«Terav valu lõikab nii, et kaotan tasakaalu...»

FOTO: Pixabay

Urgitsen kotist välja suure mahlase apelsini, mille eile tänavalt ostsin. Turul on need turistide rohkuse tõttu meeletult kallid, tädikesed tänavatel aga müüvad oma aia saadusi kopikate eest ja nende viljad on kordades mahlasemad ja värskemad. Avaldame katkendi Marita Tambelti raamatust «Minu Madeira».

FOTO: Petrone Print

Koorin mahla tilkudes vilja ära ja teen sellele paari ampsuga otsa peale. Nüüd tuleb kleepivad käed kuidagi puhtaks saada ja lahendus lainetab otse mu ees.

«Mida sa teed? Sa ei tohi vette minna!» hõikab Rui minu poole sammudes, kui on sigareti lõpetanud. Olen juba põlvist saati vees, kui ta mind nagu väikest last hurjutab.

«Miks, kas on veel midagi viga või?»

«Viga... Eee, sa just sõid ju!»

Ahah, t e m a l t ma seda nüüd küll ei oodanud. Ma tean – üldlevinud tõde on, et täis kõhuga ei tohi minna ujuma ega magama, mis on igati loogiline ja tõestatud fakt. Aga kus on

uurimus selle kohta, et pärast apelsini söömist ei tohi merre minna? Palun ette näidata.

«Ühe apelsini, no kuule nüüd. Seda võid laste hirmutamiseks rääkida,» ei lase ma end blufist segada ja astun paar sammu kaldast eemale. Juba natuke kiusu pärast ka. No mismoodi on see võimalik, et täiskasvanud inimene usub ikka veel vankumatult, et pärast mistahes söömist ei tohi minna vette? Ja sealjuures vahet pole mis vette – vanni, merre, jõkke, kose (või isegi duši) alla sulistama, basseini –, see on k e e l a t u d!

«Palun ära mine,» muutub toon nüüd ühtäkki leebemaks. Kas tõesti? Ja ongi nii – ta päriselt muretseb.

«Hmm. Noh, kui sa seletad mulle ära, miks, ja seda päris faktidega, siis ma ei lähe. Kaua ma siis ujuma ei tohi minna, doktor Rui?» tögan.

«See on seotud sellega, et kui su kõht seedima hakkab, siis on seal korraga hästi soe. Ja kui sa lähed vette, siis on väga külm. Ja siis võib nende temperatuuride erinevus tekitada krambi otse kõhus. Ja veel – kui sa sööd, siis kulub kogu kehaenergia selle lagundamisele ja nii pole sul energiat näiteks kaldale ujuda, kui midagi juhtuma peaks,» seletab ta ülitähtsalt. Sama tooniga nagu enne – nagu väikesele lapsele.

«Ahah. Ja mis saab siis, kui ma näiteks lihtsalt vett joon? Kas see on ka ohtlik? Sest see ju teatavasti ka seedub ja tekib temperatuurierinevus ja...» Ühelt poolt ei taha ma kiusu jätta ja teiselt poolt on huvitav kuulata, kuidas noormees oma vanematelt õpitud hirme nüüd mulle tsiteerib.

«Sa ise just jõid ka mõni aeg tagasi ühe väikese õlle ära, kui kaua sa siis vette ei tohi minna?»

«Äh, sa üldse ei usu mind! Ise tead siis, mine, kui tahad.» Hääles on kuulda kerget solvumist, aga võib-olla jõudis talle just kohale, et selliste hirmudega elades võiks end juba madratsitega kaetud tuppa kinni panna ja kõikidel laudadel-toolidel nurgad ümaraks lihvida.

«See oli apelsin, mitte cozido à portuguesa,» patsutan ma talle õlale ja keksin merre.

«Näe, ikka veel elus. Ja ikka veel…» hüüan talle iga sammuga kaldast eemale kalpsates, kuni lõpuks jalad enam liivapõhja ei tunne. Mõne aja möödudes annab ka Rui alla ja ühineb minu

algatusega «mittemidagitegemine Atlandi ookeanis». See tuleb meil pagana hästi välja. Meritähekestena vees ulpides kaob ajataju eriti lihtsalt ja tunnen, kuidas päike nägu kõrvetama hakkab.

