Läbipõlenud naise mure: tujukas ülemus tahab, et ma vaat et elakski tööl

FOTO: Lee Torrens / PantherMedia / Scanpix

«Olen põllumajandusettevõttes keskastmejuht. Minu töö on seotud inimeste ja loomadega. Olen seda ametit pidanud neli kuud. Hetkel olen tugevate seljavaludega haige – ma ei tea, mis minuga toimub. Tööle minnes tunnen suurt ärevust, sest kunagi ei tea, mis on selle ajaga juhtunud, kui ma töölt eemal olen,» kirjutab väsinus naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Olen kõik need kuud olnud rohkem tööl kui kodus. Väga pikad tööpäevad on ka kurnavad, kuna pole aega tegeleda mitte millegagi peale töö. Minu ülemus on väga tujukas inimene ja kole raske on kogu kollektiivi eest vastutada ning kõik inimeste eksimused enda kanda võtta.

Tööle sõites hakkab mul alati pea valutama ja süda muutub raskeks. Ma ei tea kunagi, kelle eksimuse eest ma riielda saan. Mul on raske ka näha, kuidas loomadega ümber käiakse ja kuidas neid hooldatakse. Ma tunnen vastutust kõige ees: inimesed ja loomad.

Meie ettevõtte juht on pidevalt halvas tujus ja inimesed kardavad ise midagi teha, sest kõik, mis me teeme, on ainult valesti. Kui mõni seade läheb katki, on ikka töötajad süüdi ja eelkõige mina, et ma polnud 24/7 kohal. Ma ei tea enam, kas ma midagi üldse õigesti teen – tunnen, et kõik mis teen, on valest.

Kui meil käivad võõrad, siis juhataja ütleb küll, et ma ei pea olema tunnist tunnini, kuid alati, kui ma lähen täpselt tööpäeva lõpus töölt ära, helistab ta mulle ja ma saan häälest aru, et ta pole rahul. Peale puhkepäevi on kõige hullem, siis ta ei ütle mulle isegi tere ja ma saan alati aru, et ta on kuri, et olin puhkepäeval.

Inimesed, kes meil töötavad, ei julge midagi ise mõelda ja teha, sest kunagi ei tea, kuidas juhataja tahab asju näha. Kõik oleme pinges! Ma sõidan iga päev tööle nagu koolijüts, kellel õppetükid õppimata. See kõik on mult võtnud elujõu ja ma ei tea, kuidas olukorda lahendada, sest meiekandis pole tööd väga leida. Palun abi!»

Vastab psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam:

«Olete oma uues töökohas olnud alles neli kuud, ent teie tervis annab märku, et asjad pole nii, kuis võiks. Kohanemine uue töökohaga, sellega kaasnevate kohustuste ja vastutusega, võtab niikuinii igal inimesel oma aja ning sisseelamisperiood võib seetõttu ollagi stressirohkem. Teie poolt kirjeldatud kurnatus, tugevad seljavalud, peavalu tööle sõites ning kõrgenenud ärevus ja hirmukus ülemuse ees viitavad aga tugevale tööstressile (lisaks kohanemispingetele), mis võib viia/viidata läbipõlemisele. Läbipõlemine on tööstressist tingitud kehaline, emotsionaalne ja vaimne kurnatus. 

Läbipõlemine on iseloomulik inimestele, kelle negatiivsed pinged on seotud intensiivse inimestevahelise suhtlemisega. See on psühhofüüsiline väsimusseisund, mille ilminguteks/tunnusteks on: pidev väsimustunne, ükskõiksus, masendus, töövõime vähenemine, ebaefektiivsuse tunne, negatiivsus, küünilisus jms.

