Sünnitanud naise suur mure: mees ei taha mu keha vaadatagi, puudutada ammugi mitte

FOTO: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

«Olen 28-aastane kahe lapse ema. Pärast teise lapse sündi olen märganud, et minu parem rind on teisest oluliselt väiksem ja nüüdseks on see vahe veelgi rohkem nähtav. Ise ehk saaksin sellest üle olla, kuid asi on minu mehes. Meie suhe, mis oli soe ja armastav, on muutunud külmaks,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Meie vahel ei ole ei kallistusi, ei kaisutamist ega ammu juba ka seksi. Olen püüdnud talle läheneda, kuid alati on palju põhjusi, miks seda mitte teha. Tema pilgud minu kehale on pannud mind tundma komplekse. Ma ei suuda end enam peeglist vaadata, kuna kurbus ja valu lämmatavad hinge.

Koos väljas käies vaatab ta kauneid naisi ning kui varem ma ei teinud sellest kunagi välja ja isegi vaatasin koos temaga kauneid inimesi, siis nüüd see on mulle alandav.

Olen püüdnud abi leida, kuid miski pole aidanud. Rääkimine mehega ei ole viinud kuhugile, ta solvub, pahandab ja mööduvad päevad, mil me teineteisega ei räägi. Minu vanem poeg kannatab selle alla väga ja ootab, millal emme ja issi taas koos on ning teineteist embavad.

Mina kui naine olen kaotanud usu endasse, enesehinnangut ei ole, samuti enesekindlust.

Mul puudub selline suur rahasumma, et lasta end kirurgidel korrastada. Perearsti sõnul on see harv juhtum, mil naist pidi tabama rinna närbumine.

Ma ei suuda enam seda valu ja ahastust kanda. Olin kõik need aastad nii õnnelik ning nüüd on mind tabanud selline õnnetus.

Näen, kuidas mees püüab olla, aga tema käitumine teeb haiget, sest ta ei võta mind enam kui naist. Soovin ju minagi hellitusi ja armastust, aga seda ta mulle ei paku.

Psühholoog tahtis kohe ravimid peale panna, aga see ei muuda minu hingelist seisundit, sest ma ei ole enam oma mehele see, kes varem olin.

Palun öelge, kas rinna kuju taastamiseks on ehk on mingeid alternatiivseid võimalusi?  Teile ehk tundub minu mure mõttetu, kuid minu perekond on lagunemas ja mina ise langemas tühjusesse.»

Vastab pereterapeut, Gordoni Perekooli koolitaja Pille Murrik:

«Olukord, kus lähedus mehega on kadunud ning olete mures, et pole tema jaoks enam köitev, on teie jaoks hirmutav ja muserdav, paistab, et isegi paanikat tekitav. Ütlete, et rääkimine pole kuhugi viinud. Ma ei tea, kuidas teie rääkisite ja mida täpselt mehele ütlesite, kuid olen sageli märganud, et naised, kes on millegi pärast endast väljas, pöörduvad mehe poole etteheidete ja süüdistustega, millega mees tõesti ei oska midagi peale hakata. Ei räägita endast, vaid «tõlgitakse» mehe käitumist, oletatakse, seotakse mehe käitumine (ei kallista jms) oma hirmudega ning märkamatult hakatakse uskuma, et kujunenud mõtete-tunnete pundar ongi tõde. Mees ei saa aru, kust naine võtab kõik selle, millest räägib. Tundes end abituna, tõmbub mees veel rohkem endasse, et tüli mitte paisutada. Kindlasti ei suurenda naise käitumine, mida mees tajub rünnakuna, mehes soovi läheduse järele, pigem on temagi solvunud ja lõhe aina süveneb. 

Võimalik, et teie olete end hoopis teisiti väljendanud, ma ei tea ju. Kirjeldasin lihtsalt üht enamlevinud mustrit arusaamatuste tekkel ja süvenemisel. 

Mida siis teile soovitada? 