«Ma lähen nüüd kaldale, luik peab end kreemitama.» Ujun kalda poole.

Olen juba üsna kalda lähedal ja surun jalad liivasesse põhja, kui järsku tunnen kohutavat valu vasakus sääres. Terav valu lõikab nii, et kaotan tasakaalu. Ja veel kord samasugune terav valusööst samal säärel. Mõttest käivad läbi haikalad ja piraajad. Äkki mingid erilised Madeira piraajad... Tegelikult ei jõua ma selle peale sugugi kaua mõelda, vaid sumpan veest välja, veel kisa tõstmata. Tahan enne näha, mis seda kohutavat valu tekitab ja kas mul on jalast veel midagi järel. Rui jookseb mulle naerdes järele, aimamata, miks ma veest niimoodi välja tormasin.

«Mm-midagi hammustas mind vees! Ma... mul on nii valus siit, sa ei kujuta ette. Nagu mingi... ma ei tea, elektrilöök, noh,» üritan end koguda. Valu on selline, nagu keegi suraks mulle pause tegemata elektrinuiaga. Istun liivale. Olen kogu selle aja jalast kinni hoidnud, tahtmata siiski näha, mis käe all toimub (äkki on jalast suur tükk väljas või midagi).

«Ma ei näe küll midagi. Verd pole,» uurib Rui mu säärt, mis nüüd veelgi hullemini tulitab.

Tõepoolest, ei olegi midagi näha. Jalg on alles. Aga tulitab ikka kohutavalt. Valan jalale pudelivett ja hõõrun valusignaale saatvat kohta säärel. Kas tõesti on tegu karmaga ja see ongi

see kuulus kramp, mille eest ta mind just mõnikümmend minutit tagasi hoiatas? No ei, kramp on kramp, mitte põletus. Samal hetkel aga märkan, et tulitavale sääremarjale hakkab tekkima mingi muster. Üks pikk triip ühtepidi, teine teistpidi. Algul hästi heledalt, hetke möödudes on see aga juba kergelt punane muster. Tähendab, et see ikkagi polnud kramp.

«Ma ju ütlesin, et poleks pidanud vette minema,» targutab Rui kõrval.

«Lähme otsime parem esmaabipunkti,» ütlen teravalt. «Seda ma-ju-ütlesin-sulle-juttu ma praegu küll ei vaja.» Lonkan baari ja küsin, kas vetelpäästja ka täna tööl on, ning märkan, et kollases särgis pruuniks päevitunud noor kutt sammub juba minu poole.

«Tulge siia taha,» juhib ta mind kusagil koridoris edasi.

«Mis teil täpselt juhtus, kas kukkusite?»

«Ei, ei kukkunud. Midagi nagu hammustas... Ei, salvas mind,» seletan talle ja katsun võimalikult täpselt kirjeldada, mis tüüpi valu see on, kuid noormehel on teised plaanid. Ta haarab mu jala endale korraga sülle ja vaatleb lähemalt.

«Jah, see on caravela-portuguesa. Sihuke värviline tegelane.»

«Mis-misasi?»

«See on nagu meduus, aga mitte päris,» räägib ta nüüd päris tõsisel toonil. „Sul vedas, et ainult paar triipu said. Halvimal juhul mässivad nad end jala, käe või terve keha ümber. Kui on nõrk süda, siis oled kohe kutu.“

«Kas see paraneb kaua?» vaatan juba paisuvat kohta jalal. Ma pean kahe päeva pärast ekskursioonile kaasa minema.

«Hullu pole midagi, aga määrima pead. Mürk tuleb kuidagi neutraliseerida. Näe, osta apteegist seda,» näitab ta mulle tuubi ja määrib sellega mu triibulised üle.

«Sorri, et täna enam randa ei saa!» saadab noor vetelpäästja mu kabinetist sõbraliku naeratusega välja.

Edasi loe raamatust «Minu Madeira».

Loe ka neid

Tagasi üles