Naise pihtimus: väga raske on anorektiku väärastunud kehapildist lahti lasta

FOTO: Piotr Marcinski / PantherMedia / Piotr Marcinski/Scanpix

Olin ülekaaluline, anorektik, «trennihull» ja dieeditaja. Nõnda alustab oma pihtimust Margareti lugejamängus lugeja Nora.

Minu probleemid kehaga said alguse põhikoolist. Kooli ajal ei käinud ma kuni gümnaasiumini mitte kusagil trennis ega osalenud kehalise kasvatuse tundides, sest kerge jooks kutsus esile astma vallandumise: vilistav hingamine, jõuetus ja nõrkus. Põhikooli lõpuklasside ajaks oli saadaval juba paremad ravimid. Siis hakkasin ka kehalise kasvatuse tundides osalema, kuid mul polnud õrna aimugi korvpalli mängureeglitest. Pärast seda, kui olin löönud palli oma meeskonna korvi, sain kommentaari, et olen suur ja paks ning peaksin kaalust alla võtma ja mängima õppima. Kaalusin siis 60 kilo ringis. Minu teksapüksid vajasid sageli välja vahetamist, sest need olid reite vahelt pidevalt katki. Olin ülekaaluline.

Kuuendas klassis alguse saanud ebamugavustunne oma keha pärast süvenes. Seitsmendas klassis hakkasin söögikoguseid vähendama ja magustoitu ei söönud üldse. Kaheksandat klassi alustasin juba uues koolis. Juhtus aga nii, et suvel olin kaalust palju kaotanud. Olin söömisest peaaegu loobunud. Minust oli anorektik kujunenud. Kaal oli langenud 40 kilogrammini. Olin saavutanud enda arvates soovitud ideaalse, supermodelli kehakaalu! Eelnevate klassikaaslaste kommentaarid minu keharaskuse kohta olid märki tabanud. Olingi kaalust alla võtnud!

Nii sai alguse minu elu lõputu võitlus söömise, kehalise koormuse, enesehinnangu ja üldise murega oma välimuse pärast. Peale seda, kui olin oma kehakaalu jälle normi saanud ja menstruatsioon beebipillide kasutamise abil taastunud, hakkasin rohkem spordi vastu huvi tundma. Hakkasin oma toas võimlema, sõin pigem vähem kui rohkem ja vaatasin, millise kvaliteediga söök on.

Olen olnud kalorite lugeja, veregrupi dieedil, taimetoitlane ja tortide-kookide vastane. Neist viimane oli sünnipäevapidudel täielik piin. Kui teised sõid kooki, ajasin mina kandikult viinamarju taga ja sõin võimalikult vähe, sest teadupärast on sünnipäevaroad enamjaolt kõik väga energiarikkad. Sünnipäevalt koju jõudes käis pea vähesest söömisest ringi, jõudu polnud, energiast rääkimata. Kehtestasin reegli, et söön vaid kolm korda päevas. Mõnikord näis nagu oleksin pudrudieedil: hommikul puder, õhtul puder ja lõuna oli siis nö «vabakava», päeva ainuke toidukord, kus sain endale midagi muud lubada.

Elu oli üksluine. Õpingud, enesehaletsus, toidu kvaliteeti süüvimine. Lugesin kaloreid. Oli aegu, kus lugesin, kuidas tervislikumalt toituda ja jälgisin neid ideid. Tegin magusa koogi asemel porgandiga karaskit või äärmisel juhul kaerahelbe pätse minimaalsete koostisosadega ja sõin puuvilju.

Treeningute võlu ja valu

Teine muutus tuli minu söögi ja liikumise harjumusse omaette kolides. Algul jätkasin nn «pudrudieeti», siis kolis minu juurde õde, kes oli siin linnas tööd leidnud. Mingil hetkel hakkas puder ära tüütama ja läksin üle müslidele. Tollal oli minu kehakaal 54 kilo ringis.

Siis tundsin, et kõik ilusad kooliõed käivad trennis. Nägin neid tihti, spordikott üle õla, spordiklubi poole sammumas. Teadsin spordiklubi asukohta, kuid minu vanematel oli arusaam, et jõusaal on mõttetu: miks maksta raha enda koormamise eest, kui sul on võimalik väljas jalutada ja ise toas harjutusi teha?

Kui hakkasin rohkem teenima ja õe pärast polnud võimalust toas enam võimelda, võtsin südame rindu ja läksin treeningklubisse. Oijah, algus oli ikka paganama raske! Tihtilugu lõppes trenn nii, et olin näost punane kui peet, üleni higine ja kurnatud. Nõme oli aga see, et trenni jõudmine võttis nii palju vaba aega ja raha. Sageli ei jõudnudki bussi ära oodata ja tulin väsinult jalgsi koju.

Siis aga avati minu elukohast üle tee spordiklubi. Oh seda rõõmu! See oli odavam ja iga uus asi oli põnev. Algul käisin rühmatreeningutes, sain juba tugevamaks. Aeg-ajalt sain mahti ka hommikustes joogatundides käia. Teaduspärast on hommikustes treeningtundides vähem inimesi. Paaril korral juhtus nii, et kaastreenijaid polnudki ja olin ainuke trenni ootav huviline. Siis viisid treenerid mind jõusaali ja näitasid kätte masinad ja õpetasid neid kasutama. Sellegipoolest olin võtnud suuna pigem õhtustele treeningutele. Kaal langes 53 kiloni. Olin rahul.

Seejärel muutus treeningplaan totaalselt. Kadusid ära minu lemmiktreenerid ja treeningud. Kuulsin treeningkaaslasi rääkimas, et inimesi on rühmatreeningutesse nii väheseks jäänud ja varsti polegi muud kui jõusaal. Kuulsin inimesi personaaltreeningutest ja ükshetk miski minu sees prõksatas ja nn «pirn lõi põlema»! Lähen ka jõusaali, vot!

Kindlat kava mul polnud, kuid otsustasin pihta hakata masinatest, mida mulle varem tutvustatud oli. Rassisin esimesel korral vist ca 20-30 min. Tunne, et sain hakkama, hakkas mind sinna üha tagasi kutsuma. Ajapikku  algne ebamugavus jõusaali musklis nn «kappide» ees hakkas taanduma. Siiski ei meeldi mulle siiani ja tekitab ebameeldivust rahvast täis jõusaal ja halb taustamuusika.

Hakkasin raskusi suurendama, jõusaalis oldud aega pikendama ja kaasjõusaallaste harjutusi salamahti omaks võtma. Eratreeneri palkamiseks minu piskust sissetulekust ei jagunud. Ajapikku sain tugevamaks. Treenitud lihased hakkasid välja paistma. Enesetunne paranes ja enesekindlus kasvas. Mäletan siiani neid esimeses spordiklubis veedetud tunde: higist punetav, nõrk ja jõuetu, kodu poole minemas. Nüüd olin tugevam. Treening aitas maandada stressi, mida õpingud tekitasid.

Uus moeime, mis kaasa kutsus

No ja siis tuli uus moeime: süsivesikutevaba dieet! Esialgu uskusin, et mina selle moenarrusega kaasa ei lähe. Kaalusin 50 kilo, sõin kommi, šokolaadi, puuvilju, küpsiseid ja muud seesugust, kuid kaal püsis minu jaoks normivahemikus. Olin endaga rahul. Õde hakkas aga naha pärast madala süsivesikutevaba dieeti järgima: ei ostnud enam saiakesi, ütles ei šokolaadile ja kommidele ning vahvlitele ja kohukestele. Tema naha olukord paranes.

Kui koju hakkasid ilmuma pähklid, tervislikud õlid: kookosrasv, oliivõli, avokaado, otsustasin, et mina hakkan ka nö «tubliks»! Jätsin ära šokolaadi söömise, komme sõin üliharva ja koogi asendasin karaskiga või mandlitega. Toitumisteadlane Ann Fernholm1 on oma raamatus «Magus veri: suhkrusõltuvuse needus» kiitnud, kuidas süsivesikutevaba dieet aitab kaalust alla võtta, parandab verekolesterooli väärtusi ja alandab veresuhkrut. Paljude inimeste akne on taandunud ja pidev külmatunne on vähenenud. Lugege mida tahes, igast meedia nurgast kiidetakse: sööge vähem magusat, rohkem puu- ja juurvilju. Sööge rohkem tervislikke rasvu ja mida kõike veel.

