse ees, kui nõukogude okupatsioon tegi lõpu Eesti välisministeeriumi ametiülesannetele. Nõmme majast tõsteti nad välja. Tutvuste kaudu sai Asta ühe korteri Apteegi tänavale, kus teisel korrusel oli paar tuba ja köök.

Kodumaa-armastus sai saatuslikuks

Friedrich Akel oli 1939. aastal loobunud poliitikast ja asunud uuesti oma silmaarsti ametit pidama. Kui uus võim Eestis võimust hakkas võtma, pakkus Rootsi kuningas Gustav V talle varjupaika. Kuid juba eakas – 69-aastane – veteranpoliitik teatas, et tema oma esivanemate haudade juurest ära ei lähe. 17. oktoobri õhtul 1940, kui doktor oma polikliinikust vastuvõtult koju jõudis, võeti ta kodulävel kinni. Abikaasat polnud momendil kodus, kuid vanim tütar Vilma nägi kõike pealt, jõuetu kuidagi aitama. Akel pandi istuma keerleva klaveritooli peale, keerutati seda ja naeruvääristati teda. Kell tõmmati taskust ära, sõrmus võeti sõrmest. Teda tõugati küünarnukkide ja püssipäradega. Lõpuks viidi Patarei vanglasse.

Asta käis talle pakke viimas, kohtumist ei võimaldatud. «Pakke võeti vastu. Ja siis oli nii hea meel, sest me teadsime, et isa ikka olemas on ja et ta on siin,» nentis Asta. Friedrich Akeli saatus jäi perele teadmatuks pikkadeks aastakümneteks.

Kaks last kaenlas loomavagunisse

Õhtul vastu 14. juunit 1941 olid Asta ja Damasius külas käinud oma sõbral Georg Meril. Nad tulid jalgsi koju ja said vaevalt pikali heita, kui sisse murdsid kolm-neli sõjaväelast ja nõudsid kaasaminemist. «Meie ei saanud aru, milles asi seisab. Ja kui meile seletati, et meid viiakse ära oma kodust, siis me olime muidugi väga masendatud just väikeste laste pärast,» meenutas Asta Treude. «Mäletan, et mees pani ühe lina põrandale, viskas mõned riidehilbud sisse, sõlmis pealt kinni ja ei olnud muud, kui tuli minna. Midagi me ei jõudnud kaasa võtta. Mina võtsin lapsed kaenla alla. Siis läksime trepist alla, õieti tõugati meid trepist alla. Kõigil oli ikka kiire. Õues seisis lahtine veomasin, pidime sinna peale minema. Ja sõitsime Pääsküla jaama, kus mind lastega lükati ühte vagunisse. See oli loomavagun, must ja õudne, kuhu olid sisse ehitatud mingisugused narid. Ja kui mees meiega kah kaasa tulla tahtis, siis öeldi – ei! Ma nägin, kuidas ta perrooni mööda läks kahe pambuga, millesse ta lasteriided kokku sõlminud oli, tääkidega püssimeeste vahel tagumistesse vagunitesse.»

Pääsküla jaamas seisti mitu ööpäeva. Naisi lasti vahel perrooni peale välja, mehi mitte. Nende vaguneid ümbritses tihe püssimeeste rivi. Paari vaksa laiuselt avatud vaguniuste vahelt paistsid vaid üksteise kohal meeste pead. Vilksamisi nägemine, paar sõna, see oli kõik. Siis lõpuks hakkas rong Venemaa poole liikuma. Lapsed mitte ei nutnud, vaid karjusid kui ratta peal, karjusid kõik need kolm nädalat, mil rong sõitis. Kogu sellest õudusest hakkas pisike Jaan lõpuks kogelema.

Naised ikka lootsid, et saavad kohale jõudes oma meestega kokku. Kuid tee peal haagiti meeste vagunid lahti ja nad suunati Sverdlovski oblastisse, naiste rong aga veeres Kirovi oblastisse. Enam Asta ja Damasius teineteist ei näinud. Küll aga sai Asta Kirovi jaamas kokku oma emaga. Adele käis peatuses meeleheitlikult vagunist vagunisse ja otsis oma omakseid.

Ei süüa, ei peavarju

Vjatka jõe kaldal pandi küüditatud maha. Seal ootasid vankrid, millega sõidutati neid kaugele Malõši külasse ja jäeti siis jumala hoolde kesk tänavat. Küla ümbritses huntide kaitseks tara ja külatee otstes olid väravad. Midagi polnud ette nähtud - ei süüa, ei peavarju. Lõpuks silmasid naised tuletõrjemaja suurt katusealust. Läksid siis sinna, kuigi see oli seinteta. Abi polnud küsida kelleltki. Ainult brigadir tuli ja kamandas kohe tööle.

Esimene töö oli telliste tegemine. Kusagilt tuli savi välja kaevata, siis sellest tellised mätsida, kivid ahjudesse vedada, sealt jälle välja tõsta ja kuivatada. Hullem aga oli elada lageda taeva all ja süüa kerjata. Lastel polnud muid kehakatteid kui pidžaamad, millega neid voodist kaasa oli haaratud. Pambuke riietega oligi jäänud isa kätte, kellel sellest küll vähimatki kasu polnud. Õnneks oli esialgu suveaeg. Hiljem sai kartulikottidest mingid ürbid õmmeldud. Kohalikud vaatasid esialgu nende peale, nagu oleks nad ei tea mis imeloomad. Ka süüa andsid nad kerjamise peale vaid siis, kui õigeusklike kombel risti ette lööma õppisid.

Kõlbas ka surnud hobuse pea

Lõpuks siiski kohalikud leebusid. Haledustundest, nähes nende väikeseid lapsi, hakati eestlasi peredesse võtma. Ka Asta oma ema ja kahe lapsega sattus korterisse vene naise juurde, kelle nimi oli Konstantinovna. Talvel elati ümber ühe ahju. «Me kuulsime ikka läbi vaheseina, kuidas pererahvas oma nõusid kraapis. Ega neil kolhoosnikelgi midagi ei olnud, kõik läks sõjameestele,» jutustas Asta.

Esimesel aastal leidsid küüditatud kraavist ükskord surnud hobuse. Kuidagi vedasid nad selle külla, raiusid ühes talus tükkideks ja jagasid omavahel. Asta lohistas siis mööda rada surnud hobuse pea oma elukohani ja sellest sai tükk aega leent keeta. Põllult otsiti mustaks mädanenud kartuleid.

Siberi külm ja ülejõukäiv töö viis paljudelt elu

Siis kamandati neid kolhoosi tööle. Asta kui suurt kasvu ja tugevama kondiga inimene pandi raskema töö peale – hobusemeheks metsast palke välja vedama. Metsatöölised võtsid puud maha. Üheteistkümne meetri pikkuse raske toore palgi pidi Asta üksi ree peale tõstma ja kinni siduma. Metsad olid külast kaugel ja tihti läks tee peal sõlm lahti ja palk oli maas. Tuli seda aga jälle üles tõsta. Oma külmavõetud käsi soojendas naine aeg-ajalt hobuse hingeaurus.

Mehed, kes asumisele olid saadetud, surid juba esimesel-teisel aastal. Neil olid raskemad olud ja raskemad tööd. 1942. aasta talv oli Astale eriti traagiline: «Minu mees külmus ära metsas, käed külmavõetud. Nagu tema sõbrad kirjutasid, tahtnud ta veel meie ülesvõtteid näha, aga ei saanud neid kätte võtta, sest käed olid juba külmavõetud. Oli öelnud, et ei tea, kas ta neid armsaid inimesi veel näha saab… Ja suri. See oli 24. veebruaril 1942. aastal. Siis oli neid riita pandud ja ära põletatud, kuna veebruarikuu suurte külmade puhul neid ühishauda matta ei saadud.» See sündis Sosva laagris. Kuu aega hiljem suri Solikamski vangilaagris Permi oblastis ka vend Fritz.

