Hiljuti meie seast lahkunud dr Pia-Astrid Ott pärines kuulsast Brunbergide-Mikkud-Krullide suguvõsast. Tema ema Olga Mikk-Krull oli tuntud ooperilaulja, vanaema Julie Brunberg-Mikk Estonia seltsi näitleja ja laulja. Mai Rüüter-Brunbergi järglastest on võrsunud arvukalt tuntud teadlasi, kirjanikke ja kunstiinimesi.
Brunbergid ja Rüüterid Järva-Jaanist
Valasti külast pärit Jakob Brunberg oli 19. sajandi algul Kuksema ja Tammiku mõisas kokaks ning läks paari mõisatüdruk Annega. Jakob oli kirjaoskaja ning jagas õpetust ka oma lastele Wilhelmine Charlottele, Carl Johann Georgile ja Jaanile.
Jakobi tütar Miina töötas hiljem majapidajana Järva-Jaani kiriklas ja abiellus Peäro Mohrfeldtiga, kes oli Kagavere kooli õpetaja. Neil sündis kuus last, kellest tuntuimaks sai Aleksander Mohrfeldt - kirikuõpetaja Novgorodis ja praost Tallinnas. Ta abiellus Jakob Hurda tütre Mathildega. Vanemast pojast Kaarel Brunbergist sai mõisavalitseja, kelle ühest pojast Oskarist sirgus tunnustatud ajakirjanik. Oskar abiellus Konstantin Türnpu õe Wilhelmine Sophiega. Noorem poeg Jaan õppis isa juures kokakunsti ning sai Kuksema härraste kokaks.
Sealsamas Järva-Jaani vallas Kagavere külas elas Kõntsa rentniku Jaan Rüüteri lesk Mari oma kolme tütrega. Nendest rahutu ja keevalist tõugu, kuid erksa vaimuga Mai oli juba ammugi abiellumise eas. Särtsaka loomuga, uhkel tüdrukul olla «küll päike, küll täht kosjas käinud», aga lõpuks võeti siiski vastu noore kokapoisi kihlad. Mai ja Jaan abiellusid septembris 1851. Mai noorem õde Leenu läks hiljem Pudiveres mehele Jüri Vildele ja neile sündis poeg Eduard – tulevane kirjanik.
Jaan ja Mai Brunbergide perre sündis kolm last: tütred Pauline Wilhelmine (1853-1898) ja Julie Marie (1857-1933) ning poeg Eduard (1862-1923). Õige pea pärast abiellumist sai erksa vaimuga muusika- ja kirjandushuvilisest Jaanist Metstagusel koolmeister. Kuna kooliõpetaja palk jäi üha suurenevale perele väikseks, siis tuli pidada nii Kullaarul kui Injus aidamehe ja vallakirjutaja ametit.
Jaan innustus rahvuslikust liikumisest ning selle vaimus kasvatas ta ka oma lapsi, kes esmast õpetust said ikka isalt. Brunbergide kodus oli suur raamatukogu, kus sai lugeda võõrastest maadest ja kaugetest rahvastest. Seal leidus ajalehti ja ajakirju. Vanem tütar Pauline hakkas Rakveres koolis käima ja lõpetas sealse tütarlastekooli. Ta armastas palju lugeda ja kirjutas vargsi ka luuletusi. Et anda lastele võimalikult head haridust, otsustasid Jaan ja Mai kolida 1870. aastal Tallinna. Pauline, kes oli juba kooli lõpetanud, pidi mõisateenijana oma iseseisvat elu alustama. Neiu sai töökoha Keila lähedal Kulna mõisas mamslina ja abiellus sealse koolmeistri Hans Trassiga.
Julie Brunbergist sai Lootuse ja Estonia seltsi näitlejanna
Jaan Brunberg leidis Tallinnas tööd vagunitehases sadulsepana. Julie pandi Sieferti erakooli, poeg Eduard aga Saksa kreiskooli. 1875. aastal tuli nende juurde elama tädipoeg Eduard Vilde, kes parajasti alustas kooliteed.
Umbes samal ajal pidi nooruke Julie alustama guvernanditeenistust. Esialgu kauges Kaasanis, seejärel oli võimalik tulla kodule lähemale Kroonlinna. Viimaks jäi Julie peatuma Peterburi. Samal ajal oli seal teenistuses ka sõtsetütar Katti Mohrfeldt. Kui 1878. aastal alustas ilmumist Carl Robert Jakobsoni ajaleht Sakala, siis avaldas Jakobson tüdrukute Katti ja Julie tervituskirja ajalehe ilmuma hakkamise puhul. Kirja sõnastajaks on peetud Julie Brunbergi. Patriootlikult deklareerisid neiud oma rahvusliku ärkamise-aegseid elevaid tundeid, kirjutades, et «vaim hakkab ennast vana-aja sidemetest lahti päästma, meie silmaring ennast vabadusevääriliseks laiendama».
