Naise ülestunnistus: ma ei tahagi kunagi tööle minna, aga kodukana ma ka ei ole

Linda Pärn
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Anna Omelchenko / PantherMedia / Scanpix

«Olen 31-aastane ja sügisel sünnib meie perre juba kolmas laps. Pere on mul imeline ning me abikaasaga oleme isegi juba selle ära otsustanud, et kolmas laps ei jää meil viimaseks. See, mis mind vaevab, puudutab tegelikult ainult mind,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Pärast 5 aastat kõrghariduse omandamist sain ma esimese lapse, paar aastat hiljem teise ja nüüd varsti kolmanda. Asi ongi nii läinud, et kõik kolm last on tulnud päris lühikeste vahedega ja ma pole vahepeal kodust välja (tööle) saanud. Nüüd lisandub siia veel kolmanda lapse esimesed eluaastad ja arvatavasti siis hiljem ka neljanda.

Ehk te ei mõista mu muret, kui ma nüüd ütlen, et mulle meeldib kodus olla ja ma ei tahagi tööle minna. Muidugi ei ole see probleem, kui ma ise tööle ei kipu ja tunnen end kodus hästi, aga meie ühiskonnas on see ju peaaegu reegel, et naine peab karjääri tegema ja need, kes on kodus, on kodukanad. Aga ma ei tunne end kodukanana. Ma tunnen, et ma olen ise ka olemas, mitte ei teeninda ainult meest ja lapsi.

Ma kujutan ette, kuidas ma mitme aasta pärast saadan lapsed kooli ja mehe tööle ning lähen siis ise oma kohvitassiga verandale raamatut lugema. Ma väärtustan väga haridust ja mulle meeldiks lugeda tarku raamatuid, avastada uut muusikat, vaadata filme. Loomulikult käia perega väljas, kinos, teatris, reisimas, ja kindlasti ka trennis. Aga ma tunnen, et kui ma läheksin tööle, siis raiskaksin ma nagu pool oma elu ära.

Ütlen ausalt, et ma ei tea siiamaani, mis tööd ma teha tahan. Olen selline romantik ja unistaja ja ei kujuta ette, kui peaksin kuskil kontoris töötama. Nimetan siinkohal ka, et mul on magistrikraad filosoofias. Õppisin seda pigem omaenda huvi tõttu kui selleks, et hakata midagi kirjutama või filosoofiks. Ja nüüd mul nagu polekski mingit tööd teha.

Toonitan, et ma tunnengi, et ma ei taha minna tööle. Aga mind hirmutab just ühiskonna ja mu enda lähikonna reaktsioon. Juba nüüd, pärast kahte last, küsiti imestusega, et miks me kohe kolmanda saame, miks ma vahepeal tööle ei ole läinud. Nüüd ka sõbrannad meenutavad, et nüüd kui kolmas laps saab kolmeseks, olen ma juba 34 ja kes alles siis oma karjääriga alustab! Aga mina tunnen, et ma läheksin küll hea meelega end kursustele arendama (kodust välja), aga ma ei taha minna tööle.

Paljudes riikides on see normaalne, et ema on lastega kodus. Meil aga peetakse selliseid emasid pigem rumalateks ja see on solvav. Tunnen end haritud ja moraalse inimesena ja sellepärast kardangi kõigi reaktsiooni sellele, kui teatan lõpuks, et ma ei lähegi tööle. Siis ju arvatakse, et ju ma olen rumal ja midagi ei oska, sellepärast ka tööd ei leia.

Lisan ka selle märkuse, et kui meie pere majanduslik olukord seda vajaks, siis loomulikult peaksin ka mina tööle minema, kuid õnneks suudab mu mees oma peret väga hästi ülal pidada.

Me ei ole abikaasaga sellel teemal otseselt rääkinud, aga ta pole ka ise küsinud,  millal ma nüüd tööle lähen. Me ju planeerime juba ka neljandat last, seega ta teab, et olen veel päris pikka aega kodus. Ma ei teagi, mida ma teilt vastuseks ootan. Ehk ütlete lihtsalt, et ka kodune naine on väärtuslik.»

Vastab psühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja Maarika Lember:

«Minul isiklikult on hea meel lugeda, et hindate ennast sellisena nagu olete ning oskate hinnata ja väärtustada oma praegust elu. Seda n-ö avaliku arvamuse kiuste. Tavapärasem on see, et allutakse avalikule arvamusele, surutakse alla iseenda tavapärasest erinevad küljed või räägitakse ennast ümber ja tehakse asju, mis on «normaalsed», kuid rahuldust ei paku. Sellest saab pidev pingete allikas, mis ühel päeval (võib-olla paljude aastate pärast) avaldub hoopis teises valdkonnas nagu vulkaanipurse. Seega ma leian, et kui te teate hästi oma soove ja vajadusi, olete kontaktis oma tunnetega, siis nendele vastavalt käituda on väga tervislik.

Kahtlemata tuleb teatud määral arvestada ka oma keskkonnaga ehk ennekõike oma perega ja tasakaalustada kõigi vajadused. Hetkel tundub, et teie kodusolek on rahuldust pakkuv ka teie abikaasale ja lastele. See, mida teised teie elust arvavad, on juba n-ö nende probleem. Ehk ongi neil vaja kuulda seda, kui ehe ja väärtuslik on teie elu sellisena, nagu ta hetkel on? Kui see siiski teile korda läheb ja tekitab kripeldust või süütundeid, siis tasub vaadata veelgi sügavamale enda sisse. Kas on kuskil siiski mingi hirm või segadus, mis on seotud töö leidmise ja tegemisega? Miks teiste arvamus teile korda läheb? 

Kuigi teil on selge arusaam oma soovidest, võib enesekindlus olla habras ning avaliku arvamuse surve tugev. Ehk aitab teie enesekindlust suurendada see, kui selle teema abikaasaga jutuks võtate ja tema toetust tajute.

Sõbrannadega oleks samuti hea selle teemaga sügavamale minna, et nende seisukohast paremini aru saada ja ennekõike enda nägemust jagada. Selleks on muidugi vaja tubli törts enesekindlust. Hea viis on peegeldada neile tagasi seda, mida nad on öelnud. Näiteks: «Kes siis 34-aastaselt karjääriga alustab!» Peegeldus: «Sulle tundub, et selles vanuses on lootusetu karjääriga alustada?» Selle peale ta selgitab oma mõtteid täpsemalt ning hiljem on teil omalt poolt lihtsam omi mõtteid selgitada.

Julgust ja kindlameelsust oma tee käimisel!»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles