Hingelt ära: kuidas lisakilod mu perverdi käest päästsid

FOTO: Pixabay

Minu lugu räägib sellest, kuidas mu lisakilod mind võimaliku perverdi käest päästsid. Meile jutustab oma loo hingelt ära Elsa.

Mõned aastad tagasi ühel õhtul Facebookis istudes lõi avalehel ette suhtlusportaali reklaami, mille reklaamlause «Tutvu uute inimestega», tundus ok ja maatüdrukule veidikest vaheldust pakkuv. Klikkisin korraks reklaamile ja ups, hetkega oligi ka konto loodud! Mõtlesin, et menüüd võib ju ikka vaadata ja kui miskit apetiitset silma hakkab, siis kirjutada mulle meeldib ja pikad sügisõhtud saavad kribades sisustatud. Kellegagi kohtumise mõtteid mul polnud ning sügavamate suhete loomine taolisel kujul oli välistatud, olgugi, et ma vallaline.

Paari päeva pärast oli mu kontole kogunenud vastassugupoolelt like'e enam kui 50 ja ega ma osanudki nendega kohe midagi peale hakata, kuni sõbranna külla tuli ja koos naeru kõkutades menüü üle vaatasime. Kirjutama hakkasin esialgu vist kolme tüübiga ja ühega neist sujus jutt eriti ladusalt, nimetame teda edaspidi Eerikuks.

Rääkisime hobidest, eluseikadest, päevasündmustest jne, jne. Eerik paistis igati aktiivne, arukas, humoorikas ja oskas olla armas. Ühel hetkel vahetasime telefoninumbreid ning suhtlus jätkus ka kõnesid tehes. Huvitavaks tegi Eeriku see, et tal oli palju erinevaid huvisid, milles ta ka jutu järgi aktiivselt osales  – bowling, paintball, karate, rattasõit, ujumine, näitlemine ning lisaks põhitööle tegutses ta ka massöörina. Teemad, millest ta rääkida ei soovinud ja jutt tantsuks ümber palava pudru kiskus,  olid tema pärisnimi ja põhitöökoht. Arvasin, et mis seal ikka, väike salapära ei tee paha ja hoidsin ka enda spetsialiteedi osas huvi üleval.

Nädalad möödusid ja mulle endalegi märkamatult olid liblikad mu kõhtu pugenud ning tegid seal täistiire. Hakkasin ootama õhtuid, et saaksin juba Eerikult sõnumi, milles ta reeglina soovis: «Head ööd»; uinusin teadmises, et hommikul ärgates ootab mind sõnum: «Tere hommikust, ilusat päeva!» vms. Oh, milline imeline tunne ja teadmine, et keegi kuskil mõtleb su peale!

Kokkusaamise ettepanekuid oli Eerik selle aja jooksul teinud pidevalt, mina leidsin aga alati põhjuse, miks see mulle ei sobi, kuni liblikad mu otsusekindluse ümber lükkasid ja kohtumise kuupäeva Eerikuga kokku leppisime. Sõit Lõuna-Eestist Tallinnasse tundus kui paarikümne meetri kaugusele naabrinaise juurde sauna minek – lihtne ja lahe.

Päev enne kohtumist vahetasime traditsioonilisi viisakusi, kuni jutt läks selleni, et kuidas me üksteist ära tunneme. Küsimus, kas ma näen ikka välja selline nagu piltidel, oli minu jaoks huumor ja samaga sel hetkel ka vastatud sai: «Tõsi ta on, et pildid natuke ikka petavad ja oma 160 cm pikkuse puhul ei ole mul taevani ulatuvaid jalgu, puuduvad kunstküüned, silikoonrinnad, ripsme- ja juuksepikendused». Enda arvates vastasin ausalt ja vaimukalt, aga Eerikul tõmbas jutu koomale ja olemise jahedaks. Järgnes küsimus: «Kehakaal?»

Kuna mu kaal oli tõesti viimase aastaga tõusnud, siis võttis see küsimus ka minul jalad nõrgaks, sest kuidas ma kohtun nii musterinimesega, kui mul on ideaalkaalust mitu kilo üle. Samas, WTF!? Sa oled näinud mu pilti, rääkinud minuga telefonis ja sa küsid, mis on mu kehakaal!? Mis see loeb, mida see näitab? Sel hetkel tundsin, et olen tupepõhjani solvunud!

Lahkusin vestlusest ja suundusin poodi. Õhtuks tellisin seltsi sõbranna kellega menetlesime juhtunut ning valuvaigistamise eesmärgil sai manustatud mõned Proseccod per nägu. Kuna suhtlusportaalist olin ma välja loginud ja sõnumeid ei näinud, ei lugenud, helistas Eerik ja uuris, kuhu ma kadunud olen ning kas me näeme homme, et temal on ette valmistatud terve ekskursioon vanalinnas ja kohvi joomine tema juures korteris jne.