Sama aasta lõpul suri lühikese haiguse tagajärjel Mai Brunberg. Pärast toimeka pereema surma muutus kodune olukord õige trööstituks. Nii koliski Julie tagasi isa juurde. Paari aasta pärast saabus nende juurde mõneks ajaks kogu Vildede neljaliikmeline pere, lootusega Tallinnas poodi pidama hakata. Umbes pool aastat elasid kõik koos Brunbergi ühetoalises korteris Liivalaia tänaval.
Julie oli Tallinnas hakanud elatist teenima õmblustööga ning agaralt kaasa lööma Harju tänava ääres asunud Lootuse seltsimaja asjaarmastajate trupis. Julie astus seltsi peoõhtutel üles nii laulusolistina kui Konstantin Türnpu poolt juhatatud kvarteti liikmena. Lootuse seltsis lõi kaasa ka Eduard Vilde, kellel oli samasugune näitlemisepisik kui Julielgi.
Hiljem, kui Estonia seltsi juurde asutati näitering, läks Julie koos mitme teise Lootuse näitlejaga sinna üle. Talle sobisid kõige rohkem koomilised ja lõbusailmelised karakterid ning ta esines vend Eduard Bornhöhe pseudonüümist tuletatud Höde nime all. Repertuaar koosnes peamiselt kergetest rahvatükkidest ja laulumängudest. Kaasa lõi kirju seltskond igalt võimalikult elualalt: käsitöölised, kantseleikirjutajad, poesellid ja mundris ametnikud. Kõik olid elurõõmsad – nii noored kui vanad. Valitses üksmeel ja eesti vaim. Vana seltsimaja lava oli küll pisitillukesena saali tagumise seina vastu ehitatud ja mängida tuli petrooleumilampide valguses, kuid see ei kahandanud entusiasmi.
/nginx/o/2018/04/24/7806087t1hdd30.jpg)
Julie Brunberg hiilgas esimeste armastajate ja kõrgest seisusest preilide ja prouade osades sellistes laulumängudes nagu «Lilleoru Elsa», «Kaltsukuningas», «Mu Leopold», «Ilumäe piimatüdruk» jt. Noore näitlejana nägi Paul Pinna Juliet tema hiilgeosas «Lilleoru Elsas» ja see jättis talle kustumatu mälestuse. Julie partneriks oli peamiselt Aleksander Trilljärv, kaasnäitlejateks Andres Pert, Karl Kichlefeldt (hiljem Kilvet), Wilhelm Thal, Betty Jõggis (hilisem Kuuskemaa), Pauline Vellmann, muusikajuhina tegutsesid notar Jaan-Johann Bergmann ja kantseleiametnik Sergei Parmi.
Julie Mikk, tema abielu ja tütar Olga
Estonia seltsis lõi kaasa ka sepa- ja lukksepatööga elatust teeninud David Mikk. Ta mängis tööst vabal ajal meelsasti viiulit. David oli lesestunud ja pidi üksi kasvatama tütar Josephinet. Kuna Julie polnud enam esimeses nooruses, abiellus ta 1886. aastal ja 15. mail 1887 sündis neil tütar Olga.
Suureks katsumuseks kujunes aastase pisitüdruku haigestumine mustadesse rõugetesse. Õnneks suutis ta sellest eluga välja tulla, kuid lapsepõlve kauneimaid aegu jäi varjutama sügavate armidega punetav nägu.
Kahjuks ei pidanud vaikne ja tagasihoidlik mees oma temperamentse elukaaslase hilisõhtusi proove ning tasuta etendusi küllalt sündsaks. Tekkinud lahkhelid lõppesid lahutusega. Tollal 32-aastane Julie pidas näitlemist oma elus nii tähtsaks, et oli valmis selle nimel üksi kasvatama oma kahe-aastast last.
