Mäletan, et see oli magistriõppe viimasel aastal. Mul oli tööst vaba päev, kuid mul oli broneeritud pärast lõunat arstiaeg. Jõudsin bussiga linna ettenähtust palju varem ning otsustasin ühes pannkookidele orienteerunud söögikohas ühe kiire lõunasöögi võtta. Kuna pannkoogid ületasid kaugelt minu eelarve, tellisin võileiva ja tassi kohvi piimaga. Oma kohviloo saatis meile Tallinn Coffee Festivali mängu raames lugeja A.M.
See tund aega, mil ma seal söögikohas vaikselt üksi kohvi rüübates oma toolil istusin ja aknast avanevat vaadet nautisin, sain mitmel korral pahameele osaliseks. Esimesel korral tuli kõrvaloleva kliendi koer minu peale haukuma. Ta lihtsalt seisis ja haukus seal, kuni perenaine koera ära kutsus. Teisel korral sisenes söögikohta üks mees, kes leti taga seisvatele teenindajale vastumeelt olid. Nad ütlesid, et temal on sisenemine keelatud ja karjusid, et ta lahkuks. Istusin hämmeldunult toolil ja mõtlesin, kuhu ma küll sattunud olen.
Saabus minu kohv. Nii, kui ma sellelt lonksu võtsin, rändasin ajas kümme aastat tagasi. Mulle meenus vahetusüliõpilase aeg Pariisis, mil olin prantsuse keelt õppimas. Istusin ühel lõunasel ajal samuti ühe kauni fassaadiga välikohviku korvtoolil. Päike kuldas mu nägu ja tuul paitas õrnalt pead. Nii hea oli olla! Rüüpasin taas oma lõunast kohvi ja lugesin konspekti. Nõjatusin korvtoolis tahapoole, tõstsin konspekti üles ja asusin seda kui raamatut lugema ja süvenesin teksti. Üllatusin, kui järsku ei tea kust, tuli minu laua juurde kahe- või kolmeaastane valges ilusas suvekleidis ja pisikeste armsate papudega tüdruk. Ta ukerdas end toolile, siis lauale ja küünitas minu kohvitassi järele, võttis MINU kohvikruusi oma armsate käte vahele ja kummutas endale sealt suurte sõõmudena ja silmnähtavalt janusena kohvi sisse.
«C'est tellement bon, maman!» (tlk see on nii hea, emme!) kiitis rüblik kohvi. Ei no tõepoolest! Lapse teguviisi avastanud ema ei teadnud, mida teha. Ta vaatas mureliku näoga mulle otsa ja enne kui ta midagi öeldagi jõudis, purskasin südamest naerma. Seejärel hakkas naerma ka tüdruku ema. Pisike tüdruk vaatas meid üllatunult ja jooksis ema juurde. Sel päeval saime tänu kohvile tuttavateks. Pisikese tüdruku emast sai minu prantsuse keele õppimisel hea keeleline tugi ja nn «salaõpetaja». Me suhtleme omavahel siiani ja oleme teineteisel külas käinud. Tema Eestis ja mina Pariisis.
***
Järgmine uksekolksatus tõi mu minu mõtetest tagasi. Olin taas pannkoogikohvikus oma võileiva ja kohvitassi taga. Kohv oli juba pisut jahtuda jõudnud. Mõtlesin sel hetkel, et nii hea oleks, kui me võiksime mälestused kohvipuruna purki panna ja need siis sobivatel hetkedel kaane avamisel ninna karanud aroomina valla päästa. Mõne aja pärast oli võileib otsas ja kohv samuti. Arvet makstes lisasin teenindajale, et nende kohv oli olnud tõesti imehea!