Väikeõe kaotanud naine: kardan last saada, sest temaga võib juhtuda sama

FOTO: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

«Õnnetus juhtus juba rohkem kui kaks aastat tagasi. Mu ema ootas last ja kaks nädalat enne sünnitust näitas ultraheli, et lapse süda ei löö – nabanöör oli ta poonud. Probleem on selles, et tunnen siiani õnnetuse mõju. Ma ei suuda ega taha sellest rääkida ning ärritun iga kord, kui ema sellest juttu teeb,» kirjutab naine Perekeksus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Vanemad üritasid uuesti ja nüüd mul olemas aastane väikevend, kes on niivõrd kallis, et vahel on lausa valus.

Tunnen, nagu ema eiraks selle lapse kunagist olemasolu. Arvan, et see pole õige. Lugedes lapseootusteemalisi artikleid või lugusid, tuleb pisar silma.

Olen ise 24-aastane ning põhimõtteliselt võimeline juba oma lapsi saama, aga ma ei julge. Üle kõige maailmas kardan, et temaga juhtub miskit. Ma lihtsalt ei elaks seda üle.

Kas ma peaks sellest emaga rääkima? Ma tunnen, et see piinab mind ning sellel lasta minna ei suuda.»

Vastab psühholoog, Gordoni perekooli koolitaja Auli Kõnnussaar:

«On täiesti loomulik, et selle väikese lapse surm üle kahe aasta tagasi mõjutas ka teid väga tugevalt. Ta oli teie väike õde ning see, et ta suri juba enne sündi, ei vähenda valu suurust, mida tema kaotus kaasa tõi. Lisaks olete ka ise juba selles vanuses, et võiksite lapse sünnitada ning sellise kogemuse lähedal olemine võib loomulikult mõjuda hirmutavalt. Ütlete, et lapseootuse teemaga kokkupuutumine ajab teid nutma. Saan aru, et emaga ei saa te sel teemal rääkida, kuna ärritute.

Teie sees on erinevaid tundeid, mõtteid ja küsimusi, mis on seotud selle surnud lapsega. On väga oluline, et leiaksite inimese, kellega nendel teemadel rääkida. Väga hea, kui selleks inimeseks saab olla ema. Kui emaga sel teemal rääkimine tundub liiga raske esialgu, siis soovitan pöörduda kindlasti spetsialisti poole. Raseduskriisikeskuse nõustajad oskavad teid kuulata ja aitavad tegeleda nende tunnetega, mis väljapääsu otsivad ning hirmu tekitavad. Samuti saate vajalikku infot, kui teil on küsimusi, millele otsite ehk vastuseid selleks, et julgeda ühel hetkel ise laps sünnitada.

See väike laps, kelle elu jäi nii lühikeseks, et ta ei jõudnudki elada väljaspool ema ihu, kuulub täpselt samamoodi teie südamesse nagu see aastane väikevend. Tema elu oli lühem, kuid ta on samamoodi teie perekonna liige. Tavaliselt ei räägita palju nendest lastest, kes väga vara surevad ja seetõttu on raske nende tunnetega toime tulla, sest raseduse katkemine ja lapse surm on nii ootamatu ja tundub ebaõiglane. Kui selline kurb sündmus on juhtunud, siis on vaja leida viis, kuidas ühelt poolt võtta see laps ikkagi oma südamesse ning teiselt poolt lasta ta lahti ning leppida kurva tõsiasjaga, et tema elu oli just nii lühike nagu see oli. Kirjast ei selgu, kui palju on teie ema saanud tegeleda nende tunnete ja leinaga, mida lapse surm temas tekitas. Võimalik, et ka tema sees on veel palju kurbust ja muid valusaid tundeid. Võib-olla on teil koos võimalik rääkida ja nutta ning kuidagi seda väikest inimest mäletada, kes elas teie perekonnas ligi üheksa kuud.

Ma ei tea, kas te olete teadlik sellisest koduleheküljest nagu Vaikuse Lapsed. Võib-olla on hea lugeda ja tutvuda selle lehega ning nende inimestega, kes Vaikuse Laste rahupaigaga seotud on. Kui lapseootuse teema teid nutma ajab, siis järelikult on teil vajadus oma kurbust ja pettumust lasta pisaratega välja voolata. Oluline on leida endale inimesi, kes on koos teiega, kui te vajate, et leinata ning erinevaid tundeid väljendada. Te väärite toetust, kui elate läbi neid tugevad tunded, mis teil tekkisid seoses oma õe või venna surmaga. Kurbus tahab vabalt voolata. Kui tunded saavad piisavalt liikuma, siis leiate enda südames koha, mis kuulub just sellele lapsele.

Selleks, et hirm teie valikuid tulevikus ei juhiks, soovitan ma kindlasti rääkida nõustajaga või psühholoogiga. Teie tunded vajavad väljapääsu, et saaksite oma väikevennast ja kogu oma elust rohkem rõõmu tunda. Hea on endale meelde tuletada, et tunnete tundmine on tegelikult turvaline ja hirmu võib tunda, kuid ei pea siiski alati uskuma.»

Tagasi üles