Kui elu vees kallis, säilitage rahu! (1)

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eesti parim avaveeujuja, peagi maailma kõigi aegade edukaima olümpiasportlase Michael Phelpsiga koostööd alustav Merle Liivand jagab väärt nõu, kuidas lainetes hätta sattudes mitte kivina põhja vajuda, vaid sulnilt pinnale jääda.

Kui sa kuuled ujujana lugusid, hirmutavalt palju lugusid, kuidas inimesed on täiesti süütutes olukordades uppunud, hakkad ükskord endalt küsima: aga mida saan mina ära teha, et selliseid traagilisi sündmusi enam ei juhtuks?

Just nii hakkas endalt küsima Merle Liivand (27), Eesti naistest parim avaveeujuja, kes enamiku aastast elab ja harjutab Ameerikas soojas Floridas. Üks asi on olla ise veega sinasõber, ujuda kaks korda nädalas korraga kuus kilomeetrit Atlandi ookeanis ning lisaks harjutada viis-kuus korda nädalas basseinis, et püüelda oma sportliku unistuse poole – saada avaveeujumises MM-võistlustele ja jõuda kahe aasta pärast Tokyo olümpiale. Aga hoopis teine asi on kuulda ja teada, kuidas tollessamas vees, kus end nii koduselt tunned, kaotab iga aasta Eestis elu umbes poolsada inimest. Jämedalt öeldes upub keskmiselt üks Eesti inimene nädalas.

Nood lood, millega Liivand on kokku puutunud – olgugi teisel pool ookeani Ameerikas –, on õõvastavad. Näiteks lugu perest, kes kaotas korraga kuueaastased kaksikud. Piisas mõnest hetkest, kui ema läks koduse basseini juurest majja kööki, kui naastes avastas lapsed elutuna veest. Oletatavasti oli üks läinud teist päästma, kui too oli vette kukkunud. «Neid kaksikute lugusid on kahjuks veel,» lisab Liivand.

Või lugu tuttavast naisest, kelle õde uppus suvepuhkuse ajal basseinis tema enda silme all. Naine rääkis parajasti telefoniga, kui kuulis, et õde vees karjub. Oli hommik, kedagi polnud läheduses. Naine oli visanud õele juhusliku toika, ent tollest polnud tolku. Ka temast endast polnud abi: ta ei osanud nimelt ujuda. «Selliseid lugusid on valus kuulata,» tunnistab Liivand. Tulemus on see, tõdeb ta, et inimeste hirm vee ees üksnes süveneb.

Baywatchilik Merle Liivand ei istu käed rüpes, kui inimesed uppuma kipuvad, vaid on valmis nende päästmise nimel tegutsema. Ongi tegutsenud ja tegutseb edaspidigi.
Baywatchilik Merle Liivand ei istu käed rüpes, kui inimesed uppuma kipuvad, vaid on valmis nende päästmise nimel tegutsema. Ongi tegutsenud ja tegutseb edaspidigi. Foto: Tairo Lutter

Aga uppumissurmade arvu ei vähenda niivõrd veest kramplikult eemale hoidmine – raske ülesanne, sest vesi ümbritseb Eestit kolmest ilmakaarest, rääkimata sadadest jõgedest ja järvedest –, vaid veekartusest jagusaamine. Miski ei kaitse inimest vees paremini kui ujumisoskus. Aga selleks, et ujuma õppida, tuleb julgeda vette minna. Ja selle nimel, et juletaks, kutsubki Liivand kõiki jagama oma lugusid, kuidas keegi on veehirmust üle saanud. (Vt Reimo Liivi õpetlik lugu! Oma lugu saatke aadressil info@swimera.eu) Tema veeohutuse-teemaline tegevus on jõudnud Ameerikas isegi kõigi aegade edukaima olümpiasportlase, 23-kordse olümpiavõitja Michael Phelpsi kõrvu, kes kutsus Liivandi juuni lõpuks Arizonasse Phoenixisse kolmenädalasse rahvusvahelisse ujumislaagrisse esinema.

Elupäästev manööver

Liivandit on veehirmu ületamise lugude kogumiseks-jagamiseks innustanud tõsiasi, et Ameerikas on maikuu kuulutatud üleriigiliseks uppumissurmade ärahoidmise teadlikkuse tõstmise kuuks. Aga Eestis, kuhu ta saabus eelmisel nädalal, et korraldada juuni teisel nädalavahetusel Tartus rahvusvaheline ujumisvõistlus, pole talle uppumisohuga võitluses midagi kõnekat silma hakanud. Mis siis, et tänavu, mil suvi pole veel alanudki, on Eestis kaotanud vees elu juba 14 inimest. «Ameeriklased küsivad, kuidas see on võimalik, sest Eesti on ju nii väike riik,» lausub Liivand.

