Ma polnud lapsena mingi sporditüdruk, kuid teismeeas sai ikka sõbrannadega koos mõnes rühmatrennis käidud, rattaga sõidetud ja vahel ka värskendav sörkjooks ette võetud.
Marina Lohk: jagatud jooksurõõm
25. mai 2011, 15:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See kõik jäi siiski üsna ebaregulaarseks ning ükski trenn ei köitnud vist nii palju, et päriselt selle juurde jääda. Mingi aeg avastasin enda jaoks shaping'u, mis paljudele tundub ilmselt maailma kõige igavama trennina, kuid minu arvates oli ta vähemasti tõhus, aidates kiirelt hea vormi saavutada ja seda hoida.
Lisaks tundsin, et keerukad ja tantsulised aeroobikakavade kombinatsioonid, mis nõuavad igas trennis pingsat kaasamõtlemist ja treeneri jälgimist, pole minu jaoks. Mulle meeldib küll tantsida, kuid trennilt ootasin ja ootan praegugi eelkõige seda, et saanud alguses põhiharjutused selgeks, saan mõtlemisest puhates ja samas just korralikule sooritusele keskendudes teha seda, mis minu keha heaks töötab.
Nii suutsin shaping'u trennides vaatamata nende üksluisusele vastu pidada aastaid, vahepeal klubi vahetades. Käisin shaping'us keskkooli ajal, ülikooli ajal ja vahelduva eduga veel mõned aastad pealegi. Kuid samal ajal hakkasin üha rohkem nautima ka jooksmist - eriti just pehmel pinnasel, värskes õhus, Nõmme mändide all…
Möödunud laupäeval käisin elus esimest korda SEB maijooksul, mis oli ühtlasi ka minu esimene jooksuvõistlus. Ja läksin üsna teadlikult nii, et polnud jooksmist otseselt harjutanud - mu viimased pikemad jooksuringid jäid möödunud suvesse ja võistlusele eelnenud nädala jooksul sai kodu lähedal vaid paar umbes pooletunnist tiiru tehtud.
Teadsin aga, et peaksin muidu olema treenitud küll - regulaarne aeroobne treening liigeseid säästval ellipsil (crosstrainer'il), pilates ja bodypump teevad ikka oma töö. Selle viimase suhtes, kahtlustan, on mul tekkinud lausa sõltuvus - kuigi pelgasin varem igasuguste raskustega treenimist kui katku.
Maijooksu alguses püüdsin end siiski säästa. Sest kuigi 7 kilomeetrit on suhteliselt lühike distants, kartsin kiire tempo juures poole peal ära väsida. Kui esimene kilomeeter oli möödas, tundsin küll, et veel 6 kilomeetrit polegi nagu midagi...
Kuskil teise kilomeetri juures hakkas aga kõhus natuke pistma ja korraks, ehk umbes minutiks tuli üle minna kiirele kõnnile. Sügava hingamisega sain pistmisest lõpuks peaaegu võitu ja kolmanda kilomeetri juures pakutud spordijook andis energiat juurde. Veidi pärast seda otsustasingi oma kaaslasest lahku lüüa ja lisasin tempot. Vaatasin veel mitu korda selja taha, et ehk võtab must eeskuju ja tuleb järele, kuid sinna ta jäi…
Jooksu teist poolt võtsin juba selgelt tõsisema võistlusena ja sain paljudest jooksjatest mööda, lisades lõpupoole aina tempot juurde. Minust palju väsinuma ilmega ja raskemalt hingavad võistlejad lisasid indu juurde - mõistsin, et olen tegelikult päris heas vormis ja oleks võinud alguseski rohkem pingutada.
Viienda kilomeetri juures tundsin, et veel mõned lonksud spordijooki kuluks taas ära, kuid joogipunkte sel jooksul rohkem polnud. Joogijanuga võideldes jooksin viimased kaks kilomeetrit siiski vist kõige kiiremas tempos ja finišisse jõudes olin küll korraks täitsa läbi, ent väsimus asendus kiirelt äärmiselt hea tundega.
Vaid pool liitrit vett, mõned venitused ja kümmekond minutit murul puhkamist hiljem oleksin olnud valmis minema teisele ringile. Pakatasin energiast ja soovist endale teinekord tõestada, et suudan tulemust oluliselt parandada - loomulikult nüüd juba eesmärgipärase treeningu abil.
Nii et, ei mingit kahtlust - kohtumiseni järgmisel maijooksul, vahepeal aga kindlasti ka Tallinna maratoni 10 km jooksul!