Kunstnikud Mari Relo-Šaulys ja Adolfas Šaulys: ehteid tuleb valida silmade ja südamega

Adolfas ja Mari

FOTO: Sven Tali

Kunstnikepaar Mari Relo-Šaulys ja Adolfas Šaulys kohtusid tänu armastusele ehtemaailma vastu ning loovad nüüd koos unikaalseid aksessuaare erilises niello tehnikas.

Adolfas Šaulys kõrvarõngad ´MUUSIKA KÕRVADELE´ hõbe, niello 2016-2017

FOTO: Erakogu

Adolfas ja Mari, kuidas te ehtemaailma juurde jõudsite? 

Adolfas: Metall oli selline mateeria, mis tõmbas mind algusest peale nagu magnet - arvatavasti oli minu organismis rauapuudus. 

Lõpetasin 80ndate keskel Leedus Tarbekunstitehnikumi, kus ma õppisin metalliosakonnas. Kõrgemat haridust samas valdkonnas oli võimalik ainult Eestis saada... ja jõudsin siia, kus ma praegu olen: Eestis diplomeeritud metallikunstnik. 

Mari Relo-Šaulys pross hõbe, kivid 2015

FOTO: Erakogu

Eesti Riiklik Kunstiinstituut oli laial nõukogudemaal kõige suurem magnet - seal töötasid ja pidasid oma loenguid legendaarsed kunstiteoreetikud ja oma ala tunnustatud professorid. ERKI oli koht number üks taeva all, kus ma leidsin toredaid sõpru ja kohtasin oma elu armastust.

Mari:Üks kunstiring viis teiseni ja kunstikool EKA-ni. Erialavalikul lähtusin kõhutundest ja varasematest kunstiõpingutest saadud kogemustest.

Adolfas Šaulys & Mari Relo-Šaulys pross ´VIVA LA VIDA´ hõbe, tsirkoonid, klaas 2016

FOTO: Erakogu

Kuidas teie ehted sünnivad?

Mari: Nagu loominguliste tegevuste puhul ikka on piltlikult öeldes ka ehte tegemist alustades sinu ees tühi leht ja pliiats ning lõputu arv võimalusi.

Näitusetööde ja galerii müügitööde sünnipunkt on erinev. Näitusetööde puhul on väikene objekt,see tähendabehe,seotud kogu galeriiruumis eksponeeritava tervikuga ja vahend eneseväljenduseks, idee kandja. Koostöö puhul Adolfasega lepime harilikult esmalt kokku näituse põhiidee ja esteetilise raami, seejärel algab töö materjalis. Kuna töötame ateljees kõrvuti, annab iga valmiv töö inspiratsiooni järgmisele.

Galeriisse müügiks tehtavate või tellitud ehte puhul on palju olulisem seos ehte kandjaga. Tootearendus toimub ehte kantavuse ja konkreetsele inimesele sobivuse suunas.

Adolfas Šaulys & Mari Relo-Šaulys sõrmus `ADIS JA MARI SUUR-AMEERIKAS´ hõbe, valge kuld, kollane kuld, klaas 2015

FOTO: Erakogu

Adolfas:Mõtted ja ideed tulevad ootamatult, kuid ehted sünnivad imekombel väga aeglaselt - silmad ja keha väsib kiiremini kui sünd ise toimub: mitu tundi saagimist, jootmist, higi, suitsu ja tolmu, enne kui midagi näpu vahel särama hakkab.

Kes on teile eeskujudeks?

Adolfas:Ma pole sele peale mõelnud ega ka otsinud, et keegi suur seisaks mu tee peal ja sõrmega näitaks, kuhu minna... Kunsti- ja kultuurivaldkondi on palju, mis meie elu rikkamaks ja nauditavamaks teevad. 

Kuidas jõudsite niello tehnika juurde?

Adolfas:Mul oli vajadus leiutada midagi uut või uuesti leida unustatud vana, et muuta oma loomingu monokroomsust. Niello abil saavutatud must-valge kontrast aitas paremini oma mõtteid väljendada.

Mari:Kunstiakadeemias õppides oli meil niello kursus. Seal tegin proove ja esimesi katsetusi.

Rääkige niello tehnikast täpsemalt?

Adolfas:Ladina keeles tähendab «nigellus»musta. Sulam, mis koosneb vasest, hõbedast, seatinast ja väävlist, kasutatakse hõbe ja kulla pinna dekoreerimiseks: tume niello muster annab meeldiva kontrasti poleeritud metalli pinnale. Niello oli geograafiliselt laialt levinud ja seda on kasutatud pika aja jooksul. Tehnikat kasutati Euroopas ja Egiptuses, Kesk- ja Kaug-Aasias. Pärslased, kreeklased, roomlased, keldid, germaanid ja bütsantslased kasutasid niellot oma metallitöödes ja ehtedes.

Eriti populaarne oli niello tehnika renessanssi ajal Itaalia käsitöömeistrite seas ja Venemaal alates 16. sajandist.

Sellest tehnikast ma pole lõpuni aru saanud, nagu kahepoolne võitlus ja tulemust pole võimalik alati ette planeerida...väga võluv mäng!