Rassisin uuele süsivesikutevaesele dieedile üle minnes sageli ka jõusaalis. Umbes kolm nädalat pärast uue dieediga harjumist läksin trennis kaalu peale. Lootsin näha väiksemat kaalunumbrit, sest olin vähendanud ju süsivesikute osakaalu oma toidus ja ilusti trenni teinud ja kuna ilmad läksid soojaks, olin lisaks teinud pikki 1,5tunniseid jalutuskäike õhtuti. Aga mida põrgut! Kaalule astudes olin hoopis 2 kilo juurde võtnud! Nn «eksanorektikuna» oli mul raske lahti lasta oma väärast kehapildist. Kui võtta juurde kas või üks kilogramm rohkem, näib kohe, et keskkoht on suurem ja puusad on laiemaks muutunud.

Jälle ma ei meeldinud endale! Niisiis ei teadnud ma, mida arvata. Alguses mõtlesin, et võib-olla joon liiga palju vett ja sellest on see kaalutõus, kuid kui nädala aja jooksul kaal ei alanenud, hakkasin otsima selle põhjust. Inglisekeelseid internetilehekülgi sirvides avastasingi, et süsivesikutevaene või täiesti süsivesikutevaba dieet võib kaalutõusu hoopiski soodustada! Näiteks on Dr Coleman2 oma 2009. aastal avaldatud artiklis märkinud, et Atkinsi dieet, mille kohaselt peab söödavas toidus olema võimalikult vähe süsivesikuid, võib küll tekitada lühiajalist kaalulangust, kuid aasta hiljem on dieedijärgijad võtnud juurde rohkem kui need, kes dieeti ei järginud.

Colombo jt (2004) artiklis on Dr Bowmen3  öelnud, et inimesed reageerivad ühele ja samale toidule erinevalt, mis ühe puhul toimib, ei pruugi teise puhul mõju avaldada. Kaalulangus ei olene sellest, kui palju süsivesikuid tarbitakse või kui palju rasva ning valke keegi sööb, vaid see sõltub mikrotoitainete koostisest toidus. Kui süüakse vähem kui energiat kulutatakse, järgnebki kaalulangus.

«Kokkuvõtteks võib öelda, et võti edukaks ja elukestvaks kaalulangetamiseks on ikkagi tasakaalukas toitumine, mis mõistlike kogustega tagab selle, et kaal langeb ikkagi just rasva arvelt. Igasugustel ekstreemsustel võivad olla kurvad tagajärjed,» on öelnud toitumisnõustaja ja treener Heikki Mägi4. Olen täiesti nõus.

Käin trennis nagu enne, kuid nüüd söön jälle kõike seda, mida varem. Just nii palju ja selliseid süsivesikuid, kui tahan. Ma ei ütle ära croissant’idest, kommidest ja šokolaadist. Võrreldes süsivesikutevaese ajaga on minu igapäevatoidu hulka aga lisandunud hapukapsas ja mandlid. Söömine muutus mitmekesisemaks. Ligi kaks nädalat peale süsivesikutevaese dieedi lõpetamist olen enda jaoks ideaalkaalus tagasi, kaalun 50 kilo, sellises kehakaalus armastan ennast kõige rohkem.

1Fernholm, A. (2015). Magus veri: suhkrusõltuvuse needus. Petrone Print. Tallinn.

2Coleman M. D. (2009). The Low-Carbohydrate Craze: Is it a healthy way to lose weight?

https://www.menshealth.com/nutrition/a19527595/how-the-low-carb-craze-is-making-us-fat/

3Colombo, J., Perrine, S., Gerth, R. (2004). How the Low-Carb Craze Is Making Us Fat: When a weight-loss theory becomes a marketing tool, America gains weight. https://www.menshealth.com/nutrition/a19527595/how-the-low-carb-craze-is-making-us-fat/ (08.05.2018)

 

4Mägi, H. (2010). Atkinsi dieet. http://www.kaalustalla.ee/blogi/atkinsi-dieet/ (08.05.2018).

Tagasi üles