Anorektiku pihtimus: olin nõrk, mul oli pidevalt külm, olin väsinud...

FOTO: Pixabay

Olen kogu elu olnud veidi pontsakam, aga nooremana see mind ega teisi mu ümber ei häirinud. Olin kõigi arvates alati naerusuine väike päike. Minu lugu halbadest mõtetest peas sai alguse kui olin gümnaasiumi 11. klassis. Oma lugu jagab Margareti lugejamängus Signe.

Pidudest, alkoholist ja valest toitumisest oli mu kehakaal veidi rohkem kui oleksin 17-aastase neiuna tahtnud. Ometi ei olnud ma ülekaaluline. Mõtlesin siis suvel veidi kaalust alla võtta. Kõik algas hästi. Sõin vähem magusat, liikusin palju, olin õnnelik, kaal langes. Sügisel märkasid klassikaaslased, et olen alla võtnud ja nii mõnigi mainis, et «Näed väga hea välja». Keegi ei mõelnud selle lausega halba, kuid mina sain sellest hoogu juurde. Mul oli vaja justkui midagi kellelegi tõestada, ometi olin seda juba teinud. Mõtlesin, et pean veel alla võtma.

Sügise lõpus oli mu suhe kehaga juba halb. Tegin viiel-kuuel päeval nädalas trenni (eelkõige aeroobset), sõin siiski «silma järgi» parajaid koguseid. Rohke trennitegemine ja halvad mõtted peas viisid järgmise sammuni - milleks mulle lõunasöök? Saan selle ju asendada õunaga. Nii kulgesin terve talve. Trennikoormus suurenes, toidukogused vähenesid. Tundsin küll, et mul ei ole jaksu trenni minna, aga hääl mu peas oli tugevam. Olin siis enda teadmata anorektik. Kaalusin end igapäevaselt. Arvasin, et toitun tervislikult, tegelikult oleksin pidanud sööma palju rohkem arvestades oma kehalist aktiivsust.

Nälgimine viis ka sotsiaalsete suhete halvenemiseni. Kaotasin mõne väga hea sõbra, sest ei saanud üritustele minna. Kartsin seal süüa seal midagi, mida ei tohiks. Perekonnasisestel sünnipäevadel olles keeldusin kategooriliselt tordist. Kodus ei lubanud ka teistel küpsetada, sest mina ju ei tohi seda süüa. Anoreksia muutis mind egoistlikuks ja hoolimatuks.

Kevadel oli ilmselt mu madalseis. Kaalusin 44 kg olles 163 cm pikk. Vanemad olid murtud ja pahased. Nad ei tahtnud, et nende tütar minema haihtuks. Mind ähvardati isegi kookidega toitma hakata, kui ma ise rohkem ei söö. Olin nõrk, mul oli pidevalt külm, olin väsinud. Lisaks olin lõpuklassis ja ees olid ootamas gümnaasiumi lõpueksamid. Tänasel päeval olen õnnelik, et suutsin gümnaasiumi lõpetada, olles vaimselt nii haige.

Suvel ei muutunud olukord oluliselt paremaks. Sõin ehk rohkem, kuid esinesid nälgimis- ja õgimisperioodid. Sõin ühel päeval kõike head ja paremat, mida endale nädala-kaks keelanud olin. Järgmisel päeval olid muidugi süümekad ja püüdsin päeva mööda saata mõne puuviljaga.

Kõige halvem periood mu elus kestis vähemalt aasta. Ülikoolis käis mingi klikk ja suutsin hakata end muutma. Muutus ei tulnud üleöö, vaid võttis aega. Vahel nutsin, vahel olin vihane ja tundsin end paksuna. Vahel sõin, kuigi hääl mu peas ütles, et ära söö. Ma hakkasin sellele vastu võitlema. Ja usun, et anoreksiaga inimest ei saagi päriselt aidata mitte keegi teine peale tema enda. Soov muutuda peab tulema sinu enda seest. On väga raske saada üle kaalunumbrist ja negatiivsest kehapildist, kuid see on võimalik.

Tänasel päeval olen 22-aastane noor naine, kes on heas vormis, teeb mõnel korral nädalas trenni, sööb mitmekesiselt ja mis põhiline - on õnnelik. Elus on palju suuremaid probleeme kui kehakaal.

Loe ka neid

Tagasi üles