Juhtub esiteks alkoholi tõttu, nagu näitavad päästeameti kogutud andmed. Mullu olid alkoholijoobes veidi rohkem kui pooled täiskasvanud uppunutest. Ja juhtub teiseks vette kukkumiste või libastumiste tõttu – sellisel viisil leidis mullu oma otsa samuti veidi üle poole uppunutest. (Osa libastunuid ja kukkunuid oli joobes.) Suvekuudel on aga sagedasim uppumisele eelnenud tegevus suplemine.

Sel juhul, kui ujudes tekib väsimus või kramp ning jalad põhja ei ulatu, teevad inimesed tihti saatusliku vea: nad lähevad paanikasse. Paanikas hakatakse rapsima, aga mida pingsamalt rahmeldada, seda rohkem suureneb tõenäosus, et vajudki vee alla.

Tipptasemel avaveeujuja Merle Liivand näitab, kuidas lainetel puhata.
Tipptasemel avaveeujuja Merle Liivand näitab, kuidas lainetel puhata. Foto: Tairo Lutter

Lahendus, seletab Liivand, on keerata hädaolukorras üle külje selili, sättida pea juskui mõnusalt padja peale, suunata pilk otse üles, ajada käed laiali ning kergitada jalad kõhulihaste abil pinnale. «Kõige tähtsam on saada pea lõdvestunult õigesti paika,» lausub Liivand. Siis saab rahulikult sisse-välja hingata ning puhata.

Samamoodi, keerates end selili, tuleb tema sõnul käituda siis, kui jalga lööb kramp. Seejärel tuleb krampis jala pöida pingutada kümneks sekundiks enda poole, kirjeldab Liivand, siis lõdvestada ning korrata pingutamist-lõdvestamist seni, kuni kramp möödub. Ta ei pea mõistlikuks ainult käte jõul edasi ujuda, sest see kulutab niigi raskes olukorras liiga palju energiat.

Kõige olulisem on Liivandi kinnitusel säilitada hädasituatsioonis rahu. «Vesi tegelikult hoiab keha,» nendib ta. «Kui jalgade või kätega taguma hakkad, teed [veele] vastutööd.»

Abituna karjuv ema

Mõned loodavad ujuma minnes kindlustunnet täispuhutavatest kätistest. Liivand neile ei panustaks. Sellepärast, et ta teab lugusid, kus üks kätis on vees ootamatult katki läinud ning ujumisoskuseta inimene seetõttu uppunud. «Me ei peaks neid kätiseid promoma,» ütleb ta, «vaid inimesi kohe ujuma õpetama.»

Seda enam, et uppuja päästmine on enamasti uppuja enda asi. Mäletate eespool lugu naisest, kelle õde uppus tema silme all? Samasugune lugu oleks äärepealt juhtunud Floridas Miami rannas Liivandi silme ees. Ta istus enne trenni liival, luges ja mediteeris, kui äkki nägi ja kuulis, kuidas üks naine hakkas kaldal karjuma. Liivandile tundus algul, et inimesed lollitavad, aga siis hüppas ta püsti ja nägi, et tõepoolest on lainetes keegi uppumas. Ta on läbinud vetelpääste koolituse (veidi aega tagasi ka beebide elustamise kursuse), mistõttu tormas kohe vette. Vesi ei ulatunud talle isegi lõuani, kui ta seitsmeaastase poisini küündis. Aga poisi ema ei suutnud paraku teha muud kui ainult appi karjuda.

Liivand tõi uimase poisi lainetest välja ning andis üle ranna ametlikele vetelpäästjatele. Hiljem saatis päästetud poisi ema talle tänutäheks 50-dollarilise kinkekaardi.

Korra on Liivand ühte väsinud last pidanud päästma isegi basseinis. Ujus talle vee alt ligi ja tõukas pinnale.

Kuigi Ameerikas ei korraldata koolides ujumistunde nagu mitmel pool Eestis, on üks asjaolu ameeriklaste ujumise algõppes Liivandi väitel palju paremini seatud: seal viibivad treenerid ujumistundides alati vees, mitte basseini ääres.

