Mures vanem: laps sööb vaid üksikuid asju ja neidki vähe

FOTO: Renaud Philippe / Panthermedia / Scanpix

«Mure poja toitumisega on kestnud vähemalt aasta ja ainult süveneb – järjest vähemaks jääb neid toiduaineid, mida ta on nõus sööma. Praegu selleks vaid puder, leib, või, kohupiim, piim, jäätis, pannkook, küpsis, ploomipüree, ploomimahl,» kurdab lapsevanem Perekeskus sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Söögiisu on tal üldiselt vilets. Kõhukinnisusega oleme hädas praktiliselt kogu aeg, ta saab juba pea aasta otsa Duphalaci.

Varsti nelja-aastaseks saav laps pole kunagi elus olnud nõus sööma puuvilju – kahjuks viimase aasta jooksul on ta keeldunud ka keedetud porganditest ja peedist. Tükilist toitu ei söö, tekib okserefleks.

Käisime uuringutel, õnneks ei ole mingit soolestiku väärarengut, saime ka füsioterapeudilt näpunäiteid harjutusteks, mis tugevdavad soolestiku tööd.

Kõige raskem on endaga toime tulla – ei tea, kas õigem oleks last sundida-veenda sööki maitsma või toimib see vastupidiselt. Olen väga mures, kuigi vähemalt kevadel olid kaalu- ja pikkusenäitajad normis ning veri korras (liha ei söö ta ka enam aasta aega).

Nutma ajab. Laps oli terve möödunud suve vanavanemate pool. Seal on suur aed, kus ta hoolitseb juba peenarde eest ja aitab marju korjata, aga mitte ÜHTEGI marja ta mitte kunagi suhu ei pane. Joob ka tohutult vähe.

Mis veel aitaks? Homoöpaatia, refeksoloogia? Aeg? Kas võib olla, et tema tahtmatus midagi süüa on seotud sellega, et kodused nii väga ootavad temalt, et ta normaalselt sööks, et ta tajub seda tohutu survena?»

Vastab portaali Tervitus.ee toitumisnõustaja Aet Trisberg:

«Mure poja toitumise pärast on arusaadav. Selge on see, et lapse praegune menüü on väga üksluine. Kui menüüst puuduvad marjad ning puu- ja juurviljad, siis selles saab näha ka soolestikuprobleemide põhjust. 

Ühest lahendust probleemile kindlasti pole, küll aga võin pakkuda veidi mõtteid. Kindlasti ei jõua sundimisega kusagile, see tekitab veelgi tõrget söömise suhtes, seega töötaks pigem meelitamise taktika. 4-aastane laps on juba seletustest väga hästi arusaav. Üks võimalus on proovida talle eakohaselt seletada, milleks on mitmekülgne toitumine kehale vajalik. Kui ta ise tunneb ka otseselt vaevusi seoses kõhukinnisusega, siis oleks äkki väike motivatsioon ennast veidi aidata, proovides süüa midagi värsket ja toorest. See on siiski vaid üks abinõu, mida tarvidusele võtta, kindlasti vaid jutuga kogu probleemi ei lahenda.

Emal tuleb olla söökide valmistamises väga leidlik - proovida toidu tavapärast maitset kuidagi muuta - nt peita toit, mida ta ei söö, teise toidu sisse. Või võtta ette retseptiraamat ning teha täiesti uusi toite. Proovida aedvilju näiteks paneerida - nii muutub nende tavapärane maitse ning saab hoopis teise toidu kui keedetud juurvili. Või läheneda lastepäraselt - teha võileib, püüdes teha võileivast erinevaid toiduaineid kasutades lapse lemmiklooma nägu; see nõuab kindlasti nutikust, kuid võib vilja kanda. Või lõigata nt toorest kaalikast mingi looma kujuline tükk. Kirjast jääb selgusetuks, milliseid putrusid laps sööb - tasub proovida kõiki, mida pudruks keeta saab - kaer, nisu, rukis, oder, riis, mais, tatar ja hirss - proovida võib ka putrude erinevaid peenestusastmeid, mõnele maitsevad tangud, mõnele helbed, mõnele hoopis kliidest või jahudest pudrud. Ka magususe-soolasusega saab mängida - puder võib sobida magusana ja moosiga või soolasena ja võiga.

Teravilju võiks kasutada ka ise küpsiste ja kookide valmistamisel - kasutada taskuks pigem täisterajahusid, kust saab vajalikke vitamiine ja mineraale. Äkki tundub lapsele põnev, kui teda kaasata küpsetamisesse - teha küpsiseid mõne põneva vormiga, mis talle meeldib. Või panna marju ja puuvilju kookidesse-keeksidesse - need maitsevad teisiti kui toorelt süües.

Kuna lapse menüüs on maiustustest nii jäätis kui küpsised, siis nende söömist tasuks küll piirata - magus rikub söögiisu ning tavapoe küpsised ja jäätised on täis kahjulikke E-aineid. Alternatiiv on muidugi valmistada jäätis, küpsised või teised maiustused ise kvaliteetsest toorainest. Isu tekitamiseks võiks proovima tekitada ka pikemaid söögiaegade vahesid ning rohket õues liikumist. Joogiks võib pakkuda ka paljast vett - füüsiline pingutus peaks iseenesest joogijanu tekitama.

