Indiast pärit majandusprofessor Jayati Ghosh on süvitsi uurinud naiste ja arenguga seotud teemasid ning leiab, et igasuguse diskrimineerimisega võitlemiseks on esmatähtis naiste suurem koostöö ja ühiselt enda õiguste nõudmine, sest alles siis saab olukord paraneda.
Dr Jayati Ghosh on New Delhis asuva Jawaharlal Nerhu ülikooli sotsiaalteaduste teaduskonna majandusuuringute keskuse juhataja ja majandusprofessor. 2010. aastal pärjati Ghosh koos kollegidega Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) auhinnaga Decent Work Research Prize. Sellel kevadsemestril õpetab ta Ragnar Nurkse külalisprofessorina Tallinna Tehnikaülikooli avaliku halduse instituudis.
Ghoshi peamised uurimustöö valdkonnad on globaliseerumine, rahvusvaheline rahandus, arengumaade tööturu mustrid, makromajanduspoliitika, aga ka naiste ja arenguga seotud teemad. Peamiselt viimast küsimust käsitles professor ka 25. mail Tallinna Ülikoolis toimunud avalikul loengul «Kes toob leiva majja? Naised ja töö arengumaades». Arengukoostöö Ümarlaua, Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Väitlusseltsi korraldatud loeng oli osa 28. mail Tallinnas aset leidvast Maailmapäevast.
Loengu jätkuks palus naine24.ee vastata Jayati Ghoshil mõningatele küsimustele – mis said ka ettekandel puudutatud – seoses naiste võimaluste ja olukorraga arengumaades, diskrimineerimisega, ning pakkuda võimalikke lahendusi.
Kas olete alati teadnud, et tahate tegeleda teadustööga ning huvitunud majandusest ja globaliseerumisest?
Ei, ma huvitusin sellest, kui õppisin magistritasemel. Huvitusin majandusest, sest mul oli väga hea õpetaja. Seejärel sain stipendimi ja läksin õppima Inglismaale Cambridge'i ülikooli – seal sain filosoofiadoktori kraadi. Siis teadsin, et tahan olla akadeemik ja mõista maailma.
Kas võib öelda, et teie teekond – kõrgharidus ja akadeemikukarjäär – on India naiste seas pigem haruldane?
Indias loob suured lõhed kast ja klass. Kui sul on õnn olla pärit ülemisest keskklassist või professionaalide perest, siis on sul palju rohkem privileege. Klass on niivõrd eraldav. Naistel, kes tulevad madalamast klassist ja kastist, on palju raskem saada haridus, leida võimalus töötamiseks.
Kuid on väike grupp – eliit –, kus naisi ei diskrimineerita. Mina olen sellest kõrgemast klassist, keda ei ole palju.
Kui tugevalt tunnevad diskrimineerimist naised teistest klassidest ja kastidest?
See toimib veidral viisil. Kui satud madalamasse keskklassi, siis on naistel palju hullem. Sageli on nad aheldatud koju ja nad ei ole haritud. Kui jõuad väga vaeste juurde, siis töötavad ka naised, sest kõik peavad töötama, et ots otsaga kokku tulla. Kuid nad on väga madala taseme ja palgaga töödel ning tavaliselt ei ole nad haritud – kui peres peab valima, kes kooli panna, siis saadetakse poiss.
Tähendab see, et peamiselt tulenevad India naiste raskused kastisüsteemist?
Ei, see on üks probleemidest. Klassid on väga suur probleem, kui sul pole õnne olla privileegidega klassist. Siis on sul naisena palju raskem. See väljendub kõiges – tervises, toitumises, hariduses, töökohtades, palkades. Seal (madalamas klassis – toim) on väga kõrge sooline lõhe.
Mis on arengumaades üldiselt naiste suurimaks probleemiks?
Esiteks on juba sündimine probleem. Tüdrukute sündimus langeb, sest nüüd, tänapäeva tehnoloogia abil, saab teada, kas sul sünnib poiss või tüdruk. Nad vabanevad tüdrukutest – tehakse aborti. Meil tuleb järjest vähem tüdrukuid peale. Diskrimineerimine algab juba enne sündimist.
Mida saaksid naised enda olukorra parandamiseks ette võtta?
Me vajame palju rohkem töölisorganisatsioone, sealhulgas naiste organisatsioone. Vaja on, et naised saaksid kokku ja mobiliseeruksid ja nõuaksid meie õigusi. Ma arvan, et midagi sellist on toimumas, kuid meil on seda palju rohkem vaja. Ma ei usu, et midagi muutuks tüdrukute, naiste või ükskõik mis grupi puhul, ilma et nemad enda õigusi nõuaksid. Seega peame selle nõudmise tekitama.
Mida ütleksite naistele, kes tunnevad, et neil puuduvad võimalused või väljavaated?
Kõigepealt seda, et neil on võimalusi. Et seda ideed muuta, kas läbi regulatsioonide või millegi muu, tuleb olla koos teiste naistega, tuleb moodustada grupid ja esitada ühisnõue. Ma arvan, et koostöö on ülioluline.
Üheks suureks mureküsimuseks arengumaades ja ka meil siin Eestis on palgalõhe – kuidas sellele lahendus leida?
Sellele peab lahendus leiduma. Kuid jällegi saab see juhtuda vaid siis, kui naised mobiliseeruvad ja nõuavad. Praegu näeb iga naine seda kui tema enda probleemi. Seega vajame palju rohkem kollektiivset tegutsemist.