Huvitav, miks?

«Ikka sellepärast, et nii on ka õpilasel kindlam,» vastab Liivand. «Kuidas sa muidu paned inimest vett tundma, kui kuival räägid ja seletad?»

Reimo Liiv, füsioterapeut, aktiivne orienteeruja
Olin siis 16-aastane, käinud kolm aastat tagasi üheksa kuud ujumistrennis, kui võtsin Hiiumaal ette pika ujumise, mida varem kartsin. See, mis juhtus, aitas hirmust ülipikkade distantside ees üle saada – kuigi mõistlik mu teguviis polnud.
Sõbranna läks tööle ja mul oli Kärdlas kuus tundi vaba aega. Oli kena suvepäev ja läksin randa. Pärast peesitamist mõtlesin, et lähen ujuma. Natuke suplesin, siis mõtlesin, et huvitav, kas jõuaksin eemalt paistva Tahkuna poolsaare idapoolsesse tippu ujuda. Natuke kartsin, aga oletasin, et sinna on võib-olla kilomeeter, maksimaalselt kaks, küllap saan hakkama.
Olin jõudnud poole peale, kui hakkas päris raskeks minema. Ujutud oli umbes kolm tundi. Järsku tõusis tuul, lähenesid tumedad pilved. Hetk hiljem olin paduvihma käes ja äikse keskel. Maad ei näinud, lainetus oli kõrge. Ujusin edasi kõhutunde järgi.
Raju kestis tund või poolteist. Kui lainetus rahunes ja päike uuesti välja tuli, hakkasin jälle maad nägema. Selgus, et olin viimase tunni ujunud hoopis avamere poole. Siis tuli küll suur hirm peale. Olin ju üle nelja tunni vees olnud ning natuke tekkis raskusi pinnal püsimisega.
Mõtlesin, et tahaks veel elada, ja üritasin kõigest väest.
Mäletan, et kui olin ujunud ühte stiili umbes kümme sekundit järjest, hakkasid mõned lihased krampi tõmbuma. Läks väga raskeks. Kolm korda hakkasin juba vee alla vajuma ja alla andma, aga tulin ikkagi pinnale tagasi ja mõtlesin, et ei taha veel surra.
Jõudsin viimaks rannale päris lähedale, kui tekkis kõige raskem hetk. Nimelt sain ligikaudu sada meetrit enne randa jalad põhja. Nii hea tunne oli! Paraku läks ülimalt raskeks siis, kui sain aru, et poolsada meetrit enne rannajoont läheb liivadüün jälle sügavaks ning jalad enam põhja ei ulatu. See oli neljas kord, kui tundsin, et nüüd upun ära – lihtsalt ei jõudnud end pinnal hoida
Väga suure rabelemise ja tahtejõuga suutsin end kuidagi siiski rannale vedada.
Pikutasin umbes 20 minutit, misjärel üritasin püsti tõusta, kuid ei jõudnud. Proovisin uuesti, ikka ei jõudnud. Käsi ei suutnud keha toetada. Siis märkas mind mere ääres jalutanud noorpaar, kes tuli küsima, kas kõik on korras. Ütlesin, et ujusin just Kärdlast kohale. Neil jäi suu ammuli. Küsimuse peale, kuidas ma tagasi kavatsen minna, vastasin naerdes, et plaan oli ujuda, aga seda ma pigem ei teeks. Nad viisid mu autoga tagasi.
Hiljem kaardilt uurides selgus, et olin linnulennult ujunud 6,5–7 kilomeetrit, lisaks põige avamere poole. Olin hinnanud kaugust valesti.
Moraal oleks see, et niisugune kogemus võiks võtta avavees ujumise hirmu ära, sest tead, et suudad ujuda vabalt näiteks üle järve, kui minevikus oled millegi palju raskemaga hakkama saanud. Aga teistel soovitaksin selliseid asju tehes paadiga saatja kaasa võtta.

Uppunute arv aastail 2014–2017:
Järv – 52
Jõgi – 38
Meri – 26
Tiik – 16
Muu (sh vann) – 11
Kraav – 9
Bassein – 5
Kaev – 5
Karjäär – 5
Veehoidla – 2
Oja – 1
Allikas: päästeamet

2010 – 97
2011 – 55
2012 – 54
2013 – 56
2014 – 68
2015 – 39
2016 – 47
2017 – 42
Allikas: päästeamet

Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles