Mees räägib välja: kuidas tegelikult maal purjus peaga lubade ja autosõiduga nihverdatakse

Pilt on illustratiivne.

FOTO: OVE MAIDLA / PM/EMF/Scanpix

On laupäev ja kell hakkab just saama üksteist päeval. Kuulen vist uksele koputust, aga kohe selgub, et mitte «vist», vaid koputatakse ja järjekindlalt. Olen peaaegu kindel, et ukse taga on usukuulutajad, sest paar korda aastas just nädalavahetusel sarnasel ajal siia satuvad. Meie püsikirjasaatja Franz K. kirjutab, milliseid kahtlasi asju aetakse purjus peaga maapiirkondades.

Imestan, et noor ja pikk mees on üksi – tavaliselt on nad paaris, st on mees ja on naine, käes hoiab ka midagi, millest eeldan, et on ehk visiitkaart, sest kord mulle selline asi ulatati, juhuks, kui mul on «mõtted muutunud seoses jumalaga, saab alati siit infot». Arvan automaatselt, et ta teeb mingi kiire sissejuhatuse ja kohe ka lõppsõna ning ulatabki selle visiitkardi mulle, aga...

...mees hoopis ütles: «Tere, kas lubasid saab vahetada?» Nüüd järgnes vestlus teemal, kus ma üritasin väita, et ehk on ta eksinud uksega – tema sugulased on samas majas, on midagi muud segi ajanud, ei, ta on ikka totaalselt asjad segi ajanud.

Noor mees, kelle isa ma tunnen, aga kellega vist esimest korda elus rääkisin, oli silmnähtavalt purjus, aga rahulik ja viisakas ning järjekindel: load muudkui näpus ja tahab neid vahetada! Võtsin korraks isegi neid lubasid vaadata ja olidki autojuhiload ja oligi see perenimi mehel, mis ma näo järgi eeldasin. Ma hakkasin vist veidi närvi minema ja küsisin: «Kas sa tead üldse, kes ma olen?» Kuulnud mu nime, vastas, et jah, ta teab, kes ma olen.

«Noh, ja sa tuled MINU juurde lubasid vahetama?! Ei, siin on midagi mäda...,» ütlesin veel, mille peale keskpäevane külaline naeratas kohtlaselt, lõi käega ja lahkus. Oligi kõik.

Nüüd ma kirjutan mõned mõtted – vähemalt nende alged, millest külajutud võivad tekkida, kui ma läheksin edasi rääkima asju, mida ma praegu kirjutan. Nimetame siis ootamatut külalist nimega Väike V.

Väike V. on rämedalt jooma hakanud! Laupäeval juba kell 11 oli mees purjus, võõra ukse taga, ei jaganud ööd ega mütsi, vehkis oma autojuhilubadega ja nõudis mingit vahetust. Vaevalt ta aru sai, kus ta oli või mida tegi. Noorus on hukas! Eile on joodud nii julmalt, et täna alles täis või siis ollakse juba nii kõvad mehed, et juuakse mitu päeva järjest.

Mees ajas mind segi kohaliku politseiga – korter samas kohas, aga teises majas, kes arvatavasti võtabki purjus inimeste load vastu ja «vahetab need millegi vastu välja». Mis iganes see ka ei tähendaks, aga tundub, et ikkagi midagi kriminaalset, mis seondub purjus peaga, autoga sõitmisega ja autojuhilubadega.

Väike V. tahtis anda load mulle panti ja võtta laenu! Mina loll ei saanud lihtsalt aru. Oleksin pidanud load vastu võtma ja need vahetama vastava summa vastu, mida tahetakse ja mida ma saan anda. Täitsa loogiline, sest kord jätsin ise oma passi taksojuhile panti, kuna raha polnud ja olin ka jokkis, aga koju tahtsin. Paar päeva hiljem saime kokku ja tegime vahetust: taksojuht vahetas minu passi minu raha vastu ja vastupidi.

Arvatavasti tahtis ta ikkagi oma sugulaste juurde minna, kus umbes temavanused mehed ja tahtiski lubasid vahetada, a la mina annan oma load sulle ja sina annad oma load mulle. No aru küll ei saa, miks, aga ju ikkagi selleks, et «nihverdada» seoses purjus pea ja autojuhtimisega.

Väike V. tuligi spetsiaalselt minu juurde, sest «kõik ju teavad, et minu juures saab lubasid vahetada». Kõik peale minu teavad...

Mehel olid kurjad plaanid: võtab minu load, teeb lollusi, kuhu jääb märk maha sellest nimest, mis lubadel seisab, siis tuleb minu juurde ja vahetab load tagasi. Ehk siis maakeeli öeldes tõmbab mind tanki. Varsti on päris politsei minu ukse taga...

Vot sellised mõtted tekkisid ja ajas lausa muigele, mis külajutud siit välja areneks, kui neid tõsise ilmega ette kannaks «neile, kellele vaja». Viimased on kodanikud, kelle peale võib kindel olla: enda teada ei jäeta midagi. Eriti siis, kui nö ääremärkusena rõhutada «Vaata, et sa jumala eest kellelegi edasi ei räägi!». Räägitakse ja kuidas veel.

Küsimus jääb õhku: mille vastu tahtis purjus inimene vahetada laupäeval keset päeva oma autojuhiload inimesega, kes küll võib olla nägupidi tuttav, kuid kellega pole elu sees suhelnud?

Või oleksin pidanud hoopis ise pulli tegema ja külma kõhuga talle ulatama vastu enda load – sellise näoga, nagu olekski suvaliste vennikeste lubade vahetamine minu põhitegevus, ning tema omad võtma hoiule. Minu load lõpetasid oma kehtivuse kaks aastat tagasi...

    Loe ka neid

    Tagasi üles