Naine tunnistab: noorena hävitasin pildid, millel end märkasin

FOTO: Aleksei Ivanov / PantherMedia / Aleksei Ivanov/Scanpix

Margareti lugejamängus kirjutab Kristina meile, milline on tema suhe oma kehaga.

Väikesest peale olen ma olnud ikka selline matsakas maatüdruk. Ilu osa enda juures ei osanud ma küll kuskilt märgata, kuid elasin ikka. Kadestasin ikka salamisi klassikaaslaste võrratuid jalgu, saledat olemust, kuid siiski polnud ma piisavalt tugev, et ise end sama võrratuks treenida ning toitumisega ennast parandada. Eks ikka, natuke püüdsin ka ja tsipake see aitas, kuid minu keha omapära, suured puusad ja nö raskemad jalad on ikka jätkuvalt minu eripära.

Aja möödudes mõistsin aina enam, et siiski vaid minus endas peitub see võimalik võrratus – minu arusaamas, tegevuses, toitumises, naerus ja soovides, et kas ma olen rahul endaga või olen rahutu hing laisa olemusega.

Oli perioode, mil minu temperamentne ja emotsionaalne karakter aitasid mitmeti kaasa salenemisele ning samas ka tagasi kurvikate kurvideni, kuid minu üllatuseks, mõlemas variatsioonis olin ma märgatud positiivses võtmes. Avastades, et vaatamata minu kaalunumbrile või kumerustele, olin ma inimestele enese ümber täiesti aktsepteeritav - lõbus, vahel ülemeelikult vallatu, või liigselt kontrolliv ning koordineeriv, kuid oluline inimene meeskonnas, ühiskonnas ja perele.

Seisin ühel hetkel peegli ees ning see avastus pani mind naeratama. Vaatamata sellele, et noorena end märgates piltidel, need hävitasin, sest tundsin end mitte sobivat sellesse hetke, siis nüüd naudin, et olen just selline mõnusate pehmete ja märgatavate kurvidega naine.

Kas ma olen oma kehaga teinud rahu – osaliselt jah või isegi enamjaolt, kuid ma siiski mõistan, et ka liigne enesearmastus on halb, mis tähendab, et tööd oma armastatud kehaga on, sest konstruktiivne kriitika minu kurvide osas minu enese poolt saadab mindi ikka iga päev.

Olen rahul ja ärkvel. Tähendab – olen naine.

Tagasi üles