Armukesed, selgapussitamised ja topeltmängud: Windsorite perekonna räpased saladused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/04/28/7813878t1hb041.jpg)
Suurbritannia kuninglik pere, Windsor-Mountbattenid on tegelikult nagu iga tavaline pere – seal on suuri kirgi nii heas kui ka halvas võtmes. Ainult et nende selgapussitamised, reetmised, topeltmängud ja lihtlabased lollused paistavad kaugele üle terve maailma.
Ja ainult hullemaks läheb, sest aina näljasem massimeedia vajab oma staaridelt ühe rohkem materjali. Lisaks on Suurbritannia pärast Brexitit väga nigelas seisus ning seetõttu on kuningapere rakendatud PR-vankri ette, et süvendada ja kinnistada rahvusvahelisi sõprussuhteid. Ega muidu pidanud viimasel vindil rase Cambridge’i hertsoginna tegema riigivisiite, mis tähendab sisuliselt tundide kaupa püstijalu kulgemist ühelt igavalt ürituselt teisele. Juba treenitakse ka uut värsket tulevast Sussexi hertsogipaari, peatselt abielluvaid Meghan Markle’it ja prints Harryt. Esialgu saavad nemad kätt harjutada Inglismaal ja Iirimaal, ent juba suvest tuleb paaril ette võtta pikemaid reise teistele kontinentidele. Ikka selleks, et maailm tajuks Suurbritanniat olulise koostööpartnerina ning Suurbritannia ise end kasvõi kaude endiselt mõjuvõimsa impeeriumina.
Kuningapere on läbi aegade teinud väga palju oma riigi promomise heaks, ent see tähendab, et neil tuleb elada väga ahtas akvaariumis. Üks esimesi asju, mida noored printsid ja prinstsessid tundma saavad, on meedia vastikus. Nii prints Harry kui ka William õppisid maast madalast ajakirjandust vihkama. William lubas lapsena suisa hakata politseinikuks, et ema Dianat nende eest kaitsta. Temast kaks aastat noorem Harry olla selle peale kostnud: «Oh, sa ei saa. Sul tuleb kuningaks hakata.»
Inglismaa kuningakoja lugu on läbi sajandite olnud tiine igasugustest pöörastest detailidest. Ühe vähese voorusliku monarhina paistab silma vaid kuninganna Victoria, kelle eeskujulik abielu oma lähisugulase Albertiga tõi Euroopasse üheksa printsi ja printsessi, kes peale Inglismaa trooni naiti eri maade võimujärje pärijatega.
Windsor-Mountbattenite loo algus
Windsor-Mountbattenite lugu sai alguse eelmise sajandi esimesel poolel, mil toona veel 15-aastane Elizabeth kohtus esimest korda oma kauge sugulase, Kreeka ja Taani printsi Philipiga. Kaks aastat hiljem oli neiu veendunud – just see särav, jõuline ja mehelik prints on tema südame röövinud. On ka viidatud, et tegelikult oli armastus vähemalt väikese Lilibethi poolt silmapilkne. Samuti jonn, millega ta oma printsi endale välja võitles.
Igasuguste kuninglike omaalgatuslike armulugude suhtes oli toona väga puritaanlik hoiak. Oli ju Elizabethi isa George VI saanud troonile vastu tahtmist tänu sellele, et tema vend Edward VIII kiindus nii tugevasti lahutatud ameeriklanna Wallis Simpsonisse, et ohverdas naisega koosolemise nimel aastal 1936 trooni. Seda peeti toona äärmiselt vastutustundmatuks ja ohtlikuks sammuks.
Vahelepõikena: poolteist aastakümmet edasi, 1952, ei luba juba kuningannaks tõusnud Elizabeth samal põhjusel oma nooremal õel Margarethil abielluda südame kutse järgi Peter Towsendiga, kes tema nimel lahutas oma abielu. Tulemuseks oli järjekordne mässava hingega sinivereline, kes pigem põletas elu ja iseend läbi ebatervete suhete. On vaid rõõm, et aastal 2018 ei keela Meghan Markle'i lahutus enam siniverelistega ehk prints Harryga abiellumist.
Philip oli nooruses toona üsna keerukas olukorras – ta oli sündinud küll Taani ja Kreeka printsina, ent sunnitud elama eksiilis. Tema ema oli mõistetud hullumajja ja isa vajus alkoholismi. Printsi kasvatasid peamiselt tema kolm õde, kes kõik abiellusid sakslastega. Pärast Teist mailmasõda aga polnud see kuigi hea taak.
Pihilip kasvas üles nägusaks, sarmikaks ja sõnaosavaks printsiks, kes rändas parema kodu puudmisel mööda sugulasi. Ta oli kõikjal tütarlaste lemmik, väga seltskondlik ning võis tantsida läbi öö.
Philipi jaoks oli (toona veel) Inglismaa troonipärijannaga abiellumine suur hoop egole. Mitte ainult ei tulnud tal vahetada oma usku, loobuma pidi ka oma tiitlitest ning ta ei saanud anda lastele oma nime – Mountbatten. Philipi protest oli sedavõrd tugev, et nn tsiviiloludes on tema ja Elizabethi lastel erandkorras kaks nime: Windsor-Mountbatten. Ametlikes olukordades on tiitlid. Nii on ka Philip ise Edinburghi hertsog. Praeguseks on 96-aastane mees aktiivsest elust tagasi tõmbunud, ent Suurbritannias endiselt väga populaarne oma mehise natuuri ja terava huumorimeele poolest.
Kuninganna abikaasa fassaaditagune tõeline pale
Kuid tema nooruses oli skandaale süle ja seljaga. Rahutu hingena, kes ühel hetkel avastas, et on täiesti oma naise varju jäetud, paistis ta silma käitumisega, mida kaasaegsed nimetanuks mõtlematuks. Üks tõsisemaid viiteid abieluvälisele suhtele on Philipi kontakt tantsijanna Pat Kriwoodiga, kellega ta olevat veetnud õhtu restoranis ning siis öö tantsides klubis hommikutundideni. Pikantse seigana oli Elizabeth toona 8. kuud rase nende esiklapse Charlesiga. Kokku kohtunud nad kuus korda. Lisaks olla Philipi sekretärile antud käsk, et paari omavahelisi kirju tohib usaldada vaid printsi biograafile pärast surma.
Kirwood ise on küll afääri eitanud ning Philipi peale suisa vihane. Tema sõnul on lääne ühiskonnas ikka kombeks, et härra kaitseb daami au, mitte ei jäta teda saatuse ja meedia hooleks. Ning et tema tõesti ei osanud oodata, et prints ei taipa minna koju raseda kaasa juurde ja trügib temaga tutvust sobitama. Kirjad aga olevat neid näinud isiku sõnul kõigest kahe meedia tähelepanust ehmunud inimese vestlus, olles kaugel igasugusest ebadiskreetsusest.
Kuningliku siseringi info valdajad on maininud, et Philipil oli küll silmarõõme, ent valis neid hoolikalt sinivereliste, ent tundmatute ja imeilusate neidiste seast, kes olid temast oluliselt nooremad ning valdasid diskreetsuse kaunist kunsti perfektselt. Need, kelle meedia on suutnud välja kaevata, väidavad, et neil oli Philipiga «kirglik vaimne suhe». 1956 veetis Philip viis kuud merel ja nautis seda tohutult, kuna seal ta sai olla tavaline mees, mitte kuninganna abikaasa. Väidetavalt olla ta ka seal kohanud neidiseid, ent täpsemad vihjed pikantsuste kohta puuduvad.
Pole siis ime, et Charles kasvas üles teadmisega – üks asi on fassaad kuninganna ja maa jaoks, teine on hinge vajadused. Talle otsiti sobivat pruuti kaua, sest kõigile nõudmistele vastavaid neide polnud ka 70ndatel palju saadaval. Õige neidis pidi olema sinivereline, hea sugupuuga, noor, vallaline, heade elukommetega, igasuguste ekskallimateta ning neitsi. Ta pidi olema ka valmis loobuma täielikult enda minast ja asuma kuninglikku sugupuud võimalikult veatute lastega jätkama.
Charlesi südamedaam Camilla
Printsil oli tegelikult südamedaam juba olemas, Camilla Shand. Pikantse kõrvalpõikena – Camilla vaarema oli Charlesi vaarvaarisa Bertie, hilisema Edward VII armuke. Sõbrad isegi kiusasid neid, et paariminek on seetõttu võimatu. Kiindumust aga see ei seganud. On öeldud, et Camilla on ainus, kelle seltskonnas Charles suudab lõõgastuda ja naljatleda. Või kes suudab Charlesi südamest naerma ajada.
