Ma olen varem rääkinud, et väike rutiin ja korrapära on elus vajalikud. Oma rituaalid ja teatud kindlad tegevused argipäevas muudavad elu ka lihtsamaks.
Loore Linnu elu mängureeglid. Mida teha, et elu pikali ei murraks?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näiteks tean kõrges eas vanureid, kes peavad üksi toime tulema, nemad oskavad väga hästi oma päeva ära täita, neil on oma kindlad tegevused, säästlik rutiin. Mingis vanuses ei olegi nii väga enam tähtis, kas oled paindlik või mitte, lihtsalt elu tuleb ära elada. Targad vanurid teavad seda. Pealegi igaühel ei õnnestugi üldse väga vanaks saada. Aga kehtima jääb ikkagi mõte, et avatud olek aitab kaasa, et elada elu rõõmsal meelel ja õnnelikult. (Ei pea ootama vanadust, mõtle selle üle juba täna!)
Sest kui mõtlemine muutub jäigaks ja paindumatuks, siis elu ainult «toimubki», mitte midagi uut ei juhtu, midagi ei muutu. Nii kuni surmani. Kuid veel ei ole hilja muuta mõtlemist ka selles suunas, et alati saab midagi muuta, olla vähem jäik. Muuta mõtlemist – seda ei saa teha keegi teine sinu eest.
Jäiga mõtlemise näide: kõik on lollid, mina tean!
Olete küll kohanud neid inimesi, kes teavad kõiki vastuseid, kellel on kõik reeglite järgi paigas. Nad on ennast lahterdanud teatud inimeste hulka ja on uhked oma arvamuste ja veendumuste üle. Kes meist poleks kohanud pealtnäha malbet aga sügavate veendumustega inimest, kelle hinnangud on purustavad. Mõned näited: «Ma ei käi selliste inimestega läbi»või «Kõik on lollid»ja nii edasi. Teate küll?
Sageli nende oma elu ongi kas väga hästi korraldatud või vastupidi, kõik justkui logiseb. Aga neid lööb rivist välja iga ootamatus, mis elus ette tulla võib. Ja tulemata need ei jää.
Elu kui võimalus seiklusteks
Elu ei tohiks võtta kui pidevat vaenlase rünnakut, midagi, mis «tuleb ära teha», või nagu mõtleks «tuleb ju ära elada», vaid kui väljakutset ja rahuldust pakkuvat ja õnnestavat võimalust. Kui oled paindlik, on su elu tore ja lõbus, kui oled jäik, saab elu sind igal hetkel pikali lükata.
Oleks ju tore, kui elu pakuks võimalikult palju ja iga päev tooks mõne üllatuse. See saab võimalik olla vaid siis, kui inimene on avatud erinevatele võimalustele, mõtleb vabalt ja paindlikult, on avatud uuele. Iga päev peab ju olema valmis ka jooksma, kui algab torm, ja see võib alata iga kell (muidugi ainult siis, kui sa selleks valmis ei ole). Kui inimene käitub ja mõtleb väga reeglipäraselt, on teda ka kergem kursilt maha võtta. Sest ta pole valmis painduma üheski suunas.
Paindlik mõtlemine ja võitluskunstid
Minu jaoks sarnaneb paindlik mõtlemine natuke võitluskunstidele – see tähendab valmisolekut kõrvale põigata, tagasi tõmmata, vastast ootamatu löögiga üllatada, kaasa mängida, partneri kavatsusi lugeda, neid ennetada. Mõtlemine, mille üle toimub kontroll, peaks olema sama paindlik nagu võitluskunstides võitja oma. Siis ei teki olukordi, kus alla jääd, sest ei osanud õigel ajal reageerida.
Tee midagi teistmoodi, proovi ja katseta uut
Kõigile meeldib tegelikult korrapära, kõik langevad mingil ajal rutiini ja toimivad autopiloodil. Meeldib tellida ühte ajalehte ja vaadata üht tüüpi seriaale, süüa enam-vähem samu toite, sõita sama teed tööle ja tagasi, kanda sama tüüpi riideid. See kõik on väga tore. Need on pidepunktid.
Kuid samas ei tohiks jätta end täiesti ilma võimalusest midagi oma elus ise muuta, teha midagi teisiti, mõelda välja midagi uut. Tasuks jätta end avatuks võimalusele, kui see peaks ootamatult tekkima. Ükskõik mis, kas uus asi, mida proovida, maitse, mida maitsta, töö, mida õppida, raamat, mida lugeda, väljakutse, mis tundub keeruline, ootamatu ja üliraske. Pakkumine, mis ahvatleb, aga tundub võimatu – kuidas ma saan? Kui see käes on, siis selgub, kuidas. Ja kui olla avatud meelega, siis ikkagi alati saab, sest elu alati jaatab seda, mida tegema asud, kui palud, et õnnestuks.
Võta elu kui seikluste jada
Minu meelest väärib omaenese elu kergemat ja helgemat kohtlemist. See on lõppude lõpuks ainult üks kord käes. Miks mitte võtta seda nagu seikluste jada. Iga seiklus annab võimaluse midagi õppida, midagi avastada. Nii nagu reisimine avardab silmaringi, annab uue vaatenurga nii mõnelegi asjale ja tutvustab sulle eelkõige...sind ennast. Uus kogemus on igat sellele raisatud tundi ja raha väärt.
Uks olgu kogu aeg avatud, maailm on ju lahti. Väljakutsed, mis ette antakse, tuleks alati vastu võtta, vaadata, mis saama hakkab, see, kuidas toime tulla, selgub küll tegelikult alles asjade käigus,aga kui sa tead seda, oled paljuks valmis. Ja kui mõelda, et iga seiklus saab ju ka läbi, miski ei jää igavesti kestma, alati on võimalik oma rutiinsesse ellu tagasi pöörduda, kapslisse sulguda. Keeldumine kõigest põnevast lihtsalt põhimõtte pärast nagu (mulle ei meeldi reisida) on minu meelest...kurb.
Ole teadlik, mis teed
Muidugi ei tähenda paindlik olemine pidevat seiklustes viibimist, kus ei olegi enam pidepunkte. Teadlik paindlikkus tähendab oskust ja tarkust otsustada, millele öelda «ei»ja millele«jaa», kaotamata iseennast, oma tugipunkte. Aga vahet teha sellel, mida ma vajan ja mida mitte, tuleb igaühel endal otsustada.
Mina valin paindlik olemise, sest elu on nii huvitav, ma tahan proovida kõike uut ja seigelda, kuni see võimalik on. Kuidas toimid sina?