Adele Akel pidas raskele elule kaua vastu. Ta suri nälja tagajärjel saadud haiguste kätte alles 1944. aastal. Surmatunnistusele märgiti põhjuseks kopsupõletik. Asta leidis kusagilt neli lauda, lõi emale ise kirstu kokku. Siis viis praamiga üle jõe kalmistule ja sängitas mulda.

Asta tegi kõiki töid, mis vaja – oli tallimeheks, oli põllutöödel. Öösel tuulasid ja päeval lõikasid vilja. Asta pandi brigadiriks. «Siis ma pidin karjuma seal – töö pidi tehtud saama. Need naised olid nii haisvalt laisad, magasid vagude vahel…» Lapsed hakkasid juba kuueaastaselt tööle, käisid ikka viljapõldudel ja hernepõldudel järelkorjamas, said jälle omale mõne peotäie süüa.

Stalinlik halastuspoliitika

1947. aasta lõpul tuli ametlik komisjon ja otsustas väikesed lapsed kodumaale saata. Astalt võeti tema poeg ja tütar: «Ma olin nii murtud, ma olin nii ehmunud, ma olin nii mures nende pärast. Molotovski linn oli meist viis kilomeetrit eemal ja ma mõtlesin, et ei – ma ei saa siin olla! Ma lähen ära! Panin siis ühe väikese kompsukese kokku, reisuraha mul muidugi ei olnud, ja läksin linna. /…/ Läksin siis apteegi kotta ja ootasin ja piilusin sealt, et ehk tuleb üks auto, mis mind Kirovisse viib. Et küll ma sealt kuidagi jänesena koju saan! Aga siis tuli üks proua Paris sinna ja ütles: «Kuhu sa lähed?» Ma ütlesin: «Näe, ma sõidan koju, ma ei saa ilma lasteta elada.» Ta ütles: «Sa teed endale ja oma lastele sellega ainult halba!» Võttis mind varrukast ja vedas mind külla tagasi. Te ei kujuta ette, ma olin nii kui luu ja nahk sellest murest, et ma lastest lahus pean olema. Lahusolek oli õudne, see oli väga raske aeg…»

Poeg Jaan on meenutanud oma naasmist sünnimaale: «Kõigepealt läksime Tondile, Meeta Ruubeli juurde. /…/ Meeta Ruubel oli vana ja meid saadeti Riisipere lastekodusse. Olime seal pool aastat. Ja siis saime teada, et meil on Rakveres sugulased, Maria Treude ja Klara Treude. Nemad kuulsid, et oleme lastekodus ja otsustasid meid oma juurde võtta.»

Jaan käis koolis Rakveres, õde läks õppima Viljandi meditsiinikooli. Jaan tahtis minna seejärel merekooli. Andis sisseastumiseksamid ära, kuid ei võetud vastu. Ei võetud sellepärast, et oli Siberis olnud ja neil olid sugulased Rootsis. Edasiõpingutel oli seega kriips peal ja Jaanil tuli minna tehasesse tööle.

Pärast 17 aastat lõpuks Eestisse

Asta sai Siberis viimaks tööle hõberebasekasvandusse, lõpuks lausa juhatajaks. See polnud füüsiliselt raske töö, küll aga vastutuse poolest. Kolhoosile oli kasvandus suur sissetulekuallikas ja loomadelt nõuti muudkui järelkasvu. Kergelt kiinduva Asta jaoks oli kõige raskem nahkade nülgimise töö – olid ju loomakesed kõik teda väga hoidnud ja ta oli neile kõigile isegi nimed pannud.

Kui Stalin suri, hakati eestlasi vähehaaval kodumaale laskma. Viimaks oli Asta seal vaid üksi. Kui palju ta ka küsimas ei käinud, vastati ikka, et teda vabaks ei lasta. Meeleheitel, kirjutas Asta Treude 1958. aasta veebruarikuus mitteametliku kirja Nikita Hruštšovile ja palus aidata. Päev enne naistepäeva kutsuti Asta Molotovski linna NKVD-sse ja öeldi, et ta on vaba.