Proseccost hoogu saanuna ladusin ette kõik, mis ma arvan meestest, kes hindavad naisi nende kaalunumbri järgi – et ma ise olen haiguse tõttu tüsedam olnud, aga sellest välja tulnud; et mu ema oli ümarat kasvu, kuid kõige soojem, lahkem, targem ja vaimukam naine ning kõik mu tuttavad olid temast vaimustuses; et tunnen naisi, kes vaatamata oma korpulentsusele on tegijad tööl, šarmantsed ja säravad isiksused; et olen peoseltskonnas kohanud naisi, kes vaatamata XXL vöö- ja puusaümbermõõdule teevad oma plastilisuse ja seksikusega silmad ette endast kümme kilo ja kümme aastat noorematele; et minu arvates on olemas see, mis teeb naistest ja ka meestest terviku koos nende kilode, st visuaali, vaimsuse ning kõige muuga, see seletamatu miski – karisma.

Ehh, kuidas mind torkis ja kuidas mina, alati vaoshoitud ja pigem sõnasõdades oma arvamust tasakaalukalt esitlev, telefonis Eerikule valjult vastu räuskasin. Oma kaaluküsimuse selgituseks ütles Eerik, et tal on kogemus, kus deidile saabus pildile mittevastav, priske tots. Nojah, midaiganes, selleks hetkeks oli mu alkostaadium selline, et ennast tundes oli selge, minust homme nii pika maa sõitjat pole.

Järgmine päev möödus serviti voodis olles ja pohmelusest pead kahe kaega kinni hoides. Proovisin küll Eerikule sõnumeid saata ja suhtluses positiivset joont hoida, aga vastused jäid mittemidagiütlevaks, napiks. Ja siis ta kadus! Konto kustutatud, sõnumid läinud, telefon väljas. Nagu kummitused, millistest hiljem lugenud olen, aga varsemalt kokku puutunud polnud. Kahjutunne, enese süüdistamine teise inimese seisukohtade mittemõistmises, südamevalu, igatsus «head ööd» sõnumite järele jpt on märksõnad tunnetest, mis mind tol ajahetkel valdasid.

Otsida ei osanud ma teda kusagilt, sest nime ja töökohta ma ju ei teadnud ja nii ma mõneks ajaks teki üle pea ennast kerra tõmbasin, lootes, et teineteisest möödarääkimine ja sellest  tekkinud konflikt ajapikku hääbub ning Eerik uuesti ühendust võtab.

Aeg möödus, aga loodetud kontakteerumist ei tulnud. Ühel päeval sähvatas, et googeldaks telefoninumbrit... Sa püha püss, mis andmeid sealt tuli! Telefoninumber, millelt Eerik kõnesid tegi, figureeris kõikvõimalikes seksiportaalides ning numbrilt sai tellida erootilist massaaži. Nimi ja vanus olid kuulutustes küll muudetud, kuid jah, massaažijutt kerkis aeg-ajalt esile ka  meie vestlustes ja meelitas ta sellega mindki, küll ilma erootikat mainimata, aga sellegipoolest oli tema käekiri neis kuulutustes tarvilikul määral äratuntav.

Hetkega muutus meie suhtluse jooksul kuuldud Eeriku arukas jutt minu jaoks libedaks manipuleerimiseks, mida ta ilmselgelt paljude naiste peal praktiseerinud oli. Taipasin, et minu sinisilmsust on ära kasutatud, mind on lollitatud ja kes teab, mis oleks võinud juhtuda, kui oleksime kohtunud. Usk, et pakkusin Eerikule vestluskaaslasena intellektuaalset pinevust, veetlesin oma olemusega ja et see inimene soovis tõelist suhet, varises tolmuks.

Sain sellest juhtumist kerge trauma, kogemuse ja õppetunni ning rohkem pole suhtlusportaalidesse oma nina toppinud. Olen tänulik oma intuitsioonile ja vigadele – lisakilodele ja lollile harjumusele haarata alkoholist valuvaigisti järele, mis kõik lõppkokkuvõttes päästsid mind kahtlase tegelease ja suurema trauma eest. Usun, et kuskil on keegi – aus ja usaldusväärne, kes näeb tervikut ja ei hooli vaid kilodest, on minu vääriline ja ükskord me kohtume niikuinii, sest juhuseid pole olemas ja kõik läheb nii nagu minema peab. Lihtsalt enne õiget aega ja õiget inimest peab omandama teatud õppetunnid ja armastama ennast just sellisena nagu oled. 

Usku endasesse ning kergust ja kevadet südamesse, Naised!

Kirjuta meile oma lugu aadressil sobranna@postimees.ee, pane märksõnaks «Hingelt ära» ja iga avaldatud loo eest maksame honorari 30 eurot kätte.

Loe ka neid

Tagasi üles