Marisa Hillman kirjutab, et ta armastab oma vanaema lõputult. «Kui ma olin väike, oli ta maagiline, kui ma olin teismeline, oli ta ainus inimene, kellele ei tahtnud ma pettumust valmistada.» Naine tahab jagada meiega viit eluõppetundi, mille ta just oma targalt vanaemalt omandas.
«Minu vanaema pidi üles kasvatama viis last omapäi,» kirjutab Marisa PopSugaris. «Ta töötas väsimatult, et neid toetada ning sageli tähendas see, et ta pidi ise millestki loobuma. Su lapsed loodavad sulle ning vanemaks olemine tähendab mõnikord ohvrite toomist. Seega: ükskõik, mis olukorrast sa end ka ei leia, pane alati oma lapsed esikohale.»
«Mulle ei meenu ühtki korda, kui vanaema oleks end esikohale pannud. Isegi kõige lõpus oli tema see, kes mind lohutas, kuna ta oli suremas. Ta nautis läbi elu teiste eest hoolt kandmist ja tal oli õigus. Me oleme selles pöörases maailmas üheskoos, kandkem üksteise eest hoolt.»
«Ma saan vaid ette kujutada, mida oleks mu vanaemal olnud sotsiaalmeedia kohta öelda. Keegi ei pea teadma, mis toimub suletud uste taga, seega jäta oma peremured Facebookist välja. Lõppeks oled sa selle üle õnnelik.»
«Lihtsalt öeldes: elu pole õiglane. Aga pole ka mõtet lihtsalt lebada ja selle üle uluda, selle asemel vihasta. Vihasta ja suuna see energia selle asja parandamisse, mis sind häirib.»
«Nii kaua, kui ma mäletan, oli vanaemal letil alati tükike kooki. Mõnikord serveeris ta seda õhtusöögiks, mõnikord pakkus külla tulnud sõbrale. Aga see kook maitses alati kõige paremini, kui me istusime ja ajasime hilisõhtuni juttu. Ma annaksin kõik, et saaksin seda hetke taas läbi elada. Pea meeles: elu on lühike ja ära unusta nautida tükikest kooki.»