Et 4-aastasel tekib tükilist toitu süües okserefleks, vajaks siiski arstide poolt lisauurimist; see pole kindlasti eakohane.

Probleemile võivad olla ka psühholoogilised tahud, laps võib tõesti tunda liigset survet ning just seetõttu keelduda toidust. Kui meelitamine tundub töötavat pigem vastupidise efektiga, võib proovida ka ükskõiksuse taktikat. Nt teha eelpool kirjeldatud põnev võileib hoopis endale söögiks (näoga ja puha), proovides sellega lapses tekitada selle leiva suhtes n-ö defitsiidi tunne, tekitades samas sellega temas huvi - siis aga jutuga suunata ning lõpuks olla lapses tekkiva huvi korral nõus loovutama see tore võileib lapsele. 

Abiks võivad olla ka jutustused ema või isa lapsepõlvest, mis võivad küll olla välja mõeldud, kuid kajastama sama probleemi, mis lapsel esineb ning ka edulugu, kuidas sellest probleemist võitu saadi.»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Meelike Saarna:

«Aet Trisbergi kommentaar on väga asjatundlik, usun, et saite palju ideid oma probleemiga tegelemiseks. Väga hea, et olete käinud uuringutel ja et nendega on korras. Kui laps sööb neid asju, mida nimetate, ei ole ta kindlasti hukkumas nälja ja vitamiinipuuduse tõttu. Ent nagu te kirjas ütlete: suur probleem ongi teil endal. Tõepoolest, nii raske on aktsepteerida lapse valikuid, mis teile ebatervislikud tunduvad ja nii kahju on vitamiinirikastest marjadest, mis laps söömata jätab.

Kui me vanematena ei suuda midagi lapse käitumises heaks kiita, kipume me reageerima ülemäärase jõu kasutamisega. Ent selles olukorras on kõige olulisem on mitte jõudu kasutada. Teie juhtumil: mitte teha söömisest midagi, mis lapsel seostub sundimise, ähvardamise ja kontrolliga. Ka vanema ebakindlus ja ärevus ei aita kindlasti lahendusele lähemale. Sinnapoole viib vanemate mõistvus, rahulikkus ja kannatlikkus. 

Lastearstide soovitus sarnases olukorras on samuti mitte kasutada sunnimeetodit, vaid pigem hoolitseda selle eest, et need toidud, mida laps sööma nõustub, oleksid igati kvaliteetsed ja tervislikud, kasulike ainete peitmine (nt kliid pannkoogitaignasse) jm nipid on samuti omal kohal. Arstid, kellega olen ses küsimuses konsulteerinud, rõhutavad sedagi, kui tähtis on kinni hoida toidukordadest, nende vahel ei tohiks lasta lapsel näksida, samuti tuleks loobuda magusatest mahlajookidest - mõlemad viimatinimetatud vähendavad isu.

Oluline on, et te ise üle ei muretseks. Kui laps iga kord söögilaua taha istudes tajub teie pinget: kas ta täna sööb? kui palju ta sööb? kas mu närv peab vastu?, läheb ka tema pingesse ja sööb veel vähem. 

Soovitan teil töötada oma hoiakutega. Pakkuge lapsele ikka endise järjekindlusega uusi ja teie arvates väga vajalikke toite, kuid mitte pealetükkivalt ja mitte rohkem kui paar korda söögikorra ajal. «Sa ei soovi? Hmm, mulle nii maitseb…» võiks olla teie kommentaar. «Sa ei taha rohkem midagi? Hästi, mine siis mängima.» Läheb aega, enne kui lapse sisemine pinge kaob. Praegu tundub olevat nii, et iga kord, kui sööma asute, tunnetab laps teie ärevust, pahameelt ja pettumust tema suhtes. Kui te võimaldate tal tajuda, et olete mõistev, tolerantne, toetav, vähendab see lapse ärevust, mis tal praegu söömisega seoses on. Olge leidlik kiites mõnda muinasjututegelast, lapse mängukaaslast või multifilmikangelast, kes on tubli ja terve seetõttu, et sööb nt õuna või tomatit. 

Inimese organismi psüühilised ja füüsilised sümptomid on alati teineteisega seotud. Okserefleks võib olla tingitud hirmust, et talle midagi vägisi n-ö sisse toppima hakatakse. 

Suhted ja neist lähtuvad protsessid on alati kahepoolsed, seega on lapse söömisprobleemis oma osa kindlasti ka teie enda käitumisel-suhtumisel. Muutes oma hoiakuid ja käitumist võib tasapisi muutuma hakata ka lapse hoiak ja käitumine. Püüdke mõelda, millised teie käitumised ja millega seoses on ehk viinud praeguse olukorrani. Nii võite leida võtme, mis lahenduseni viib.»

Tagasi üles