Depressiooni põdenud Jens: lootsin, et suudan ennast ära tappa

Jens. Foto: Erakogu

Depressioon on haigus, mille olemasolu paljud inimesed isegi ei tunnista. Samal ajal rikub see Eestis tuhandeid elusid. Meile rääkis oma loo võitlusest depressiooniga Jens, kellele see haigus peaaegu saatuslikuks sai.

Jens on Tartus elav noormees, kes põdes depressiooni poolteist aastat enne, kui mõistis, millega tal tegemist on. «Alguses ma isegi natuke nautisin seda mõtet, et olen depressioonis. Lootsin, et see süveneb ja mul on mingil hetkel nii suva kõigest, et suudan ennast ära tappa. Möödus umbes pool aastat sedasi elades ja siis sain aru, et ma ei hakkagi funktsioneerima. Ei viitsi tööd otsida, tööl käimisest rääkimata, suhtlesin inimestega ainult siis, kui olime suuremas seltskonnas ja ei pidanud rääkima isiklikest asjadest,» meenutab ta.

See oli mehe jaoks hetk, kui ta otsustas psühhiaatri poole pöörduda. «Mulle kirjutati välja antidepressandid. Esimese pool kuud võtsin ma neid korralikult, kuid need vaid süvendasid minu ükskõiksust ja teise poole purgist neelasin ma korraga alla. Selles purgis oli kapsel, mis imab niiskust ära. See läks mulle kurku ja ma oksendasin tabletid välja. Pärast seda ma lõpetasin antidepressantide võtmise,» tunnistab mees.

«Mind aitas hoopis alternatiivne ravi, mida praktiseerides kadusid mustad mõtted peast ja hakkasin ajapikku jälle väikestest asjadest rõõmu tundma. Kui varem käisin kodust väljas vaid öösiti, pimedas, siis pärast seda hakkasin nautima jalutamist iga ilmaga. Enne ma ei tahtnud üldse päikest näha, käia päevasel ajal õues, sest ma ei sallinud teisi inimesi tänaval, kuid nüüd ma püsin üsna vähe kodus - enamiku oma vabast ajast viibin värskes õhus.»

Jensi lähedased ei teadnud tema probleemist midagi. «Ainult paar kõige paremat sõpra teadis sellest. Abiks ei olnud keegi, pigem vastupidi. Sõimati ja kraaksuti, et ma ei viitsi midagi teha, et ma ainult magan ja jõlgun öösiti väljas. Ega ma ise väga abi otsinud ka, rääkisin enda mõtetest vaid neile, kes ise polnud depressioonist eriti midagi kuulnud ja seetõttu ei osanud nad mind lihtsalt aidata.» Mees tunnistab, et tundis tegelikult puudust inimesest, kes teda tol hetkel kuulanud ning mõistnud oleks. «Kõige olulisem on siiski iseendaga sõber olla, sest kui seda ei olda, siis pole kellestki teisest ka eriti tolku!»

Kõigile neile, kes arvavad, et depressiooni saab ravida pelgalt ütlemisega «Mõtle positiivselt!» tahaks Jens öelda seda, et sellel inimesel puudub täielikult empaatiavõime ja ta näeb heal juhul ainult enda ninaotsa. «See, et temal pole olnud depressiooni, ei tähenda, et see depressioon kui haigus poleks probleem. See on nii alaarenenud mõtlemine, et kui minul seda probleemi ei ole, siis seda ei eksisteerigi. Kaastunne ja mõistmine on ühiskonna alustalad ja nendeta on võimatu elada. Sellisel juhul võiks ju depressioonis inimesed mõnitada ja alavääristada neid, kellel seda haigust ei ole,» arvab ta.

Uuesti depressiooni küüsi langemist Jens ei karda. «Kui tuleb, siis tuleb, aga ma ei mõtle sellele enam üldse. Ma keskendun asjadele, mis on praegusel hetkel olulised ja elan päev korraga. Pole ju mõtet karta midagi, mis võib «äkki, kunagi» juhtuda. Pühendun rohkem sellele, et aidata neid, kes vajavad abi ja see ei lase mul uuesti depressiooni langeda!»