Olga Miku lapsepõlv kujundas ta lauljaks
Nende elukohaks sai Lühike jalg. Kodule õige lähedal Nunne tänaval asus Saksa teater ja nii astus väike Olga juba kolmeaastaselt ema käekõrval etendusi vaatama. Teatri mängimine ja laulmine kujunes tema lemmikajaviiteks. Teda ei heidutanud isegi see, kui oma alalises mängukohas Lühikese jala treppidel möödujad tema rõugearmilist nägu ja kidurat kondikava nähes kaastundlikult pead vangutasid ja nimetasid teda «vaeseks lapseks».
Lühikeselt jalalt kolisid Julie ja Olga Harju tänavale. Samas majas elas ka lapse ristiisa Konstantin Türnpu. Elu muutus ootamatult lõbusamaks hetkest, kui Eduard Bornhöhe 1893. aastal õe juurde elama asus. Ta oli vahepeal iseseisvalt ära õppinud klaveri-, oreli- ja viiulimängu ja hakkas Estonia seltsi orkestris viiuldajaks. Eduard, kes oli läbi ja läbi seltskonnainimene, armastas alati lõbusat ajaviidet. Nii hakkas ta kodus korraldama muusikaõhtuid. Ta tõmbas kõigepealt kaasa muidu mitte väga seltsiva Türnpu, siis veel notar Jaan Linnamägi ja tsensor Eduard Franzi (hilisema tuntud pianisti Erika Franzi isa), Andres Perti, lellepoeg Oskari ja muidugi õde Julie. Innukas musitseerimine valmistas kõigile osavõtjaile tõelist rõõmu.
Olga oli oma esimese romansi «Suve viimane roos» Flotowi ooperist «Marta» selgeks õppinud juba nelja-aastaselt. Peale selle oskas ta veel mitmeid täiskasvanute laule ja nii oli väga tore kodustel muusikaüritustel onu Eduardi klaveri saatel üles astuda ka väikesel Olgal. Onu õpetas talle selgeks ka noodid.
Kaheksa-aastaselt pandi Olga inglanna M. Fitz-Geraldi neljaklassilisse algkooli, hiljem jätkusid õpingud kõrgemas tütarlastekoolis. Suurem osa aineid õpetati vene keeles. Saksa keele oli tütrele selgeks õpetanud ema. Koolipidudel astus Olga ikka lauluga üles. Kaks aastat õppis ta ka klaverit noore organisti Theodor Tederi juhendamisel, siis hakkas tunde võtma Türnpult. Konstantin oli oma ristitütre vastu väga hoolitsev: võttis sageli kaasa kontsertidele ja muretses priipääsmeid. Ta kirjutas ja pühendas temale isegi ühe oma parima soololaulu «Igatsus». Kuna emal klaverit ei olnud, siis käis Olga isa juures harjutamas. Josephine oli samuti kirglik klaverimängija ja hoidis oma poolõde väga. Hiljem läkski ta Peterburi konservatooriumi oreliklassi edasi õppima ja temast sai muusikaõpetaja.
Suvel katsus Julie tütart ikka kusagile Tallinnast välja saata. Kuna Oskar Brunbergi pere elas Kloogal, siis võttis Konstantin nii mõnelgi suvel Olga kaasa, kui ta oma õe juurde suvitama läks. Koos tehti pikki jalutuskäike Keila-Joale. Rohkem viibis tüdruk aga tädi juures Kulnas. Tädimees Hans oli venestusajal koolmeistri kohalt lahti lastud ja pidas mõisa aidamehe ametit, tädi aga pidas Haapsalu maantee ääres väikest koloniaalkauplust. Trasside suguvõsast põlvneb nii tuntud muusikuid, näitlejaid kui teadlasi.
Estonia seltsi sattumisest peale tutvus Olga oma ema sõbra Friedrich Vahtriku perekonnaga, kus liikus palju haritlasi. Ka Vahtrikute perekonnas musitseeriti ja noor andekas pianist Richard Vahtrik oli ikka valmis Olga laulu klaveril saatma. 14. eluaastast peale laulis Olga juba Estonia seltsi perekonnaõhtuil, mida peeti igal laupäeval. Eeskava koosnes segakoorilauludest, üksikutest naljanumbritest ja ühevaatuselistest näitemängudest, mida etendati kava lõpus. Ilusatel suveõhtutel oli Harju mägi kohaks, kus Tallinna publik muusikat kuulas, ettekandeid jälgis, süües ja juues aega veetis.
