Anni ja Tomi Rahula keeruline kunstviljastamisteekond: sellest ei julgeta rääkida, on piinlik

Dagmar Lamp
, Sõbranna.ee juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Pilgrim

Anni ja Tomi Rahula on otsustanud rääkida väga olulisel teemal, mis kahjuks on meie ühiskonnas aga sageli tabu – nimelt on olnud nende teekond lapsesaamiseni väga keeruline ja raske nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Nad said lapse kunstviljastamise teel.

Oma loo on Rahulad Piret Kooli abiga köitnud ka kaante vahele – raamatu «Tule meie juurde» on viljakas vestlus viljatuse teemal ning avalikuks saab seni hoolega varjatud lapsesaamise lugu.

Rahulate loost peegeldub tänaseks lapsevanemateks saanud abielupaari inimlik siirus ja avameelsus, kus endale hoitud mure on vabaks lastud.

«Selle raamatu esimesed intervjuud sündisid pisut enam kui kuu enne Rubi sündi – oli saabunud aeg ühele peatükile joon alla tõmmata,» räägib Anni Rahula. « Kõneldes mõistsin, kui enesesse peitu pugenud ma nendes aastaid kestnud muredes olin. Kuid sel olid omad põhjused, et meie enda vanemadki ei teadnud. Ent nagu me oleme Tomiga teineteisele alati kinnitanud: kõigel on oma aeg – kurvastamiseks, rõõmustamiseks, imedeks. Ka taoliste lugude rääkimiseks. Räägin nüüd oma loo, et minu saatusekaaslastel oleks pisutki tuge. Et antud teema poleks tabu ning kogu kunstviljastamise näiliselt kunstlik protsess oleks võõrale veidi arusaadavam.»

«Oluline on kunstliku viljastamise teemast kõnelda ka mehe seisukohalt,» rõhutab Tomi. «Me ei teadnud pikalt mootorrattaõnnetuse mõju isegi meie endi lapsesaamise teekonnale, aga see ei tähenda, et sarnaseid muresid ei oleks enda lähedastel ja täitsa võõrastel. Meie jaoks ei olnud taolist raamatut, mis kõneleks kogu selle protsessi valust, võimalustest, muredest ja normaalsusest. Aga kuhu jäävad isiklikud kogemused ja läbielamine? Neid ei saagi sulle ükski kõrvalseisja anda, ent omasuguste seltsi sa ei satu, sest keegi ei räägi. Sest ei tihka, isegi piinlik on. Nüüd tean, et ei ole vaja häbi tunda. Mehest ei saa ju seetõttu kehvem inimene. Laps on meie ihu ja veri. Katseklaasilaste ja viljatuse teemal peab saama rääkida.»

Rahulate lugu ei ole pelgalt kunstliku viljastamise lugu. See on eluraskustega toimetuleku ja endaks jäämise lugu. Kuidas elada nii, et sa ei kibestu? Kuidas leida siht, kui eluraskus ja saladusekoorem ning hingevalu su maha murrab? Kuidas hoida musta auku kukkudes armastust ja abielu? 

«Nii kurb! Nii positiivne! Nii eluline! Nii aus! Nii õnnelik!» tunnistas Anni, kui käsikirja esimest korda luges. Jah, nende kaante vahel on aus ja avameelne lugu, mis paneb kaasa mõtlema meist igaüht. Sest meil kõigil on elus taolisi hetki. Hetki, mil peame tegema valiku, kuidas edasi elada – endana ja kibestumata.

Raamatu «Tule meie juurde» esitlus toimub teisipäeval, 15. mail kell 17.30 Solarise Apollos. Teema üle arutlevad Anni ja Tomi Rahula, Piret Kooli, dr Kai Haldre. Vestlusringi juhib Anu Välba.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles