Suhe minu ja minu kehaga on kogu aeg muutustes. Tülitseme tihti, aga laiali minna ei saa! Margareti lugejamängus osaleb Maarika, kes räägib meile oma keha loo.
Lugeja tõdeb: ainus, kes ei näe, et näen hea välja, olen ma ise...
7. mai 2018, 17:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii palju, kui mäletan, olen alati pestud ja värvitud, ükskõik, kas on kuhugi vaja minna või mitte. Juuksed, küüned, varbad korras. Trennis käin neli-viis korda nädalas, et keha ka saaks koormust.
Tahan hea välja näha ja teiste arvates ka näen. Ainus, kes seda ei näe, olen ma ise.
Kogu aeg on mul midagi valesti või palju või vähe (rinnad nagu kivid sokis, enda arust paks või ribid nagu kanal, silmad väiksed ja huulejoon kulunud jne). Noorena ei põdenud ma kunagi kaalu pärast, kui, siis ainult suurte rindade pärast. Millest tänaseks on jäänud rippuvad taksikõrvad...
Alates 29-aastasest saadik (tänaseks olen 36), kui poeg sai kolmeaastaseks ja tekkis rohkem aega lapse kõrvalt, hakkasin otsima ja leidma vigu kogu aeg igal pool...
Samas pole ju mul kolme jalga ega viit kõrva, et ennast niimoodi tümitada?
Tänaseks on lugu selline, et 30.04 oli mul mandlieemaldusoperatsioon ja kui sa süüa ei saa ja rääkida on valus, pole mul viis päeva olnud aega otsida vigu või kritiseerida ennast ja ausalt öeldes ei taha ka. Nüüd muretsen oma keha pärast, pigem tema heaolu pärast: et ta ikka jaksaks olla söömata ja et tal paha ei oleks.
Olen tänulik enda kehale, et ta mul on ja mind kannab ja toetab, hetkel oleme leppinud kokku, et ei solva teineteist vähemalt, kuni me saame taas tugevaks.
Olge õnnelikud ja tänulikud oma kehale, sest midagi pole siin maailmas niisama.