Olga Mikk Vana-Estonia laval
1906, kui Estonia selts muutus kutseliseks teatriks, Julie Mikk sinna ei astunud. Tervisehäirete tõttu tuli tal lavast hoopis loobuda. Õmblustööd ja kodune majapidamine nõudsid niigi oma osa. Kui tütar Olga tahtis Peterburi laulmist õppima minna, siis suhtus ta sellesse küll heatahtlikult, kuid majanduslikult toetada ei suutnud. August Topman, kelle kooriga Olga oli maapidudel ja laulupäevadel solistina esinenud, korraldas siis neiu heaks tulukontserdi ja see võimaldas Olgal Peterburi sõita.
Algul sattus ta elama ja töötama ühe Maria teatri baleriini juurde. Kogu päeva tegeles Olga väikese kasvandikuga, õhtuks oli surmväsinud, aega iseenda jaoks polnudki. Alles teisel aastal, kui ta koduõpetaja tööst loobus ja hakkas andma järeleaitamistunde, sai ta keskenduda lauluõppimisele Eva Starringu juures. Kahjuks üritas õpetaja temast metsosopranit koolitada ja seepärast tuli paljugi ümber õppida, kui tal lõpuks õnnestus pääseda kuulsa Alma Fohströmi juurde. Viimane tegi kohe kindlaks, et Olgal oli imeilus «lüüriline sopran».
1910. aasta suvel sõitis Olga Tallinna laulupeole. Seal juhtus ta kohtuma Paul Pinnaga, kes kohe ettepaneku tegi tulla Estoniasse operetiprimadonnaks. Et edaspidiste õpingute jaoks raha hankida, otsustaski Olga kutse vastu võtta ja kirjutas esialgu alla vaid üheaastasele lepingule.
Nii astuski Olga nendessesamadesse Väikese-Tartu maantee 25 ruumidesse, kus tema ema oli kord laval säranud. Samad äärmiselt kitsad olud – garderoobe ainult kaks: üks meestele, teine naistele; tohutu suur raudahi soojendamas mõlemat ruumi. Lava oli seevastu täiesti kütmata. Minki, parukaid ja ajaloolisi kostüüme andis teater, muu esinemisriietus tuli endal hankida. Etendusi anti neli korda nädalas. Ikka oli veel kombeks korraldada perekonnaõhtuid ja maskeraade, pidusid ja loteriisid. Vabadel päevadel toimusid proovid, sageli keskööni või kauemgi. Näitejuhtideks olid Paul Pinna, Theodor Altermann ja Karl Jungholz.
Esimeseks rolliks Olgale sai Stella Franz von Suppe operetis «Modell». Neiu polnud kusagil õppinud lavalist liikumist, vanemate kolleegide juuresolek segas. Pinna tegi kõik selleks, et noorukest lauljat jubedast transist välja aidata. Garderoobis ütles Betty Jõggis: «Ajalehed tervitavad sind soojalt kui esimest professionaalset jõudu, sina aga käitud maatüdrukuna, kes esimest korda linnas!» Olga harjutas siis kodus hoolega ja järgmisel proovil õnnestuski tal krambist vabaneda.
Olga lavapartneriks kujunes koos temaga alustanud särav Alfred Sällik. Koos laulsid nad Zelleri «Mäekaevurit» ja Lehari «Lõbusat leske», Jonesi «Geišat», Künneke «Onupoega Bataaviast» jne. Oma hääle poolest oli neiu silmapaistev. Tema sopran oli laiaulatuslik, tugev ja kandev. 1911 katsetati ka esimese ooperiga – A. Lortzingi «Salakütt», kus Olgal oli parunessi roll.
Olga Olak ja tee uude Estoniasse
1911. aasta suvel abiellus Olga ajakirjanik ja muusikakriitik Paul Olakiga. See oli armastuseabielu. Koos ehitasid nad Kosele punase katuse ja valgete seintega majakese, mille ette pandi kasvama kaks noort kaske, nagu laulusalmiski. Olga kasvatas rõõmuga maasikaid, juurvilju ja palju lilli. Kahjuks pidi ta kurguhaiguse tõttu järgmise aasta lõpul teatrist eemale jääma. Värske õhk ja aiatöö tõid talle küll tervise pikkamööda tagasi, aga karjäär oli siiski katkenud. Alles paari aasta pärast sai hakata mõtlema edasistele õpingutele, et oma vormi taastada. Naine pöördus hea laulupedagoogi Maria Tiisiku poole, kes töötas temaga tervelt kolm aastat. Jõudumööda hakkas Olga kaasa lööma ka kontserttegevuses, kui oli tutvunud noore ja andeka baritoni Aleksander Arderiga, et koos laulda soolot ja duette.