Ent see neidis paraku ei sobinud, kuna polnud piisavalt sinivereline ja oli juba liiga palju elu näinud. Ka oli ta usutunnistustelt katoliiklane ning jõudnud juba varem silma heita nägusale ja uljale Andrew Parker Bowlesile. Hiljem on väidetud, et Charelsiga ajas neid tegelikult lahku tõik, et prints saadeti otsustavas kurameerimisfaasis merele teenima. Nimelt oli kuninglik pere otsustanud, et prints võiks neile meelepärasema partii teha. Camilla tõlgendas seda huvipuudusena ning abiellus aastal 1973 Parker-Bowlesiga. «Oletan, et ehk ükskord see tühjuse tunne kaob,» kirjutas seda kuuldes Charles kurvalt oma mentorile, lord Mountbattenile.
Siiski jäid nad Camillaga sõpradeks. Kui lord Mountbatten aastal 1979 IRA pommiplahvatuses hukkus, otsis Charles just Camilla juurest lohutust. Naise abikaasa oli kuninglike armukeste tavadega tuttav ega pahandanud. Ka tema ise kohtus juba teiste naistega. 1981. aastal abiellus ka Charles – Dianaga. Väidetavalt koos sellega katkes Camilla ja Charlesi füüsiline suhe, ent väga lähedane sõprus jäi.
Ahastuses Diana
Diana tundus alguses olevat vägagi sobiv. On väidetud, et just Philip valis ta välja, pikajalgsed blondiinid olla just tema maitse. Juba esimesel kohtumisel Walesi printsiga jättis ta endast lõbusa, hoogsa ning heas mõttes murevaba mulje. Paraku pidi Charles hilisematel aastel saama tunda, kui mööda nad selle arvamusega panid. Erinevalt temast ei suhtunud Diana nende abiellu pragmaatiliselt, vaid oli tõepoolest armunud. Ja «nad elasid õnnelikult elu lõpuni» asemel aga sai ta abikaasa, kes ootas temalt vaid laste sünnitamist ja ilusaks olemist. Ning armukeste tolereerimist.
Tulemuseks oli Diana vaimne kokkuvarisemine. On öeldud, et Diana vaimne meelelaad oligi habras ning et isegi Diana vanaema Lady Fermoy olla üritanud kuninglikku peret selle eest hoiatada, et tegemist on «raske loomuga ebaausa tüdrukuga». Väidetavalt viskus ta Williamit oodates trepist alla, maandudes otse kuninganna jalge ette. Hiljem on väidetud, et paljud inimesed üritasid Charlesi Diana eest hoiatada.
Teise lapse, nii-öelda «varuprintsi» Harry sünni ajaks oli Dianal selge, et kujutletud pereõnnele tal erilist lootust pole. Mõlemad üritasid end lohutada armukestega, ent meedia luubi all elades polnud see just kuigi lihtne. Lisaks oli Diana väga armukade ja vihane Camilla peale, pöördudes abipalvega ka ülejäänud kunigliku pere poole ning olles väga šokis, kui tuge loodetud moel ei tulnud. Üks piinlikumaid hetki oli aastal 1992, mil avalikkuse ette lekkisid Charlesi ja Camilla omavaheliste vestluste lindistused, kus prints igatseb olla oma armukese tampoon.
Waleside sõda
Sama aasta sees tabas kuningakoda terve laviin skandaale. Lahutati Elizabethi kahe lapse, prints Andrew ja prints Anne'i abielud. Meediasse lekkisid pildid, kus Andrew eksabikaasa Sarah ehk tabloidikeeli Fergie laseb nende kahe väikese tütre juuresolekul basseini ääres armukesel enda varbaid lutsida. Diana avaldas Andrew Mortoni kaudu oma eluloo «Diana. Her True Story», kus tuli esimest korda avalikkuse ette, kui õudne tema abielu Charlesiga on ning kõike seda tänu Camillale. Lisaks lahvatas Windsoride palee leekidesse. Kuninganna nimetas hiljem oma aastat kokkuvõtvas kõnes 1992 annus horribilis ehk õuduste aastaks. Pärast kõnet tuli viimane akord – Charles ja Diana teatasid otsusest lahku kolida. Sellest sai alguse periood, mida nimetatakse kõmumeedias Waleside sõjaks.