Esiteks võiks teadvustada oma hirmud ja tunded. Mida teile endale tähendab rinna kahanemine? Mida endast kui naisest sel juhul arvate? Mida peale väljanägemise veel enda juures väärtustate? Mille üle rõõmu, uhkust, rahulolu tunnete? Praegusel juhul näib, et kogu teie enesekindlus ja enesehinnang sõltuvad vaid sellest, kuidas mees teisse suhtub. Sel moel muudate end ise sõltuvaks teiste arvamustest ning seeläbi ka kergesti haavatavaks. Tähtis on, et teie enesetunne ja eneseusaldus kasvaks välja siiski sellest, kuidas ise endasse suhtute ja end väärtustate. 

Kui selline enese ümberhindamine ja väärtustamine liialt raske tundub, võiks seda teha koos psühholoogiga. Kirjutate, et psühholoog soovitas ravimeid. Võimalik, et tema nägi teil masendust ja seepärast soovitas ravimid appi võtta. Tõsi, ravimid ei muuda teie suhet mehega, kuid masenduse puhul võib kehakeemia sedavõrd häiruda, et ilma keemilise sekkumiseta läheb kõik ainult hullemaks. Masendusel on nii biokeemiline kui psühholoogiline pool ja tõsiasi on, et masendunud inimene näeb kõike läbi oma negatiivse filtri ning tegelikkuse tajumine võib üsna nihkesse minna. Ise sellest aru ei saa ja lähedased on ka sellises olukorras abitud, sest nende katsed midagi selgitada ei lähe lihtsalt sellest filtrist läbi enne, kui masendus taandub. Väljaravimata masenduse all kannatab nii inimene ise kui lähedased, eelkõige lapsed, sest masendunud emal häirub ka laste vajaduste tajumine, samuti ei suuda ta jagada laste emotsioone, sest see mehhanism on parasjagu kahjustunud. Õnneks on masendus ravitav. Parimaid tulemusi annab ravimite ja psühhoteraapia kombineerimine. Tänapäevastel ravimitel on vähem kõrvalmõjusid kui paarkümmend aastat tagasi. Tähtis on, et ravimite järele ei haarataks kergekäeliselt ja kõigist nendega seotud hirmudest arstiga avameelselt räägitaks. Minu kogemusel on väljaravimata depressioon kordi ohtlikum ja kahjulikum kui ravimite kasutamine arsti ettekirjutuse kohaselt. 

Teie kirjast jääb mulje, et mees siiski püüab omaltpoolt kuidagi olla, kuid ka ei oska. Ehk oleks abi pereteraapiast? Kui tegemist on tõesti suhete jahenemisega, mitte ainult teie hirmudega, võib sellel olla ka sügavamaid põhjuseid, milleni asjatundja abil kergem jõuda. 

Mehele rääkides võiks avada ennast ja oma tundeid. Piisab kui ütlete: «Minu meelest oleme viimasel ajal teineteisest kaugeks jäänud. Igatsen su puudutusi ja lähedust.» «Märkan, et mu parem rind on muutunud vasemast väiksemaks. Olen mures, et ma ei meeldi sulle sellisena.» Kuulake ka tema ära. Tundke huvi (teda seejuures ründamata), millest tulevad muutused tema käitumises.

Ühinen eelkirjutajate soovitustega leida, millest huvituda, inimesed, kellega suhelda, sest mees ei saa olla teie vajaduste rahuldaja ega enesekindluse taastaja. Oma vajaduste rahuldamine tuleb enda valikutest ja suhtumisest. Kui olete ise endaga rahul, kiirgub see Teist väljapoole ja on ka mehe jaoks signaal, mis võib temas taas teie vastu huvi äratada. 

Kahjuks ei ole kursis võimalustega rinna kuju muutmiseks. Olen kuulnud võimlemisharjutustest. Samuti on mitmed inimesed leidnud seoseid tervisehäirete ja oma sisemise seisundi vahel transaksionaalse hüpnoanalüüsi abil. Tean, et Saaremaal dr. Viigi Viil töötab hirmu ja ärevust tekitavate seisunditega tulemuslikult kinesioloogia ja energeetilise psühholoogia meetodite abil. 

Eelkõige aga on tähtis, et õpiksite end aktsepteerima ja armastama ka ebatäiuslikuna. Jõudu ja armastust ja usku enesesse!»

Tagasi üles