Mari lugu: ööklubis end koledaks ei joonud, kuid keha vedas lapsesaamisel siiski alt

FOTO: Pixabay

Nimetagem teda Mariks. Mari kasvas üles perestroika aja konservatiivses peres. Selles perekonnas polnud kombeks millegagi kiidelda ega ennast esile tõsta, veel vähem teisi kiita või tunnustada, või ennastunustavalt eputada. Meile saatis Margareti lugejamängu raames lugeja oma keha loo.

Mari ei olnud inetu tütarlaps, aga ta pärines kasinatest oludest ning rangest perest, kus puudus võimalus otsustada enda garderoobi või asjade päritolu üle. See ei teinud Marit teiste laste seas populaarseks. Vastupidi, oli lausa narrijaid, sest laste seas on siiski oluline, kellel on ilusamad ja ägedamad riided ning mänguasjad.

Läksid aastad ja Marist sirgus nüüdseks juba kenam tütarlaps. See tuli talle eneselegi üllatusena, sest eelmises koolis põhikooli juntsuna polnud ta mitte ühtegi vastassoo komplimenti veel kuulnud.

Aga tütarlapsele kohaseid seelikuid ja kleite Mari ei kandnud. Tema emal oli täiuslik figuur ning nii mõnigi kord sai laps emalt vastukaja riiete kohta, mis talle ei sobivat – kas on lapse jalad liiga kõverad, vormid pisut liiga lopsakad teismelise kohta või lihtsalt polevat lubatud. Ka meikimisele ei vaadatud tema peres kõige parema pilguga. Mari jättis need vastukajad endasse ega mässanudki korraliku teismelisena vastu, vaid lubas enda üle otsustada. Alles aastaid hiljem avastas ta, et kleidid ja seelikud siiski sobivad täiesti ka tema figuuriga, tuleb vaid leida enda jaoks sobivaim.

Mari ei olnud mässaja teismeline ega hiljem ka mitte elupõletaja noor. Ta läks varakult keskkooli ja ülikooli kõrvalt tööle ning nautis iseseisva elu algust. Ta ei keelanud endale keha kulutamist alkoholi ja tubakaga, kuid see lihtsalt ei kõnetanud teda. Samas ei kehtestanud ta endale ka enam mingit raamistikku.

Möödusid aastad ja Marist sai kena noor naine. Endiselt kuulusid tema ellu pigem tervislikud eluviisid ja aktiivsemad hobid kui öösel klubis end koledaks juua.

Mari ellu jõudis sobiv aeg järelkasvu jaoks. Kummalisel kombel see aga miskipärast ei õnnestunud. Arstid küll andsid ähmase lootuse, aga peamiseks süüdlaseks olevat lapsepõlvest alguse saanud kroonilised põletikud. See mõte tegi neiu väga kurvaks, sest tema kõrval oli just see õige armastav partner. Aga kahetseda ei saanud midagi – Mari ei nutnud taga eilset päeva, mil ta veel pere loomisest unistadagi ei osanud ega saanudki. Ja oma keha ja vaimu eest oli ta samuti alati hoolt kandnud.

Mari andis oma kehale võimaluse teda üllatada, võttes vastu meditsiini abi lapsesaamise tõenäosust suurendada, kuid ta aktsepteeris oma keha täpselt sellisena, nagu see talle sünni hetkel kaasa anti.

Tagasi üles