Sisuturundus

«Ma tunnen, et olemegi kõikvõimsad!»

Pildil (vasakult): Jelena, Žanna, Narva peretugevdusprogrammi koordinaator Irina Kisseljova, Svetlana, Julia.

FOTO: SOS Lasteküla

10 aastat on Narvas tegutsenud SOS Lasteküla peretugevdusprogramm, mille hingeks ja südameks on neli võimast ja isikupärast naist – Svetlana, Žanna, Jelena ja Julia. Nende suurim eesmärk on näidata keeruliste perede lastele, et kui ka oma vanemaid alati muuta ei õnnestu, saavad lapsed teha teistsuguseid valikuid. 800 lapse ja 300 pere jaoks on nad inimesed, kellele võlgnetakse oma teine elu.

      Žanna: Täna jõuavad hädas pered meie juurde juba iseseisvalt, ilma et neid keegi siia suunaks või saadaks. Meil on väike linn, info liigub suust suhu ning need, kes meilt abi saanud, teevad meile juba ise reklaami.
      Svetlana: Kui leping perega alla on kirjutatud, teeme esimese asjana riskide hindamise. Räägime perega südamest südamesse, siiralt ja keerutamata. Räägime väga valusatest asjadest ning ilustamata. Vahel koorime end hingeliselt täiesti paljaks, et teada saada, milline on selle pere seis. Tihti nutan perega koos, sageli räägin iseendast, oma varasematest kogemustest, sest tähtis on olla aus ning võtta ära pere hirm.
      Jelena: Meie töös kehtib väga oluline põhimõte – mitte kunagi ei tohi kedagi süüdistada, asjad on nii, nagu nad on ja see ongi meie stardipakuks. Oma hinge avamine ja pere vastu usalduse näitamine on väga tähtsad. Pere peab mõistma, et meie ei tee tema eest mitte midagi ära, vaid pakume võimalusi, kuidas ennast ise jalule aidata.
      Svetlana: Oluline, et pere teaks – kõigest võib ja tohib rääkida, õigeid sõnu ei pea otsima, distantsi meie vahel pole, muidu poleks suhtlemine siiras. Olen ise tuline tüüp ja minu jaoks pole probleem karm olla, me oleme peredega väga vabad – riidleme ja karjume, kui muudmoodi ei saa, justnagu oma ema või tütar või lähisugulane. Pere saab väga hästi aru, et see on vajalik nende enda jaoks, et nad end kokku võtaksid.  Kõige olulisemad on meie jaoks lapsed – ema ja isa kas tahavad abi vastu võtta või mitte, laste puhul me mingeid järeleandmisi ei tee. Lapsed peavad aru saama, et on võimalik sellest nõiaringist välja murda ning täisväärtuslikku elu elada. Isegi kui ema ja isa ei taha või ei suuda. Ja me murramegi.
      Töötasin perega, kus kasvab kaks poissi, suuremad lapsed on juba kodunt lahkunud. Ema on emotsionaalselt tasakaalutu, elukaaslastega pole vedanud, esimene ja teine abikaasa on surnud, vaimselt on emal väga raske, ei suuda laste eest hoolt kanda. Kui musta masendust peal pole, saab veel hakkama, muidu on perel väga keeruline. Muresid oli palju, kuid vanem poeg lõpetas tänu meie programmile 9. klassi ning õpib nüüd välismaal. Iga kord, kui koju tuleb, astub kindlasti ka meie juurest läbi ning on alati pisarateni liigutatud, et temast ja vennast on saanud inimesed, kes teavad, mida oma eluga peale hakata ning kes käivad ise kauge kaarega alkoholist mööda.
      Žanna: Mul oli üks 5-aastane tüdruk, kes ei rääkinud ainsatki sõna, ainult mõmises, meeletult kartis kõiki sotsiaalseid kontakte, ei julge mõeldagi, milliseid asju oli tüdruk läbi elanud või mida näinud. Suuremad lapsed elasid vanaema juures, väiksem veel kodus, isa tuli vanglast, ema muudkui sünnitas lapsi ja kukkus siis jooma, vanaema ei jõudnud kõikide laste eest enam hoolitseda.  Emalt taheti vanemlikud õigused ära võtta.  Nüüd, pikki aastaid hiljem käivad nad aeg-ajalt mul külas, joome kohvi, räägime juttu, aga elu on nüüdseks tundmatuseni muutunud – kõik lapsed elavad turvaliselt oma kodus, ema käib tööl, pere sisekliima on soe ja sõbralik. Vahel meenutame kaugeid aegu ning iga kord lähevad emal silmad märjaks: mis must oleks saanud, kui sind poleks olnud!
      Jelena: Mul oli paljulapseline pere, kus 5-aastane agressiivne poiss ei suutnud ennast talitseda, nii kui kellegi lähedale sattus, hakkas rusikatega peksma, tema käsi oli kogu aeg vaja kinni hoida, et ta teistele haiget ei teeks. Kogu pere kannatas isa tõttu emotsionaalse ja füüsilise vägivalla all, pere lapsed olid emotsionaalselt täiesti katki, neis pulbitses tohutu emotsionaalne raev kõikide neid ümbritsevate inimeste vastu. Nad ei olnud võimelised meie abigi kohe vastu võtma. Nüüd ütleb seesama poiss mulle «Tädi Leena, kas sa mäletad, kui ma veel kuri olin?» ja me kallistame ja naerame! Agressiivsushood on minevik ning koolis õpib peaaegu ainult viitele.