Läbipõlemine tekib olukorras, kus ambitsioonid ja tegelikkus ei kattu (olete hiljuti asunud erialasele tööle, soov teha seda võimalikult hästi on saanud aga tagasilöögi otsese ülemuse rahulolematusest). Samuti tekib läbipõlemine, kui inimene tajub kontrollitunde, iseseisvuse ja otsustamisvõimaluste puudumist töökohal (on see ka teil nii?); kui töö on rutiinne ja tekitab tülpimust ja eeldab passiivsust. Samuti mõjutavad läbipõlemist organisatsioonilised põhjused: organisatsioonide kahandamine, tehno- ja infostress ning suur töökoormus/vastutus (antud aspektid kattuvad teie poolt kirjeldatuga – töökoormus on väga suur ning vastutus inimeste ja loomade heaolu ja ka vigade eest on teie kanda). Samuti individuaalsed ja sotsiaalsed aspektid – suhted teiste inimestega (teie puhul siis keerulised suhted ülemusega).

Stressiga on võimalik toime tulla kahel erineval viisil. Esiteks: kui stressor on teie elule paratamatu ja te tunnete, et te ei suuda seda mõjutada, muuta ega oma olukorras kontrolli, soovitatakse tegeleda oma tunnetega (viha, kurbus, pettumus jne) ja olukorra ümbermõtestamisega, et säilitada tasakaalu. Emotsioonidega aitavad toime tulla erinevad hingamistehnikad, lõdvestumisharjutused, tegelemine endale meeldivate tegevustega, nagu hobid ja harrastused. Samuti saab mõtestada kujunenud olukorda ümber, leida sellest midagi, mis võiks olla positiivne, õpetlik või edasiviiv. Või siis minna sellest olukorrast ära (ka see on toimetulekumehhanism).

Kui eelpoolkirjeldatud viisid ei rahulda teid ja tunnete, et suudate olukorda muuta, siis see ongi teine viis, kuidas stressoriga tegeletakse. Kui teie stressor on ülemus ja tema suhtlemisstiil ning ebareaalsed ootused ning nõudmised teile, saate teemaga tegeleda läbi ennastkehtestava käitumise. 

Küsite, kas tasuks ülemusega otse rääkida – see on vaid teie (ja ei kellegi teise) otsus. Kui leiate, et olete selleks valmis, mõelge hästi läbi, mida tahate talle öelda – alustage hinnanguvabast käitumise kirjeldusest, nimetage käegakatsutav kahju, mis sellest saate (on see aeg, energia, raha, tervis, negatiivne emotsioon vm) ning mida seoses sellega tunnete. 

Kui räägite sellisel viisil, kasutades minasõnumeid (minasõnum räägib minust, mitte teisest ja seega me ei süüdista teist inimest), on suurem võimalus saada teine osapool ennast kuulama, koostööd tegema, ja mitte kohe rünnakule asuma. 

Loomulikult tekitab ka minasõnum teises tugevaid tundeid, seega tuleb valmis olla, et mingisugune vastupanu sealt tuleb (eitamine, rünnak, solvumine jne), seega tuleb teil kehtestamiselt ümber lülituda kuulamisele. Aktiivne kuulamine tähendab, et sõnastate ümber teise inimese poolt öeldu, või tema sõnumi tagant paistva tugeva emotsiooni. Ise sealjuures midagi lisamata, oletusi tegemata. Niiviisi jahutate teise emotsioonid maha ning ta on valmis taas teid kuulama, saate end uuesti kehtestada.

Aktiivse kuulamise ja kehtestavate minasõnumite kohta saate lähemalt lugeda siit.

Öeldakse, et eneseavamine on riskantne – jah, seda see on. Isegi kui seda teha rahulikult, selgelt ning põhjendatult. Sest te ei saa vastutada teise osapoole valmisoleku ja mõistmisvõime eest konstruktiivset kriitikat taluda ja koostööd teha. Samas – mis on teie jaoks hullem, a) kas praeguse olukorra jätkumine, enda vaimset ja füüsilist tervist hävitades või b) või peale ausat vestlust vastu võtta, mis iganes tuleb?

Kuigi nimetate, et teie kandis töökohti väga pole, siis haritud ja kogemustega inimesel nagu teie, on ikkagi suurem võimalus endale erialast või sobivat tööd leida. Kindlasti aga sellist, kus inimestevahelised suhted põhinevad aususel, vastastikusel austusel ja sõbralikel suhetel.

Valik on teie.»

Tagasi üles