Naine ei sõitnud koju enne sügist, sest pidi raha korjama. Oma säästud oli ta saatnud Eestisse, kuna tütar lõpetas sel aastal meditsiinikooli ja raha oli vaja. Nii korjas Asta märtsikuust kuni augustikuuni endale sõiduraha ja naasis alles siis kodumaale, millest teda oli vägivaldselt lahutatud seitsmeteistkümneks pikaks aastaks.

«Mitte üht ruutmeetrit…»

Elada polnud Tallinnas kuskil. Asta läks täitevkomitee esimehe Hendriksoni juurde, et peavarju leida. Hendrikson lõi aga rusikaga vastu lauda ja räuskas: «Mitte üht ruutmeetrit te Tallinnas elamispinda ei saa!» Tuttavad võtsid Asta oma juurde. Algul elas ta Tõnismäe kandis, hiljem Nõmmel Raja tänavas, kus vaid tuba ja köögike.

Kohe oli ka leivaraha vaja ja Asta läks vagunisaatjaks õppima. Tegi läbi mitmed kursused ja eksamid ning viimaks oli valmis järgmisel päeval tööle minema. Just siis sai ta kirja nakkushaiglas töötanud tuttavalt ja läks teda haiglasse vaatama. See otsustas saatuse järgmiseks 30 aastaks: «Seal oli üks haruldaselt armas naine, vanemõde Pedak. Tema võttis minust kõvasti kinni ja ütles: «Kuhugi ei lähe! Jääte siia.»» Algul oli Asta Tisleri tänava nakkushaiglas laborandiks, hiljem riietehoidjaks. Temasse suhtuti väga hästi, ta sai kõigiga väga hästi läbi. Lõpuks autasustas nõukogude võim teda koguni tööveterani medaliga.

Väga palju abi oli välismaal elanud õdedest. Vanem õde Vilma oli küüditajate käest pääsenud ja elas oma tütre Lyga Rootsis. Kui Vilma 1974 suri, siis ei lastud Astat õe matustele sõita. Ta käis läbi kõik instantsid, ka julgeolekus, aga igalt poolt öeldi ei. Lya von Sydow, kes oma diplomaadist abikaasa kõrval teenis pikki aastaid Tokyos, Pariisis, Washingtonis, Genfis ja lõpuks Brüsselis, asus laste ja lastelaste juurde Stockholmi elama 1978. aastal. Ta saatis Astale ja tema lastele pidevalt pakke – riideid, lahustuvat kohvi, toidukraami. Asta omakorda saatis toidupakke Konstantinovnale Siberisse.

Elu on kui üks suits…

Kui 1988. aasta oktoobris oli Eesti Raadio kavas Asta Treude mälestuste saade, siis ei salanudki naine oma kibestumist selle üle, kuidas ühe ööga purunes terve elu ja 17 aastat kestis vaid üksainus õudus. Kuni selle ajani puudusid Astal oma isa saatuse kohta igasugused andmed. Ülo Roots otsis siis välja NKVD sõjatribunali otsuse, kus seisis, et Friedrich Akel oli mõistetud surma 2.07.1941.

1992. aasta aprillis sai võimalikuks Rootsi kuninga Carl XVI Gustavi ja kuninganna Silvia riigivisiit taasiseseisvunud Eestisse. Tema Majesteedi laeval korraldatud vastuvõtule kutsutud külaliste seas oli ka Asta Treude, Lennart Mere lähedane sõber. Samal ajal filmisid P. Puksi ja L. Lauri filmi Friedrich Akeli ja tema perekonna dramaatilisest lõpust «Diplomaadi saatus». Filmi ühes stseenis mõtiskles Asta oma elu üle kuninganna Silvia tänukirja lugedes: «Üks piltilus daam ennustas mulle suurt tulevikku. Nüüd tuba 12 ruutmeetrit, aga kuninganna kiri laual… Ma ootan ikka oma suurt tulevikku… Ma ikka mõtlen, mis see tuum on, miks me elame ja kuidas me elame - kõik see puudub. See kõik on üks , üks, üks, üks suits…»

Asta elas peaaegu 92-aastaseks, surres 10. oktoobril 1999. Ta maeti Siselinna kalmistule.

Kasutatud:

Tagasi üles