      Svetlana: Iga pere puhul töötame kogu võrgustikuga, mis meil üldse pakkuda on, sest perede riskitegurid on täiesti erinevad. Kõike ei peagi ise oskama, teeme tihedat koostööd teiste MTÜ-dega – HIV, narkoennetus, anonüümsed alkohoolikud. Kõik, kelle puhul tunneme, et nad saavad kaasa aidata pere tervenemisele. Aga isegi kui pere on teiste organisatsioonide «hoole all», hoiame nendega kogu aeg sidet, hindame olukorda ja vajadusel muudame ka oma plaane.
      Žanna: Iga n-ö tasuta asja eest, mida perele pakume, olgu selleks siis toidupakk või mõni muu materiaalne abi, peab pere ka midagi vastu andma. Näiteks oma aega ja tähelepanu. Perede aktiivne osalemine on väga oluline, sest vaid nii saab juurde uusi teadmisi, vajalikke kogemusi ning vahel ka südant kergendada teistele, kes samas olukorras.
      Julia: Lapsed tulevad tihti meie kontorisse ja ei tahagi enam ära minna. Mina juhendan siinset lasteklubi, mis käib koos üks kord nädalas. Koos meisterdades ja toimetades saab väga palju infot lapse kohta. Suunan lapsi konkreetsete küsimustega või teeme grupitöid teemal: «Milline on ideaalne isa», «Mida me armastame», «Mida kardame». Lasteklubi on tasuta ja siia võivad tulla kõik, kes soovivad. Lisaks probleemide tuvastamisele arendab käeline tegevus ka motoorikat ning väheoluline pole seegi, et lapsed saavad ennast olulistena tunda. Nii on juba mitmeid aastaid lasteklubi lapsed koos vanematega meisterdanud meie toetajatele ja koostööpartneritele jõulukaarte.
      Žanna: Vahel on mul tunne, et me oleme kõikvõimsad – täidame ükskõik milliseid dokumente, anname kasvatusalaseid soovitusi, teeme õpiabi, valime riideid ja mööblit, juhendame remonti tegema kui vaja. Multifunktsionaalsus ongi meie võtmesõnaks – pole asja, mida me kamba peale ei oskaks või siis leiame kellegi, kes teab.
      Jelena: Ümberlülitumisoskus on meie töös ka väga oluline – sekundiga pead oskama ennast ühelt perelt teisele ümber häälestada. Peresid, keda me korraga aitame, on ju palju.
      Svetlana: Me kõik armastame oma tööd väga, aga et seda rõõmu ja rahulolutundega teha, on vaja end aeg-ajalt ka maandada ja laadida. Seda oskame me samuti hästi teha. Lubame endile vahel lausa lapsikud olla – ujutame jõekäärus koos paberlaevukesi, joome lastešampust või lihtsalt huilgame kõik koos rõõmust, kui on põhjust! Vahel lähen koju ja ütlen pojale: «Täna olen pahas tujus!» Poeg siis teeb mulle tassikese teed ja olengi juba saanud ennast laadida. Oleme käinud ka enesealalhoiukoolitustel, teinud töönõustamisi, sellest on väga palju abi. Saladusi pole meie vahel enam ammu.
      Jelena: Teeme väga palju asju peretugevdusprogrammi laste ja peredega koos – mängime bowling'ut ja mälumängu, mõni aeg tagasi õppisime meremeeste klubis, kuidas sõlmi teha, skautide laagris saime targemaks, kuidas metsas eimillestki putru keeta. Tihti külastame muuseume. Neile üritustele kutsume alati meie programmi peresid kaasa.
      Žanna: Igaühel meist ongi oma isiklikud terapeudid – lapsed, lapselapsed, kassid-koerad, mehed. Olulised on ka hobid: Jelena on meil spordihull, Svetlana joonistab ülihästi, mulle meeldib tohutult kõikvõimalikke kunstilisi numbreid ja kostüüme välja mõelda. No juhuks, kui on vaja kuskil esineda. See on ka väga teraapiline tegevus.
      Svetlana: Aga kõige tähtsam on see, et me oleme nagu pere – üks suur ja kokkuhoidev mesilastaru, keda on väga palju – lisaks meile ja meie endi peredele kuuluvad siia ka kõik need suured ja väikesed, keda me kümne aasta jooksul oleme suutnud kas elule tagasi võita või aidata oma elus inventuuri teha. Ma ei julgegi öelda, kui paljud meid oma teiseks emaks kutsuvad! See on usaldus kogu eluks.

Iga laps peab kasvama oma kodus oma emme ja issiga!

SOS Lasteküla peretugevdusprogramm aitab peredel kokku jääda. Keerulisse olukorda sattunud perede õigeaegne märkamine ja toetamine tähendab seda, et lapsed ei pea üles kasvama lastekülas, vaid neil on hea olla oma kodus oma ema ja isaga. SOS Lasteküla perede tugitöötajad ehk usaldusisikud suudavad aidata neid peresid, kelle väärikale toimetulekule on teised juba käega löönud ning panna nende perede lapsed uskuma, et ema ja isa armastavad tead väga. Peretugevdusprogrammi finantseeritakse vaid lahkete inimeste annetustest, riik sellist ennetustegevust ei rahasta. 

Anname koos neile peredele tagasi armastuse elu vastu! www.sos-lastekyla.ee

    Loe ka neid

    Tagasi üles