Kes meist ei oleks vaadanud peeglisse ja öelnud «Oh mu Jumal, kes see sealt vastu küll vaatab?!». Ma olen seda nimelt mitmeid kordi teinud. Margareti lugejamängus osalev Marieta kirjutab meile oma keha loo.
Lugeja räägib oma keha loo: tundsin, et pean olema kõhnem ja peenem...
Eriti minevikus, kui olin väga enesekriitiline. Polnud kehaosa, mis mind ei häirinud. Eelkõige tuharad. Vaatasin neid ja mõtlesin, et miks need ei ole nii sihvakad ja saledad nagu näiteks Kate Mossil? Miks minu kintsud kokku läksid ja pigem puupakke meenutasid, mitte pilpaid. Ei tea miks, kuid arvasin, et peenikesed jalad on ilusad.
Seetõttu jälgisin hoolega, mida ma sõin. Ütlen ausalt, et ma polnud ülekaaluline, olin normaalkaalus, kuid arvasin, et pean olema kõhnem ja peenem. Hakkasin esialgu tarvitama vaid puuvilju ja kalatooteid. Eks see vilja kandis, sest suutsin nii vastu pidada kolm nädalat ja kilod kadusid.
Siis mingil hetkel vajasin magusat ja tundsin, et nii väheste toitainetega ikka hakkama ei saa. Ja üldse, ega siis antud kehakuju muuta ei saa. Võisin küll alla võtta, aga kintsud olid endiselt suuremad. Tundsin, et kaotan motivatsiooni. Panin peale «Bridget Jones - täitsa lõpp» filmi ja võtsin jäätise ette. Nii hea tunne oli, et ka kellelgi teisel on sarnaseid probleeme ja mõtteid.
Eks olegi raske harjumusi muuta. Selleks peab olema tugev tahtejõud ja motivatsioon. Kuid mina tundsin, et neid mõlemat mul väga pole. Hakkasin siis linnas naisi vaatama, pilguga, et millised nemad välja näevad ja kas kõikidel on siis kahemeetrised peenikesed jalad. Selgus, et ei olnud. Pigem olid neil sarnased nagu mul ja võib-olla ehk laiemadki.
See rahustas mind. Tundsin, et ma pole üksinda, et ma olen inimene ja teised on ka. Sest lõppude lõpuks: mida annavad mulle need peenikesed jalad? Mille läbi ma neid saavutan ja kas see tagab mulle õnne ja hea elu? Ei ütleks.
Nüüdsest olen mitu aastat oma kehaga rahulolu saavutanud ning astun julgelt igapäevaselt vastu kõigele, mis mind ees ootab. Toitun mitmekülgselt ja ei piitsuta end. Kui tahan, siis söön ja kui ei, siis ei. Nii lihtne see valem ongi. Naudin elu ja vaatan asju suuremas pildis. Tagantjärele mõtlen, et ilmselt oli mul ikka väga igav, kui mind sellised «mured» kimbutasid.