Naine oma kehast: mees tahab liha, mitte konte!

FOTO: Pixabay

Mulle pole kunagi mu keha meeldinud – kintsud liiga paksud, käsivarred lotendavad, puusad liiga laiad, tagumik liiga suur… Margareti lugejamängus osaleb Anu, kes räägib oma keha loo.

Teismelisena õppisin ennast riietega varjama – kujundasin välja oma stiili, mida teised imetlesid, kuid järgida ei julgenud – laiad püksid, ruuduline meestesärk ja vest, isa kapist näpatud ja ümberõmmeldud nööpidega tolmumantel, kindlasti mingi kirju rätik mantli peal ning kaabu. Olid ju 90ndad ning kõik oli lubatud. Siis avastasin enda jaoks kantristiili – teksad, pikad seelikud ning linased särgid olid minu põhiriietus. Õnneks oskasin selle kõik enda jaoks sättida nii, et nägin välja stiilne, omamoodi ning silmapaistev.

Pärast esimese lapse sündi jäin kõhnaks ning esimest korda elus pärast lasteaias käimist panin selga lühikese seeliku! Seda rõõmu oli väga üürikeseks – kilod tulid kiiresti tagasi.  Ja jälle ilmusid minu kappi pikad seelikud, laiad püksid ning voldikesi varjavad pluusid. Ainus, mille üle olin uhke, oli rinnapartii – kandsin lahtiseid särke ja pluuse üsna avara dekolteega. Tavaline suvine kleit oli ilma õlapaelteta Kreeka stiilis ja maani ning tagasi minu juurde tuli ka kantristiil.

Mingil ajahetkel tekkis minu ellu meesterahvas, minust 12 aastat vanem ning huvitav persoon, kellega sai absoluutselt kõigest rääkida. Olin kõrvuni armunud! Tema nii-öelda päästis minu – tegi mulle väga lihtsalt selgeks, et olen see, kes olen ning tegelikult on minu keha ilus – parajalt kurve ja silmailu. Õppisin tänu temale oma keha armastama ning julgesin ka rohkem näidata.

Nüüd on sellest möödas 20 aastat – olen 45-aastane ning kannan skinny teksaseid kui tahan, panen selga põlvedeni seeliku ilma igasuguse pingutuseta (miniseelik on jätkuvalt no go) ja üldse käin riides nii, nagu soovin – ei jälgi trende ega moodi. Olen piisavalt vana teadmaks, milline on minu keha, mida pean varjama ja mida esile tooma. Ja kellele ei meeldi – see ärgu vaadaku. Minu keha on selline nagu on – aeg-ajalt mõtlen, et võiksin olla kõhnem, aga milleks. Mees tahab liha, mitte konte – nagu ütles minu kadunud vanaema!

Vot selline ma olengi – suurus L kuni XL ja endaga rahul.

Tagasi üles