Revolutsiooni ja sõja ajal oli Estonia olukord päris trööstitu, nii trupi koosseisu kui esinemistingimuste tõttu. Alles 1918. aastal võis mõelda sinna tagasipöördumisele. Olga soovile teatrisse tagasi tulla ei reageeritud päris nii nagu ta oli lootnud. Kahe ooperiprimadonna abikaasad kuulusid seltsi juhatusse ja teatris vohasid kõikvõimalikud intriigid. August Topman soovitas Olgale algul kooriliikmeks astuda. Pikkamööda tulid mõned opereti- ja ooperiosad ja juba järgmisel aastal oligi naine uuesti solisti kohale kinnitatud.
Kui senini oli Estonias oopereid ainult «katsejänestena» kavva võetud, siis pärast seda, kui Astrahanist kutsuti Artur Kapp, hakati sellega regulaarselt tegelema. Esimene ooper, millega Kapp hooaja avas, oli Weberi «Nõidkütt». Seejärel tulid juba «Faust», «Rigoletto» jt. Olga kui solisti võimed arenesid tippu, jõukohaseks said nii lüürilised, dramaatilised kui ka koloratuursoprani partiid.
1922 valmis Mart Saarel rida uusi soololaule. Helilooja valis just Olga Olaki oma uudisloomingu esitajaks. Soolokontserti saatis hiilgav edu. Nii sai Olga võimaluse sõita paariks kuuks Saksamaale end täiendama. Berliinis, Dresdenis, Leipzigis ja Münchenis käis ta tihkelt teatris ja kontsertidel. Kuulnud, et Sterni konservatooriumis töötas tema endine õpetaja Alma Fohlström, otsis Olga ta kohe üles ja tal oli õnn tema juures veel tunde võtta.
Järgmisel aastal võeti Estonia repertuaari «Aida», millest naine oli kaua unistanud ja sellest kujunes suursündmus. Lavastas nagu ikka Karl Jungholz. Nii monumentaalset ooperit polnud Eestis veel mängitud. Esimest korda telliti välismaalt ringhorisont. Suurendati koori ja orkestrit, Radamesi sõjakäigu suurejoonelises triumfimarsis lõid kaasa Sõdurite Kodust appi kutsutud ajateenijad. Radamesi osa täitis Karl Ots; Olgale koos Helmi Eineriga jäid Amnerise ja Aida partiid. Pärast esietendust kirjutas Theodor Lemba arvustuses, et «lüüriko-dramaatiline sopraan Olga Olak esines nii vokaalselt kui ka lavaliselt suurepäraselt, hiilates oma kõlavate kõrgete helidega, hurmas oma bel-cantoga».
Aida osatäitmise puhul tuli Olgal üksjagu ekstreemsusi läbi elada. Kuna ta ei soovinud kortsuvat trikood selga tõmmata, hõõruti ta põrandaookriga üle. Pärast etenduse lõppu valmistas garderoobi koristaja Olgale teatri pesuköögis vanni, pistes ta loputuseks lõpuks pesukatlasse. Nahk tõstis põrandavärvi vastu protesti ja oli mõne etenduse järel veritsev ja hell.
Valitsus määras Aida osatäitmise eest suurema rahasumma. Kuna ka Alfred Sällik sai samal ajal oma õppetoetuse kätte, otsustasid nad kolmekesi koos Helmi Eineriga pärast hooaja lõppu Itaaliasse sõita. Esimene sihtpunkt oli Rooma. Seal kontakteeruti konservatooriumi professori di Pietroga ja temalt sai Olga õpet hingamise ja rollide kujundamise osas. Käidi Napolis, Capri saarel, Pompeis. Ühel päeval tabas Olgat meeldiv üllatus – tema mees Paul Olak oli talle Rooma järele sõitnud. Paul viis teda Veneetsiasse, Lidole, Šveitsi, Innsbrucki ja sealt koju.
Kuid kaunis ühine reis ei suutnud enam lappida kooselu, mis oli juba mõranema hakanud. Olga on ise selle kohta hiljem kirjutanud: «Näib, et inimene toimib vahel oma sisetundele vastupidiselt. Ei aita iseenda hoiatav hääl, teiste nõuandeid ei võeta kuulda ning joostakse pimesi tundmatut rada mööda edasi. Meeletu armukadedus ühelt ning kannatlikkuse ja arusaamise puudumine teiselt poolt lõid meie ellu sügava mõra. Küllap olin liiga õnnelik ja huvitavast tööst vallatud, et armastavat meest, keda ma ka ise kalliks pidasin, mõista. Ja nii lahkusingi, kohver käes, inimese juurest, kellega olin 12 aasta kestel rõõme ja muret jaganud. Toaust sulgedes tundus mulle, nagu oleksin tema kirstule kaane peale tõstnud. Eemaldusin majast kiiresti, tagasi vaatamata. Too tuisune tee aga seisab silme ees veel praegugi.»
