Lastel on kodus turvaline olla, nende tervis on kontrolli all ning õppeedukus normaalne. Ema ei tarvita alkoholi ning näeb koos isaga vaeva, et pere murekoorem väheneks. Tundub täiesti tavaline pere? Kuidas võtta – aasta ja 10 kuud tagasi ähvardas seda peret reaalne laste äravõtmise oht.
Lähedaste jaks saab otsa
Suures linnas elava kaheksalapselise pere probleemid algasid juba mitmeid aastaid tagasi. Kogu oma jõu ja energiaga püüdis peret mustast august välja aidata pereema õde. Kodune ebaterve õhustik mõjus lastele väga rusuvalt, kuhjunud pingeid elati välja nende peal ning laste tervisele ning kooliskäimisele ei pööratud mingit tähelepanu. Mida aeg edasi, seda suuremaks pere mured muutusid, laste tervis halvenes hoolimatuse tagajärjel märgatavalt. Viimase õlekõrrena otsustas õde otsida abi SOS Lasteküla peretugevdusprogrammist.
Abi vastuvõtmine on vabatahtlik
Õnneks oli pereemal nii palju mõistust, et ta nõustus alla kirjutama lepingule, mis on eelduseks, et pere programmi vastu võetakse. Programmis osalemine on alati vabatahtlik ning lepingu osapooli kolm – pere esindaja, lastekaitsetöötaja ning SOS Lasteküla perede tugitöötaja ehk lihtsamalt öeldes usaldusisik. Leping on vajalik selleks, et pere programmis osalemist tõsiselt võtaks ning vähemalt minimaalse aja – kuus kuud programmis suudaks püsida.
Kui usaldusisik Maria esimest korda üle pere ukseläve astus, valitses seal täielik kaos – elamistingimused olid kohutavad, pere ei osanud hoida minimaalsetki korda ega puhtust. Lisaks alkoholiprobleemidega emale ja rasket haigust põdenud isale elasid korteris kolm lasteaiaealist last ning viis koolilast. Suuremad lapsed elasid suure osa ajast õpilaskodus. Lisaks olid lastel tõsised terviseprobleemid, mida ema ja isa ei olnud märganud.
Usaldusisik – sild laste ja vanemate vahel
«Perega saavutasin usaldusliku kontakti üsna kiiresti,» meenutab Maria. «Esimesed kuud kulusid peamiselt sellele, et kuulasin kõikide muresid ja probleeme, üritasin nende jaoks lihtsalt olemas olla ning ennast kõigiga jagada. Pereemal puudus laste silmis igasugune usaldus.»
Marial oli õnne, sest pereema oli tegelikult väga varmas abi vastu võtma ning mõistis oma pere probleeme pareminigi kui esmapilgul arvata võis. Ju siis tuli abi Maria näol just õigel ajal. Ka valed, mida algul üritati rääkida, tulid ajapikku ilmsiks ja pere sai aru, et neid tõepoolest tahetakse aidata ning iga pisimagi info varjamine või moonutamine võib pere taas allakäiguteele tõugata.
«Algus oli raske,» meenutab Maria. «Korraldasime perekoosolekuid, kus kõik võisid välja öelda, mis neil südamel. Lapsed nägid elukorralduses suuri puudujääke ning see innustas ka pereema ja -isa muudatusi ellu viima ning aru saama, et kui nüüd ennast kokku võtta ei suudeta, ongi lõpp.»
Maria innustusel hakati kodus tasakesi remonditöödega tegelema – köögi seinas saadi suur auk kinni, seinad värviti üle, tubadesse pandi uus tapeet. Pereema nõustus minema alkoholiravile ning see näitas lastele, et ema on tõesti muutumas.
«Alustades oli mul kaks suurt eesmärki – et kõik lapsed käiksid koolis ja lasteaias ning saaksid õppimisega vähemalt rahuldavalt hakkama ning et kõikidel lastel oleks tervisekontrollid tehtud,» räägib Maria.
Usaldusisiku tähelepanelikkus viis pere vanima poja operatsioonile ning see tähendab, et õigel ajal jaole saadud terviseprobleem ei takista tal enam täisväärtuslikku elu elamast. Paranenud ning kontrolli alla on saadud ka pere ülejäänud laste tervisenäitajad.
Lapsed kolisid tagasi koju
«Perel on otsekui uus hingamine,» särab Maria. Kuna ema on suutnud end juba peaaegu aasta pudelist eemale hoida, kolisid ka suuremad lapsed koju tagasi ning käivad nüüd kodulähedases koolis. Pereisa vahetas töökohta, mis on logistiliselt sobivam ning ka tema tervis on paranenud. Pere on oma rahalised probleemid enam-vähem kontrolli alla saanud. Enam ei tundugi elu nii lootusetu ja mõttetu ning usk paremasse tulevikku on tagasi.
Hea meel on selle üle, et vanem poeg lõpetas edukalt põhikooli ning asus edasi õppima. Tänu paranenud tervisele on ta nüüd nii tragi, et suudab kooli kõrvalt ka tööl käia ning nii endale taskuraha teenida.
Töö perega pole aga kaugeltki lõppenud. Kuigi pere on teinud märkimisväärseid edusamme kõigest aasta ja kümne kuuga, käib igapäevane töö edasi.
Peret külastades tunneb Maria end iga kord väga hästi, sest nüüd teda juba oodatakse – tihti tahetakse lihtsalt rääkida, kuidas on läinud ja jagada oma emotsioone. Iga inimese jaoks on suurim tunnustus see, kui ta on väärtustatud, ära kuulatud ning tähele pandud – siis on nad võimelised ka iseennast ületama.
----------------------------------------------------------------------------------------------------------
Eesti esimese integreeritud lasteküla pidulik avatseremoonia toimus 27. märtsil.
Kohtla-Järve lasteküla sai alguse 2015. aastal, mil kohaliku omavalitsusega sõlmiti koostööleping, mille eesmärk oli reorganiseerida üks Eesti viimastest suurematest lastekodudest.
Integreeritud lasteküla tähendab seda, et lasteküla pered elavad Kohtla-Järve erinevates piirkondades ning pole mingil viisil äratuntavad. Pere jaoks tähendab see täielikku privaatsust. Ollaksegi tavaline perekond, kus ema ja isa ei ole lihtsalt laste bioloogilised vanemad.
«Juba mitmeid aastaid tagasi soovis 23-aastase kogemusega SOS Lasteküla muuta laste ja perede elu veel paremaks ning lapsekesksemaks. Kuigi pered on igas lastekülas hoitud ja elavad igati täisväärtuslikku elu, tundus ikka, et kindlasti saab veel paremaid tingimusi pakkuda, suurendada perede privaatsust ning võimaldada veel suuremat iseseisvust,» ütles SOS Lasteküla tegevdirektor Margus Oro.
Kui Kohtla-Järve kohalik omavalitsus sooviga reorganiseerida Eesti üht viimastest suurematest lastekodudest SOS Lasteküla poole pöördus, oli kohe algusest peale selge, et eraldi maja lastekülale ehitama ei hakata. «Eesmärk oli leida kohalikus kogukonnas elamispinnad, mida saaks SOS Lasteküla kas osta või kohalik omavalitsus meile kasutamiseks anda,» ütles Kohtla-Järve lasteküla juht Kadri-Ann Mänd. Sobivad elamispinnad leiti ning asuti heade toetajate ning annetajate abil remontima. Samal ajal koolitati perevanemaid.
Eestis tegutseb viis SOS lasteküla, mis asuvad Kohtla-Järvel, Juurus, Narva-Jõesuus, Põltsamaal ja Keilas.