Kui palju selle tehnikaga maailmas ehteid luuakse?

Adolfas:See tehnika pole kaasaegsete ehtekunstnike seas väga populaarne, sest pole võimalik kiiresti saavutada efektset tulemust. Niello nõuab pühendumist ja aega. 

Taanis kasutab seda Per Suntum, Itaalias Giampaolo Babetto ja Giovanni Corvaja ning Leedus Vytautas Matulionis.

Millised teemad teie ehetes kajastuvad?

Adolfas:Teemad on väga erinevad, sõltub, millised protsessid meie ühiskonnas toimuvad. Oleme pigem realistid kui idealistid.

Kes on teie ehete kandjad?

Adolfas:Inimesed tulevad galeriisse, ostavad ja lähevad...Need kellega olen kohtunud, on olnud väga armsad, toredad ja intelligentsed inimesed...

Mari:Sõbrad, kindlasti. Muuseumeid ei saa vist ehtekandjateks pidada? Galeriidest ostetud ehete puhul meie ostjat ei tea, välja arvatud juhtudel, kui ehe tellitakse endale või kinkimiseks.  

Mille järgi võiks inimene valida endale sobiva ehte?

Mari: Sümpaatia alusel.

Adolfas:Silmad ja süda valivad kõige paremini, kuid ma rõõmuga kuulaksin juttu, miks inimene valis minu tehtud ehte... Isegi kui ta ei ütle, siis tema valik on mulle suur kompliment.

Kas eestlased oskavad tänapäeval ehtekunsti piisavalt väärtustada?

Adolfas:Mis on piisav väärtustamine?... Vaadates, kui palju Tallinnas on ehtekunstiga tegelevaid noori inimesi, siis arvan, et ehtekunsti väärtustatakse. Ja mina väärtustan neid inimesi, kes oskavad väärtustada ehtekunsti.

Mari:Eestlased ostavad ja tellivad galeriidest ehteid, nii et ehtekandja oskab ehtekunsti väärtustada.

Olete osalenud paljudel näitustel. Millised on olnud kõige olulisemad/erilisemad väljapanekud?

Mari: Ühisnäitused Adisega on olnud kõik olulised, erilised samuti.

Me oleme seni alati valmistanud oma ehted ise, kujundanud ekspositsiooni ja tööd ka ise välja pannud.

Ühiselt tehes on meil mingil määral välja kujunenud tööjaotus. Mina ei ole tavaliselt rahul sellega, et tööd lihtsalt galeriiruumi välja panna,isegi kui nad on selle näituse jaoks spetsiaalset valmistatud ehted spetsiaalselt selle näituse jaoks valmistatud valguskappides ja muutun eriti õnnelikuks siis, kui leian võimaluse «lisafektideks».

«Viva la Vida!»näitust tehes saime äsja avatud näitusesaali «võtmed kätte»paar päeva enne avamist ja meie kohustuseks jäi ise ka saali valve korraldada. Kaks nädalat hommikust õhtuni galeriis veeta ja näitusekülastajatega suhelda ning kunstist vestelda tundus põnev, kuid mööblivaba ruum ise hirmutav. Diivan, külmkapp ja naaberlillepoest laenuks saadud toataim muutsid olemise õigeks ja toetasid lisaks kogu näitusekonseptsiooni.

Sama näitus liikus edasi Vilniuse vanalinna südames asuvasse galeriisse, kus näitusesaaliks oli erinevalt tavapärasest valgest kuubist paene kaarjate seintega tunnel, imepisikese aknaga otsaseinas. Siin hõljusid «Viva la Vida!»valgusega ehtekapid hämaras ruumis justnagu võluväel - pühaduse tunne. Tõeline eriefekt, kuid samas ka kriitiline koostöömoment, sest kastide paika saamine võttis Adisel poolteist ööpäeva.

Viimasel ühisnäitusel «VERTIKAAL»A-galerii seifis otsustasime, et kuna tavaliselt on nii, et tõeline ideede tulv saab millegipärast alati õige hoo sisse just selleks ajaks, kui ei ole enam võimalik töid juurde teha, vaid vaja need juba vaatamiseks välja panna, siis seekord me kolm nädalat kestva näituse jooksul teemegi sellesama käimasoleva näituse töid. Esimesel päeval oli paigas installatsioon - idee serv juba paistis. Kõik kümme näituseehet jõudsid galeriisse kahe nädala jooksul, valmissaamise järjekorras. Iga külastaja nägi erinevat näitust.

Adolfas:Kõik on nii erilised ja omal ajal väga olulised...Panen silmad kini ja sõrmega valin «Viva la Vida!»A-galeriis (praegune Hop galerii), «Perekond: A+M+MM»A-galerii seifis, «YES»Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis... Tundub, et ainult minu enda idee järgi tehtud tööd pole nii olulised kui koostöö Mariga.

Sel nädalal A-galeriis toimuva aktsiooni «Eht(n)e sõnum»raames saab neljapäeval ja reedel kell 16-18 uudistada, kuidas nende loodud ehted valmivad. 

Tagasi üles