Kuigi Diana armulugusid olid juba varem avalikuks tulnud, keeras avalik arvamus end tema poole. Eks oma osa oli ka sellel, et printsess oli vahepealsetel aastatel iseseisvudes ja üha rohkem ja sõnakamalt heategevat tööd tehes võitnud tänu oma vahetule ja siirale olekule palju südameid, olles näiteks esimene tuntud inimene, kes julges aidsihaiget ilma kinnasteta puudutada. 1995. aastal ütles Diana avalikus teleesinemises, et tema abielu purunemise põhjuseks oli asjalu, et seal läks kolme inimese tõttu veidi kitsaks. Pärast seda leidis ka kuninganna Elizabeth, et Charles võiks end võimalikult kiiresti Dianast ka ametlikult lahutada.
Aastal 1996 see saigi viimaks teoks. Diana jäi printsessiks, aga pidi loobuma tiitlist kuninglik kõrgus. Väidetavalt olla toona 14-aastane William ema lohutanud: «Ära muretse, kui ma olen kuningas, annan ma selle sulle tagasi.» On vihjatud, et Diana oli Charlesi peale nii sügavalt haavunud, et üritas tõmmata kõiki niite, et avalikkus Charlesi (ja eriti Camillat) põlgaks ning William liiguks troonipärimisjärjekorras isast ettepoole.
Paraku aga kihutas Diana autojuht juba aasta hiljem – 1997 – paparatsode eest põgenedes Pariisis vastu tunneliseina. Inimeste printsess, südamete kuninganna oli surnud – kogu maailma jahmatuseks.
Kuningakoda aga oskas siingi pikema kõrre tõmmata. Kadunud olid kõmulood kuningakoja ja Diana vastasseisudest, asemel oli vastloodud pühak, kelle sarga ees isegi Elizabeth pea langetas. Seda kinnitas üle kogu maailma televiisorites üle kantud matusetalitus, mis lõi vähemalt kahe poisi – Diana 12- ja 15-aastaste laste Harry ja Williami – hinge suure valusa haava. Harry on täiskasvanuna öelnud, et see kogemus oli nii uskumatult jube, et tulemuseks oli 20 aastat vaimseid probleeme, mida ta alles nüüd oskab hallata.
Charles ja Camilla siiski abiellusid aastal 2005 samas St George'i kabelikeses, kuhu nüüd plaanitakse Meghani ja Harry pulmi. Lahutatud naisega paraku ei ole lubatud Westminster Abbeys abielluda, nagu muidu kombeks. Tasapidi hakkas Camilla, kuningliku tiitliga Cornwalli hertsoginna võtma endale ka kuninglikke kohustusi. Sellest hoolimata on tema näol tegu Briti kuningakoja ühe ebapopulaarsema tegelasega.
Kuidas läheb Windsor-Mountbattenite uuemal põlvkonnal?
Kuluaarides on sosistatud, et Catherine on peres üha tugevama hääleõigusega ning üsna võimukas. Ka olla üsna tugev roll pisikeste sinivereliste kasvatamisel tema vanematel ja vähem Charlesil ja Camillal. Neid viimaseid ei kipu printsid väga usinalt nimetama. Millised need suhted tegelikult on, seda siiski väga ei saa täpselt öelda. Võib-olla on siin ilmekaks näiteks vaatepilt paari aasta tagant, kus avalikul ülesastumisel vapralt meeletut rasedusiiveldust trotsivat kübaras ja pidukleidis Catherine’i saadab Camilla toetav ja murelik pilk.
Selles loos keskendusime vaid ühe Windsor-Mountbattenite haru suurematele saladustele. Neid pikantseid seiku on seal hõimus teisigi – flirtimist rassismiga, natsiideoloogiatega või lihtsalt nõmedustega. Mõned neist leiavad aset veel tänini – nii kandis üks kaugemaid siniverelisi, printsess Michael of Kent esmakordselt tumedanahalise ema ja valge isa perre sündinud Meghan Markle’iga kohtudes Blackamoore’i prossi, mille olemus ja ajalooline taust on väga rassistlik.
Sest lõpuks on nad lihtsalt üks perekond. Samsuguste murede, kiiksude, lollustega nagu iga teinegi.