Olga Krull – tunnustatud solist
Lahutus sai teoks 1924. Paul abiellus seejärel Gerd Neggoga ja Olga ise Arkadius Krulliga. Arkadius Krull oli hea muusik ja interpreet, Estonia ja Riigi Ringhäälingu orkestri dirigent. Ta juhatas sümfooniakontserte ja segakoore. 7. detsembril 1926. aastal sündis neil tütar Pia-Astrid.
Ooperite ja operettide kõrval andis Olga jälle rohkem kontserte. Üheks meeldejäävamaks kujunes «Hiina-Jaapani hommik», milles deklameeris Hilda Gleser, tantsis Rahel Olbrei ja laulis Olga Krull. Tartu Üliõpilasmeeskoori solistina käis ta Helsingis ja koos Aleksander Arderiga Riias ja Liepajas. Koos Benno Hanseniga anti menukas kontsert Stockholmis. Muusikajuhina käis Arkadius kõikjal oma naisega kaasas.
1928.aastal tähistas Estonia Olga 15aastast lavategevust Ch. Gounod´ «Romeo ja Juliaga». Kiidukõnedes mainiti: «Alati heatujuline, rõõmuküllas, vallatu naeruhelk silmis – niisuguse päikesena teavad ja tunnevad teda kaasvõitlejad.» Juubelist kuni teatrist lahkumiseni lisandus veel palju osi. Olga lemmikuteks said «Madame Butterfly», «Mignon» ning «Faust».
Viimaks muutus olukord teatris mitmete intriigide tõttu talumatuks, peamisteks põhjusteks ikka karjerism ja kadedus. Kord palgati teatrisse ühe kõrge mehe protežee, kellel oli tarvis võimalikult kiiresti tippu jõuda. Õnnetuseks seisis Olga tal teel ees. Korraga ei sobinud tema hääl enam kuidagi, tekkisid konfliktid Estonia tolleaegse direktoriga. Tavalise lepingu asemel määrati Olgale vaid punktitasu. Täie tervise ja loominguvõimete juures pidi lauljatar 45-aastasena teatrist lahkuma. Lahkumisetendus 1933. aasta detsembris Gounod´ «Faustiga» oli ühtlasi Olga Krulli lavategevuse 20. juubeliks.
1932. aastal leidis isiklikus elus aset veel üks pöördeline sündmus: Olga lahutas Arkadius Krullist ning põhjustas sellega mitme Tallinna kõmulehe kirjutisi. Vaatamata kohtuskäimistele suheldi siiski 1944. aastani, mil Arkadius emigreerus. Muidugi tähendas lahutus ja teatrist lahkumine sattumist raskesse majanduslikku olukorda. Lisaks suri 1933. aastal ema. Olgat kutsuti Töölisteatrisse, mis asus samades Vana-Estonia ruumides, kust laulja oli oma lavateed alustanud.
Kui lauljakarjäär oli lõppenud
Juunipööre tõi Olga tagasi Estonia teatri juurde. Algul rõivalao hoidja abilisena, millele mõni kuu hiljem järgnes töö raamatukogus. Sõja ajal oli naine rõivalaos ja telefonikeskjaamas.
1944. aasta sügisel sai tütar Pia-Astridist Estonias masinakirjutaja ja nii sai ka Olga telefonikeskjaamas edasi töötada. Aasta pärast siirdus tütar Tartusse arstiks õppima. Marta Arder-Rungi soovitusel viidi Olga peagi üle ooperi etteütlejaks. See eluperiood kestis tervelt tosin aastat. 1958 kaotati Estoniast suflööriamet ja Olga Mikk-Krullile määrati personaalpension. Pärast seda, kui naine oli kolm aastakümmet üksi elanud, abiellus ta 73-aastaselt Filip Vahtrikuga, kellega tutvus oli alanud varasest noorusest ja kestnud läbi tormilise elu. Olga Vahtrik suri 21. juulil 1980.
Olga tütrest Pia-Astrid Ottist sai lugupeetud ja tunnustatud laboriarst.
Kasutatud: